Artiklid

Kas oled kunagi tundnud, et teised justkui saavad eluga paremini hakkama kui sina? Et ükskõik kui palju sa pingutad, ütleb nähtamatu hääl: „Minust ei saa niikuinii asja. Sellest, mis ma teen, ei piisa. Ma ei jõua kunagi samale tasemele.“
Kui see tunne on tuttav, võib selle taga olla läbikukkumise uskumus. Skeemiteraapias räägime sügavatest sisemistest mustritest, mis kujunevad üldjoontes lapsepõlves ja hakkavad hiljem märkamatult meie mõtteid, tundeid ja valikuid juhtima. Läbikukkumise skeem on üks neist. See ei ole lihtsalt ebakindlus või kehv päev, vaid sisemine veendumus, et ollakse teistest halvem, rumalam või vähem võimekas.
Läbikukkumise hirm kannab endas uskumust: „Ma ei ole piisavalt tark, andekas, kompetentne või võimekas, et elu mingi valdkonnaga hakkama saada.“
See ei tähenda, et inimene päriselt oleks ebaõnnestuja. Vastupidi, sageli kannavad sellist uskumust inimesed, kes on objektiivselt edukad, töökad ja vastutustundlikud. Tihti leiab sellise mõttemustriga inimesi juhtide seas. Nad ei tunne oma saavutustest rõõmu ega turvatunnet. Sisemine mõõdupuu edu tundmiseks on saavutatust alati kõrgemal justkui kättesaamatu horisont.
Ükski laps ei sünni tundega, et ta on läbi kukkunud. See tunne õpitakse ära.
Pikemalt kuula ka Spotify podcastist “Iseendaks kasvamine” 8. osa

Pidevalt suhte purunemist kartval inimesel on hirm hülgamise ees. Kuigi hülgamiskogemus võib jääda lapsepõlve, aktiveerub see kogemus sageli just paarisuhtes. Miks küll ometi?
Mida tunneb hülgamist kartev inimene? Kurbust ja hirmu. Närvisüsteemis on paanikareaktsioon, mis meenutab väikse lapse vanemast eraldatuse hirmu. Sisemine alarmsüsteem on käivitunud, ärevus on suur, sellega võivad kaasneda kahtlused, reetmishirm, üksildus, lootusetus, viha ja meeleheide. Tugeva hüljatuse skeemiga inimene tõlgendab olukorda, kus ta partner on parasjagu hõivatud oma asjadega: „Ma pole sulle enam oluline ja sa jätad mu maha, hoolimata sellest, et sa kinnitad oma truudust. Ma ei saa sind uskuda!“
Hüljatustunde kogemist peetakse esimeste eluaastate skeemiks ehk et see tekib esmases kiindumussuhtes vanematega, kui lapsel jääb rahuldamata vajadus stabiilsuse ja turvalise seotuse järele. Stabiilsus on siin oluline märksõna, mis aitab eristada hüljatuse/ebastabiilsuse skeemi emotsionaalse ilmajäetuse skeemist (loe: „Emotsionaalne ilmajäetus“, Eesti Naine, november 2025). Ilmajäetuse skeem tekib seetõttu, et lapsel on olnud pidevalt puudu emotsionaalsest hoolest, seotusest ja toetusest, hüljatuse puhul aga on vanem ebastabiilne – ta kord on olemas ja siis pole. Mõnikord on vanem vihane, mõnikord rahulik. Mõnikord kaine, mõnikord alko- või narkojoobes. Kord heas vaimses seisundis, siis depressioonis. Laps saab sellest kogemuse, et armastus ja toetus võivad hetkega kaduda.
Skeemi tekkimine ei tähenda, et vanemad poleks last armastanud. Ei, üldse mitte. Sageli peab vanem olema füüsiliselt eemal, sest ta on hooliv vanem, kes tahab oma lapsele ja perele parimat. Ta on kursis lapse käekäiguga ja kui ta on kodus, on ta pühendunud, ent selles vanuses paratamatult enesekeskse lapseajuga olukorda tõlgendades näib, et vanemat pole tema jaoks olemas.
Samamoodi võib see skeem kujuneda, kui laps on saadetud pikalt vanavanemate juurde, laagrisse või on ta sattunud haiglasse. Sealses keskkonnas on ta kogenud hüljatust ja turvatunde puudumist. Vanemate lahkuminek varases lapsepõlves võib olla samuti hülgav kogemus
Pikemalt kuula Spotify podcastist “Iseendaks kasvamine” 5. osa

Emotsionaalse ilmajäetuse skeem tähendab uskumust, et minu emotsionaalsed vajadused ei saa kunagi piisavalt rahuldatud, et mu soov emotsionaalse toe järele jääb vastamata. See on tunne, et mind ei mõisteta, ei kuulata. Minust ei hoolita. Tulemuseks võib olla pidev väsimus, tühjus, depressiivsus.
See skeem tekib lapsepõlves kui laps on jäänud ilma endale vajalikust hulgast emotsionaalsest hoolest.
Enamasti ei tähenda see, et vanemad ei armastanud ega hoolinud. Sageli on vanemad ise saanud lapsepõlves samasuguse kogemuse ega osanud teisiti. Ajad olid ju sellised – peaaegu igas peres oli tunda teise maailmasõja ja sellejärgse okupatsiooniaja traumaatilist mõju, kus vanemad olid niivõrd mures, hädas ja hõivatud, et ka pere füüsiliste vajaduste täitmine oli keeruline. Või nii ära kurnanud, et riidlemine ja pettumus olid kergelt tulemas ning emotsionaalseks kohal olekuks ei jätkunud energiat. Niisamuti on pikalt valitsenud lapse kasvatamisel uskumused, mis on selle skeemi tekkimist hoolikalt raamatute põhjal last kasvatades võimendanud (näiteks Spocki „Teie laps“ õpetas, et vanemad ei peaks nutvat last sülle võtma, sest see hellitab lapse ära, ning kui imikul läheb kiiremini kõht tühjaks kui ettenähtud neli tundi, siis nutku, kuni harjub).
Emotsionaalset ilmajäetust on keeruline ära tunda, sest see ei ole midagi, mida laps on omal nahal kogenud ja mäletab, vaid see on emotsionaalne hool ja tugi, millest ta on ilma jäetud. Laps ei teagi, et elu võiks teistmoodi käia, sest kodu on ju see, kust saadakse esimene elukogemus. Kodus kogetu on tema jaoks “normaalne”.
Pikemalt kuula Spotify podcastist “Iseendaks kasvamine” 4. osa

Märkimisväärne osa meie käitumisest ei väljenda mitte pärisolemust, vaid on hoopis kaitseolek. Kaitseolek turvab meid valu eest. Miks ja kuidas see tekib?
Kui jänes kohtab teel rebast ja too pole jänest veel märganud, teeb jänes sõltuvalt kiskja kaugusest rea instinktiivseid otsuseid.
Et ohtu vältida, annab jänes jalgadele valu ja põgeneb. Kui rebane osutub kiiremaks ja saab ta kätte, hakkab jänes elu eest võitlema. Ja kui ta juba kiskja hammaste vahel ripub, on viimane instinktiivne liigutus alistuda ja tarduda, et tunda vähem valu. Mõnikord aitab tardumisstrateegia ka ellu jääda – kiskja arvab, et saak on surnud, ja laseb ta hambust. Nii mõnigi hiir on niimoodi kassi käest pääsenud.
Loomamaailmas näeme ohu puhul – stressiolukorras – järgmisi automaatseid käitumisi:
1) põgenemine ehk konflikti vältimine,
2) tardumine ehk alistumine,
3) võitlemine ehk ründamine.
Loom ei istu maha ega arutle, tema käitumine on instinktiivne.
Inimloom käitub ohtu tajudes metsloomaga sarnasel viisil. Kui inimene on stressiseisundis, tugevate raskete emotsioonide (hirmu, abituse, viha, kadeduse, süü, häbi, kurbuse või vastikuse) küüsis, väga väsinud või kui tema mingid vajadused on rahuldamata, käivituvad temaski loomalikud-loomulikud toimetulekuviisid: põgenemine, tardumine, võitlemine.
Pikemalt kuula Spotify podcastist “Iseendaks kasvamine” 1. osa ja 2. osa

Lumivalgekese muinasjutust teame seitset pöialpoissi. Nende seas oli tõre Toriseja, rõõmus Õnneseen, uje Häbelik, Ninatark, kes pidas end targimaks kõigis maailma asjades, ja Doktor, kes suutis säilitada kriitilistes olukordades külma pea. Päriselus võib öelda, et igaühe sees elab samal ajal piltlikult samasugune pöialpoiste või alaisiksuste kamp – igaühel oma nägu ja oma tegu, omad uskumused. Mõni neist tegelastest on lustlik ja loov. Mõnel on meid pisendavad uskumused, näiteks “mul niikuinii midagi ei õnnestu”, “ma ei saa üksi hakkama”, “kõigi teiste vajadused on tähtsamad kui minu omad”. Mõne tegelase uskumused teevad ta nartsissistlikult suureks – “minul on alati õigus”. Mõni tegelane meie sees võib olla vihane, teine kurb, kolmas tuulepea, neljas karistab, viies kritiseerib. Mõnikord ei saa me sisemised tegelased omavahel hästi läbi – näiteks impulsiivne tegelane tahaks söösta seiklusesse, aga alalhoidlik ei luba. Ja aeg-ajalt üllatume – ma ei tea, mis mul hakkas, et ma nii käitusin! Justkui oleks ootamatu etteaste teinud keegi, keda ma isegi ei teadnud endas olevat.
Lumivalgekese muinasjutust teame seitset pöialpoissi. Nende seas oli tõre Toriseja, rõõmus Õnneseen, uje Häbelik, Ninatark, kes pidas end targimaks kõigis maailma asjades, ja Doktor, kes suutis säilitada kriitilistes olukordades külma pea.
Päriselus võib öelda, et igaühe sees elab samal ajal piltlikult samasugune pöialpoiste või alaisiksuste kamp – igaühel oma nägu ja oma tegu, omad uskumused. Mõni neist tegelastest on lustlik ja loov. Mõnel on meid pisendavad uskumused, näiteks “mul niikuinii midagi ei õnnestu”, “ma ei saa üksi hakkama”, “kõigi teiste vajadused on tähtsamad kui minu omad”.
Mõne tegelase uskumused teevad ta nartsissistlikult suureks – “minul on alati õigus”. Mõni tegelane meie sees võib olla vihane, teine kurb, kolmas tuulepea, neljas karistab, viies kritiseerib. Mõnikord ei saa me sisemised tegelased omavahel hästi läbi – näiteks impulsiivne tegelane tahaks söösta seiklusesse, aga alalhoidlik ei luba. Ja aeg-ajalt üllatume – ma ei tea, mis mul hakkas, et ma nii käitusin! Justkui oleks ootamatu etteaste teinud keegi, keda ma isegi ei teadnud endas olevat.
Pikemalt kuula Spotify podcastist “Iseendaks kasvamine” 2. osa

Lapse- ja noorukieas on meil kõigil samad emotsionaalsed põhivajadused. Mida me vajame?
Turvaline kiindumusIga väike inimene vajab emotsionaalselt turvalist keskkonda, kus lisaks sellele, et ta on toidetud ja hooldatud, on vähemalt üks inimene, kellesse kiinduda, kes loob tunde, et laps on väärtuslik, et tema vajadused on tähtsad ja mõistetud.
Iga väike inimene vajab emotsionaalselt turvalist keskkonda, kus lisaks sellele, et ta on toidetud ja hooldatud, on vähemalt üks inimene, kellesse kiinduda, kes loob tunde, et laps on väärtuslik, et tema vajadused on tähtsad ja mõistetud.
Väikelaps vajab soojust, hoolt, empaatiat ja imetlust nii vanema pilgus, sõnas kui ka tegudes. Laps vajab, et ta vanem oleks etteaimatava käitumisega. Vanema pühendunud kohalolek ja võimekus vastata lapse arengulistele vajadustele on lapse enesehinnangu vundament. Pühendunud kohalolekust tekib lapsel esimene ühtekuuluvuskogemus: see on minu inimene, minu pere, kes on minu jaoks olemas. Kiindumusvajaduse täitumise piisavusest saab alguse positiivne minapilt.
… Igal lapsel on põhivajadused, mille rahuldamise määrast sõltub tulevane vaimne tervis. Mis juhtub inimesega, kelle põhivajadusi tema vanemad ei rahulda? Millised automaatsed mustrid võivad tekkida?
Pikemalt kuula Spotify podcastist “Iseendaks kasvamine” 1. osa

Vanemad soovivad valdavalt oma lastele parimat: et nad oleksid terved ja targad, virgad ja viisakad, lahked ja loovad ning saaksid eluga õnnelikult ja edukalt hakkama (mida iganes keegi nende mõistete all silmas peab). Ometi võivad mõned täiskasvanud oma vanematele kunagist kasvatust kibedalt ette heita. Mis võib olla sellise rahulolematuse taga?
Lapse kasvatamine on keeruline – enda vajadusi (und, vabadust, sotsiaalset elu) mingiks ajaks kõrvale jättes peaksime suunama märkimisväärse osa oma ressurssidest (aja, energia, raha, mõtted) lapse hüvanguks.
Miinimumprogramm = füüsiline hool on täidetud, kui lapse füüsilised vajadused – turvaline katus pea kohal, puhtad riided seljas, söök laual, vajalikud asjad olemas – on kaetud, ta on huviringidesse registreeritud ning igapäevane logistika toimib. Enese lapsepõlvekogemusele tuginedes ja seda alateadlikult jäljendades on paljud vanemad pidanudki miinimumprogrammi piisavalt tugevaks vundamendiks, millele laps ise funktsionaalse pealisehituse rajab.
Maksimumprogramm = füüsiline + emotsionaalne hool
Vundamendi rajamise käigus pole aga paljud vanemad osanud arvestada, et emotsionaalne hool, millega seda vundamenti on ehitatud, osutub sama tähtsaks kui mitte tähtsamakski veel. Emotsionaalse hoole puudust on keeruline ära tunda, sest see ei ole midagi, mida laps on omal nahal kogenud ja mäletab, vaid see on emotsionaalne hool/tugi, millest ta on ilma jäetud. See on kõik see, mida lapsega ei juhtunud.
Keegi pole ideaalne vanem, me kõik teeme vigu. Lapsed on oma arengutee alguses loomult enesekesksed – väiksena on neil ootus, et vanemad on küpsed ja väljaarenenud isiksused, kes teavad kindlameelselt, mida nad teevad. Tegelikkuses on vanemad aga sageli neile tundmatutes oludes improviseerivad inimesed, kes paljusid asju teevad esmakordselt ja on sealjuures stressis. Vanemaks olemist ju koolis ei õpetata. Nii mitmedki olid kurnatud sellest, et ots-otsaga kokku saada miinimumprogrammigi jaoks.

See, kui kvaliteetsed on suhted nii teiste kui ka iseendaga, sõltub suuresti sellest, kuidas me ärevusega toime tuleme.
Seostame ärevust sageli intensiivse tundega, mis meid tabab avaliku esinemise või hirmutava olukorra eel – süda klopib, olemine on rahutu, hingamine kiireneb, käed värisevad. Kui oleme abitus seisus või silmitsi ohu, lahendamatuna näivate probleemide, konfliktide, õnnetuste, raskete terviseseisunditega – ühesõnaga, kui ees terendab mugavustsoonist väljumine või oleme mugavustsoonist juba kaugele välja kukkunud –, tunneme enamasti kõik selle tunde hõlpsalt ära. See on ärevus.
Aga ärevusel on ka mahedamad vormid, kus käsi ja hääl ei värise, vererõhk ei tõuse ja kõhus ei keera. Enamasti ei oska me sellistel hetkedel isegi sõnastada, et meil on sees ärevus. Selline ärevus väljendub sisemise ebamugavuse või pingena ja tõstab pead, kui me ootused elule ja inimestele reaalsusest erinevad. Või kui meil on lihtsalt kiire või mingil teemal kellegagi eriarvamus. Või ka siis, kui me ei suuda või ei oska teha valikut: minna või mitte minna, teha või mitte teha, öelda või mitte öelda, osta või jätta ostmata. Läbi aegade kõige tuntum ärev sisemonoloog kõlab: „Olla või mitte olla…“
Enamasti ei oska me sellistel hetkedel isegi sõnastada, et meil on sees ärevus. Selline ärevus väljendub sisemise ebamugavuse või pingena ja tõstab pead, kui me ootused elule ja inimestele reaalsusest erinevad.
Suhetes tekib pidevalt olukordi, kus meil on erinev nägemus või ootus, kuidas me elukaaslane/laps/vanem/ülemus/alluvad/poliitikud/arstid/kaaskodanikud mõtlema või käituma peaks. Asjad pole väga sageli nii, nagu me tahaks, ning see ärritab.
Ärevus on me sees ka siis, kui oleme üksi. Pole isegi vaja teist inimest, kes meis ärevuse käivitaks. Igaüks meist on elus olnud olukorras, kus ta ootused iseendale ja oma elule on tunduvalt suuremad, kui reaalsus lubab. On see siis välimus, edukus, huumorimeel, mõistus, andekus, rahulikkus, rahakott või mis iganes muu, mis tundub ebapiisav. Igaühel on olnud aeg, kus ta pole rahul sellega, mis tal on või kes ta on. Sellised ajad krutivad sisemist ärevust.

Üle poolte alla 60aastaste täiskasvanute elus on kaks-kolm pikka ja olulist suhet. See on uus normaalsus. Kas ka eksil võib olla koht mu südames, kuigi sinna on teinud pesa teine inimene? Kas vana arm roostetab?
Mõni paarisuhe sujub nagu muinasjutus. Noored armuvad, armumisest saab esimene armastus ja kui nad veel surnud pole, elavad siiani õnnelikult – eluaegne vastastikku pühendunud armastav monogaamne paarisuhe. Neil, kel nii läinud, on põhjust oma muinasjuttu tähistada. Eelkirjeldatu on siiski väheste saatusejoonele kirjutatud. Üksikutel kestab esimene armastus igavesti. Tänapäeva maailmas katsetatakse suhete ja kooseludega mitmeid kordi, enne kui pühendutakse. Ja ega isegi altari ees tõotuse andmine garanteeri suhte püsimist.
Traditsioonilise monogaamse peremudeli („kuni surm meid lahutab“) kõrvale on elujõulisena tulnud sarimonogaamia ehk üks pikaajaline püsipartner korraga ning neid suhteid võib elu jooksul järjepanu olla mitu tükki. Üle poolte alla 60aastaste täiskasvanute elus on kaks-kolm pikka ja olulist suhet (mõnel rohkemgi). See on nüüdne uus normaalsus. Lühiseiklusi võib nende suhete vahele (ja mõnikord ka suhte ajale) mahtuda mõnel kümneid, püsimatutel sadu.
Kallimal on alati koht me südames. Suhtes „esimesest armastusest kuni surmani“ on lihtne – tulid kord mu südamesse ja sinna sa ka jääd. Kuidas on aga asjalood siis, kui pikki suhteid on elus mitu? Kas ka eksil võib olla koht mu südames, kuigi see suhe on läbi ja mu südamesse on teinud pesa juba teine inimene? Üht vana laulu tsiteerides: kas vana arm ka roostetab?

Kuniks fookus on puuduval, on raske tunda rõõmu sellest, mis olemas. Kui inimkond elas veel külaühiskonnana, kus kõik teadsid kõiki küla viitsadat asukat, oli pea igaühel võimalik olla milleski oma küla parim: üks oli parim ravitseja, teine sepp, kolmas pillimees, neljanda kapsapirukas oli küla maitsvaim, viiendal oli erakordne lauluhääl. Keegi oli jahimehena ületamatu, mõnel olid kauneimad juuksed, keegi oli targim või kõige rohkem maailmas rännanud või osavaim aednik, naljahammas, välejalg või hobulausuja. Elud möödusid teiste silme all ja inimesed olid kursis ka üksteise puuduste ning ebaõnnestumistega, et arst ei osanud süüa teha või et puusepa lapsed olid kasvatamatud kiusupunnid või et koolmeister oli joodik, rammumees polnud teravaim pliiats pinalis ning jumalasulase naisel ei õnnestunud rasestuda. Saladuseks ei jäänud ei rätsepa dementsus ega puskariajaja depressioon.
Kuniks fookus on puuduval, on raske tunda rõõmu sellest, mis olemas.

Õnneuurijad ütlevad, et õnnetundeks vajame rahulolu eluga. Kui eluolulised valdkonnad, nagu tervis, suhted, töö ja materiaalne turvatunne on piisavalt head, võiksime tunda end mõnusalt. Ent kui palju on piisavalt hea selleks, et rahul olla?
Rahuloluga on ju sageli nagu horisondiga. Kui üks mäetipp vallutatud, tuleb selle tagant nähtavale uus ja veel kutsuvam! Inimloomus on paraku selline, et mis veel eile oli ihaldusväärne, on täna tavaline ja sageli juba homme ei paku enam rõõmu. Siit tekib küsimus: kui mingi valdkond pole piisavalt korras või kui lapsed panevad meid proovile, enesekindlus on nullis, poliitika ajab närvi, teised inimesed tunduvad lollid, välimus häirib, partner ei mõista või pole ilm sobiv, kas siis jääbki õnnetunne ulmeks utoopia rannikul?
Või teistpidi – kuidas on võimalik, et mõni inimene on rahulolematu ka siis, kui tal on objektiivselt kõik hästi ja ta elab unistuste elu (vähemalt kõrvalseisjate silmis)? Kas filmistaaride, kroonitud peade ja miljonäride depressioon on vaid poos? Eks igaüks tunneb inimesi, kellele piisab sellest, et mingi (pisi)asi pole korras, ja tal ongi tunne, et kõik on untsus ja põhjust rõõmustamiseks ei ole kusagilt võtta. Põhjust rahulolematuseks leiab ju alati.
Singer Vinger on lauluks vorminud paljude inimeste õnnetuse: „Ilus oli olla, sest et kole oli möödas“. Kas õnnetundeks piisab sellest, et midagi pole pahasti? Ilmselt pärast raskeid katsumusi küll. Ukrainlased oleksid väga õnnelikud, kui paha möödas oleks. Harvikhaiguse diagnoosi saanud inimesele tunduks elu nagu lill, kui vaid kole tõbi taanduks. Aga selle kole-on-möödas-rahuloluga harjutakse sageli patuselt kiiresti ja õnnetunne möödub.
Singer Vingeri laul läheb tarmukalt edasi järgmise reaga: „Kahju ainult, et ei juhtund miskit erilist.“ Õnneuurijad kinnitavadki: rahulolule lisaks on vaja midagi erilist – positiivseid emotsioone. Õigupoolest on asjalood sellised, et inimesed, kes oskavad argipäevas leida midagi erilist, kogevad subjektiivset õnnetunnet ka siis, kui objektiivne reaalsus on päris karm.

Lõpud tekitavad sageli valu, kurbust, viha, hirmu, süüd või häbi. Samas on oskus asju lõpetada üks parimaid emotsionaalse küpsuse näitajaid, olgu tegu paari-, sõprus- või töösuhtega.
Midagi algab ja midagi lõpeb elus kogu aeg. Alguste tähistamises oleme üsna head. Üldiselt pannakse ikka pidu püsti, et rõõmustada suurte alguste, sünni, koolimineku, uue töökoha, koduloomise või abiellumise üle. Meile on tähtis, et keegi märkaks me elus toimuvaid sündmusi ning annaks kaasa head soovid uue alguse õnnestumiseks. Algusi tuleb õnnistada. Pidu meis enestes on muidugi äge, aga tegelikult on ägedam veel, kui saame seda kellegagi jagada.

Juba vanarahvas teadis, et kombetalitused tähistavad tihti üleminekut ühest seisundist või etapist teise, andes elulisele muutusele teadvustatud tähelepanu. Sestap on paljudes peredes just neile iseloomulikud traditsioonid, mis aitavad uut algust tähistada. Pannkoogid võivad tähistada pühapäeva algust, lilled sünnipäeva saabumist, hõbelusikas esimese hamba lõikumist, leib ja sool uue kodu sisseõnnistamist. Slaavlastel on ütlus: „Istume enne teeleasumist.“ Seegi on rituaalne tegevus, et anda õnnistus jalge alla võetavale uuele teekonnale.

Inimesed on muidugi erinevad, mõni oskab tähistada isegi nii väikest asja, kui seda on päeva algus, mõnel ei tõuse kulm ka suursündmuste peale. Mõned uued algused tekitavad suurt ärevust. Ent laias laastus inimesed siiski tervitavad olenevalt oma rõõmustamisoskusest algusi ning loovad uusi ja hoiavad vanu traditsioone, et neid tähistada.

Kuidas elada oma elu selliseks, et laps su üle uhkust tunneks? Ja mitte su saavutuste või tööde pärast, aga selle pärast, kes sa ise olid ning kuidas sa oma elu ja muutustega toime tulid Sattusin ühel koosviibimisel kuulma lugu ligi kuuekümneaastase Lea elust. Leal on kolm täiskasvanud last, kõik iseseisvad, kõrgesti haritud, hästi toimetulevad. Kõigil oma paarisuhe ja sisutihe elu – üks välismaal akadeemilist kraadi tegemas, kaks Eestis oma elu ja ettevõtet üles ehitamas. Lapselapsi Leal veel pole ja lähiaastail ei ole ilmselt ka tulemas. Lea elab üksi, laste isa suri viisteist aastat tagasi, kui lapsed kõik veel kodus olid. Kui mõni kavaler tekkiski, tõrjus Lea selle mõtte peast – ei olnud lapsed kellestki võõrast nende kodus huvitatud ja ega Leagi ette kujutanud, kuidas mõni mees tema ellu laste kõrvale oleks mahtunud. Praeguses vanuses on uut partnerit raske leida. Mõnega on Lea juttu teinud, aga sügavamaks pole need suhted arenenud. Lea võtab oma elu kokku – lastele elatud elu. Üle poole elust pühendas ta lastele, pärast mehe surma oli ta neile nii ema kui ka isa eest. Et lastel oleks turvaline ja stabiilne elu, aga samas põnev ja sisutihe. Aitas, hoolitses, oli alati olemas. Andis neile tiivad ja juured. Lea lastel tiivad kannavad, mõne aasta eest lendas viimane tibu kodunt.

Naeru tasub väga tõsiselt võtta. Millal sina viimati naersid? Aga millal sa viimati südamest lõbustatult naersid? Naer on justnagu alternatiivne kommunikatsioonivahend – keel, mis ühendab inimesi, kes ei pruugi isegi samas keeles osata rääkida. Teadlased on välja uurinud, et inimene hakkab ligi 30 korda suurema tõenäosusega naerma, kui ta on teistega koos, üksinda ei tundu sama asi nii naljakas. (Seepärast pannaksegi komöödiasarjades sageli taustaks nn purginaeru, et ajada inimene ka üksi naerma). Kui meid juba naerma saadakse, siis tõlgendab me aju seda saadet/olukorda meeldivamana.
Naeru tasub väga tõsiselt võtta. Millal sina viimati naersid? Aga millal sa viimati südamest lõbustatult naersid?
Naer on justnagu alternatiivne kommunikatsioonivahend – keel, mis ühendab inimesi, kes ei pruugi isegi samas keeles osata rääkida. Teadlased on välja uurinud, et inimene hakkab ligi 30 korda suurema tõenäosusega naerma, kui ta on teistega koos, üksinda ei tundu sama asi nii naljakas. (Seepärast pannaksegi komöödiasarjades sageli taustaks nn purginaeru, et ajada inimene ka üksi naerma). Kui meid juba naerma saadakse, siis tõlgendab me aju seda saadet/olukorda meeldivamana.
Naerda on ülimõnus, see lõõgastab meid üle keha. Naerdes vabanevad kehas endorfiinid, millel omakorda on valuvaigistav toime. Seega – naermine on tervislik (üksinda ja ka iseenda üle naermise oskus pole mitte ainult tervisele kasulik, vaid samuti märk emotsionaalsest küpsusest). Inimene, kes naerab sama nalja üle, mis mina, on kuidagi rohkem oma. Läbi teemade, mis inimestele naljakad näivad, saame sotti nende väärtushinnangutest.

Me ise oleme erinevad ja nii ka meie probleemid. Paarisuhe, sõltuvused, lapsed, töö, tervis, vananemine, finantsraskused – kõik need äratavad psüühika süvakihtides üles eksistentsiaalse ärevuse. Ja selles ärevuses oleme üksteisega väga sarnased. Pereterapeudina on mul erakordne võimalus kuulda, kuidas inimesed päriselt elavad, mida nad tunnevad, mõtlevad, kuidas nende suhted sujuvad.

Eksistentsiaalse psühhoteraapia üks käilakujusid dr Irvin Yalom sõnastab, et meil kõigil on neli baasilist teemat, mis tekitavad ärevust. Varem või hiljem puudutavad need teemad meid kõiki. Vabadus teha valikuid peaks olema üheselt positiivne asi, vabaduse puudumine on üldiselt ju negatiivne. Ent ometi tekitab vabadus valikuid teha inimestel ärevust. Milline alternatiiv valida: jääda suhtesse või lahutada, öelda ei või nõustuda, kulutada raha või säästa, võtta ennast kokku või teadlikult viivitada, sekkuda või jääda neutraalseks, avaldada oma arvamust või vaikida, olla või mitte olla?

Kuigi emast eemal olek on raske, on lapsele oma isa unustamine pikas perspektiivis palju tõsisemate tagajärgedega.
Veel hiljaaegu jäi pärast lahutust lapse hooldusõigus enamasti ühele vanemale (üldjuhul emale), kes muutus siis justkui psühholoogiliseks ainuvanemaks, otsustades üksi, mis on lapsele parem. Argumendiks kasutati väidet, et kui laps veedab päevi ja öid ka isaga, tekib lapsel segadus, mis vähendab lapse turvatunnet. See väide põhines usul, et väikelapse elus saab olla vaid üks kiindumussuhe, mis tagab arenguks vajaliku stabiilsuse, ja see moodustub emaga. Esines ka uskumus, et isaga jagatud vanemlus kahjustab kiindumussuhet emaga, kuna emast eemal viibimine võib selle asemel et mõlema vanemaga kvaliteetse suhte näol kasu tuua, mõjuda hoopis nii, et lapsel ei teki kummagagi sügavat, stabiilset suhet.

Pereterapeudid on kaardistanud partnerite automaatsete reageerimisviiside järgi neli enamlevinud suhtetüüpi, mis stressi- või konfliktiolukorras tekivad: domineerija – domineerija; domineerija – alistuja; domineerija – vältija; vältija – vältija. Mis juhtub paarisuhtes, kui sellised inimesed kokku saavad? Kui jänes kohtab oma teel tiigrit ja too pole teda veel märganud, tardub jänes hetkeks, et olukorda hinnata. Seejärel teeb jänes sõltuvalt tiigri kaugusest rea instinktiivseid otsuseid. Vältimaks ärasöömist, annab jänes jalgadele valu. Kui põgeneda on hilja, tardub jänes paigale ja loodab, et kiskja teda ei näinud. Kui tiiger jänest siiski märkas, püüab jänes põgeneda. Kui põgenemine ei õnnestu, on jänesel kaks võimalust: ta kas alistub või hakkab elu eest võitlema ja rabeleb. Ning kui ta juba tiigri hammaste vahel ripub, siis viimane instinktiivne liigutus jänesel on tarduda ehk dissotsieeruda oma kehast teadvuse kaotamiseni välja, et tunda vähem valu ja võtta surm vastu. Mõnikord aitab tardumisstrateegia ellugi jääda – tiiger arvab, et saak on surnud, ja laseb selle hetkeks hambust. Nii mõnigi hiir on nõndamoodi kassi hambust pääsenud.
Pereterapeudid on kaardistanud partnerite automaatsete reageerimisviiside järgi neli enamlevinud suhtetüüpi, mis stressi- või konfliktiolukorras tekivad: domineerija – domineerija; domineerija – alistuja; domineerija – vältija; vältija – vältija. Mis juhtub paarisuhtes, kui sellised inimesed kokku saavad?

See, millist lugu me endale (ja ka teistele) jutustame sellest, mis meiega juhtus, määrab, kas oleme ohvrid või edasiliikujad. Mis mälestused jäävad teistele minu lugudest?
Kas oled kunagi lugenud raamatut või näinud filmi, kus kõik on kogu aeg hästi, midagi halba või ebaõiglast ei juhtu, kus keegi ei tee ühtegi halba valikut või kus ei kogeta mõnd rasket tunnet, nagu hirm, viha, kadedus, kurbus, üksildus, süütunne, häbi või lootusetus?
Üdini positiivseid lugusid kohtab ainult väikelaste multikates, kus teletupsud kõnnivad mäest üles ja alla. Või siis looduse dokfilmides. Aga ka Lotte ja Sipsiku lugudes on vähemalt mõni takistus kangelase teel, et lugu oleks kaasaelamist ja mäletamist väärt. Vargamäe Andrese lugu poleks nii paeluv, kui tema teel poleks takistuseks Pearu krutskilisest loomusest vallandatud tõe ja õigluse otsing. Elutargad ütlevad: halbadest valikutest tulevad head lood. Selles ütluses on iva – keerad autoga elukaaslase manitsust ignoreerides keset eikuskilt lumisele kõrvalteele, jääd kinni ja saad pärast pool päeva kaevata. Hakkad küpsistele kreemi tegema ja unustad kondenspiima purgi keema, purk plahvatab ja katab su köögi ühtlaselt pruuni lögaga, nii et tuleb nädalake kööki küürida. Palkad ehitaja, kes võtab ettemaksu, keerab su majas mingi käki kokku ja siis haihtub. Annad laenu sõbrale, keda jäägitult usaldasid, selle tagajärjel kaotad nii raha kui ka sõbra. Soovid kaubanduskeskuses poodi astuda ja kõnnid hajameelselt vastu poe klaasseina. Aga mõnikord on elu selline, et inimesel endal pole mingit vastutust raske olukorra tekkimise eest, sa pole teinud valet valikut. Lihtsalt juhus juhtis, saatus saatis sulle õnnetuse, tervisemure, sõja, elektrihinna, talumatu kuumalaine või sinu päritoluperekonna. Sõltumata sellest, kas inimesel on oma panus sellesse, mis juhtus, või lihtsalt shit happened (vabandust vulgarismi eest), on nüüd kaks võimalust.

Mart on tõsine Eesti mees. Käib tööl ja teeb mõnikord sporti. Sõpradega õlut juues kirub aeg-ajalt geisid. Tema jaoks on täiesti arusaamatu ja suisa vastik, et keegi mees eelistab naise lähedusele teist meest. Mõte kahest naisest koos on küll isegi nagu natuke intrigeeriv, aga siiski, mõte kahest mehest tekitab Mardile võõristust. Too võõristus paneb geisid nägema kui „neid teisi“, võõraid ja imelikke. Ega ta ühtegi geid ju tunne ka. Ei tahagi tunda.
Kui mõni sõber norib Marti, et tegelikult peaks talle geimehed meeldima, sest siis jääb heterote jaoks rohkem naisi vabaks, ühmab ta, et tal naine olemas ja ta tahab kaitsta lapsi halbade geimõjude eest. Kui ta pelgab, et tema vanemliku eeskuju ja väärtuskasvatusese mõju pole piisav, et tema lapsed heteroteks kasvaksid, siis olgu nii. Jumal temaga. Õnneks on meil vaba maa, arva, mida tahad, jaga seda oma naise ja sõpradega – kuniks ühe inimese arvamus teise inimese õigustest üle ei sõida, on ju kõik hästi.
Kui aga siseminister Mart Helme – kelle üks tähtsaim tööülesanne on tagada kõikide eestimaalaste turvalisus – leiab, et Eestis pole ruumi geidele, siis see on mõnevõrra teistsugune olukord. Siin ei ole ütlejaks keegi kodanik Mart oma sõprade seltsis, vaid Vabariigi Valitsuse liige, meie riigi täidesaatva võimu kandja. Vabariigi Valitsuse liige ei kõnele enam kui üksikisik vaid kui Eesti Vabariigi esindaja. Veelgi enam – nende sõnade ütleja juhib siseriiklikult olulisima jõuministeeriumi siseministeeriumi tööd ning vastutab kodakondsuse ja migratsiooniga seotud küsimuste eest . Ehk siin ei ole küsimussõnavabadusest, vaid jõupositsioonilt ähvardamisest ning väita vastupidist tähendab kas oma rolli mittemõistmist või oma kuulajate jultunud lollitamist.

Siin me oleme – Eestimaa elanikud. Meis on palju sarnast, me hindame Eesti rikkumata loodust, me tahame riiki, mis püsiks vaba ja oleks meile lähedal. Me tahame elada turvaliselt ja tervelt, süüa puhast toitu. Soovime, et meie lapsed saaks hea hariduse. Soovime, et meie vanemad naudiksid väärikat vanaduspõlve. Oleme ju üsna sarnased? Ja mingites väärtushinnangutes, näiteks rahaküsimustes või vaktsineerimisvabaduses, oleme erinevad – osad meist konservatiivsed, osad liberaalsed, paljud kusagil vahepeal. Samamoodi võib meil olla erinev arvamus sellest, kuidas suhtuda geiabieludesse. Ühed arvavad kindlalt, et igal inimesel on õigus armastada ja armastusest abielluda (ka samasoolisega). Teised on veendunud, et igaühel seda õigust pole (riigireetur ja pedofiil näiteks võivad, aga gei mitte).