Artiklid

Kas sa oskad teha vahet sellel, mida sa saad muuta ja mida mitte, ning siis vastavalt kas leppida olukorraga või korjata vapralt jalad kõhu alt välja ja hakata olusid muutma?
Leppimist olukorraga saab vaadelda mitme nurga alt. Kui me kõik lepiksime ainult olemasolevaga, siis progressi ju polekski. Rahulolematus lükkab tegudele. Kui poleks leppimatuid, oleksime siiani orjad. Aga ka ilma leppimisvõimeta oleksime hädas: see lükkaks meid perfektsionismi teele, kus olemasolev pole iialgi piisavalt hea, kus eesmärk on kättesaamatu kui horisont ja kus silmapiiri tabada ihates kukume probleemide otsa, mida kasvab juurde nagu muinasjutus raiumist ootavaid lohepäid – ühe võtad maha ja kolm kasvab asemele. Olukorraga on palju lihtsam leppida, kui sa tunnetad, et sul pole ressurssi enamaks. Meie kasutuses on meie ressursid: aeg, energia, raha, loovad mõtted.
Mis ma ikka unistan uhketest asjadest või luksuslikust töövabast elust, kui raha selleks üldse pole? Lihtsam on loobuda unistusest teha midagi põnevat, kui energiat pole. Palju kergem on oma olulistele suhetele käega lüüa, kui saad vabanduseks tuua, et aega ju pole. Inimesed jäävad olukordadesse sageli kinni just selle pärast, et neil pole ühtegi loovat mõtet, kuidas sellest võiks välja tulla.

Kuigi enamasti saab kaine mõistus aru küll, et ilmaelus on objektiivselt palju suuremaid hädasid, taanduvad näljahädad, kodutus, töötus ja minevikuõudused igaühe sisemise subjektiivse kannatuse ees, kus argielus pole näiteks partneriga sama lainepikkust, võrguühendus on aeglane või nõudepesumasin on katki. Ajab ikka närvi küll, kui tahad kontserdil kallimaga kvaliteetaega veeta ja mingi laps su taga laliseb. “Kõik on rikutud!” vallutab tusatuju meeled ja kannatus sirutab oma kombitsad inimese teadvuses harali.
Praegu ongi paljudel objektiivselt väga raske. Eriti raske on näiteks neil, kel tervis väga halb, kes on kaotanud töö ega oma hinge taga varusid, millega arveid maksta, ja ettevõtjatel, kelle elutööd praegu kokku kukuvad.
Aga nende kõrval on inimesed, kelle elul justkui objektiivsete parameetrite kohaselt pole kõrvalt vaadates väga vigagi. Mõni neist kannatab isolatsiooni all ja ihkab sotsiaalset kontakti. Teine ohkab, et tema “kongikaaslased” – pereliikmed ajavad teda hulluks ja ta tahaks neist puhata. Kolmas vaevleb, et ta ei suuda enam rööprähelda – ta peab olema üheaegselt kokk, õpetaja, meelelahutaja, perelepitaja, töövõtja, lapsevanem. Neljandal on lihtsalt rutiinist ja igavusest kopp ees.

Korraarmastus, seks, raha (ja nende puudumine), autojuhtimisstiil ning truudusetus on ühed kirgikütvaimad tüliallikad paarisuhetes. Monk on ühest detektiivisarjast tuntud sundmõtete ja sundkäitumisega tegelane, kelle üks eripära seisnes selles, et tal pidi olema kõik väga korras. Ta hullus, kui nägi kuskil prügi või puru. Toit pidi taldrikul olema serveeritud õigesti. Kui asjad polnud tema standardi järgi paigas, tõusis Monkis sisemine ärevus, mis ei taandunud enne, kui ta oli häiriva elemendi kõrvaldanud. Notsu on aga Kukerpillide laulust tuntud Mudamere ääres porikalda peal elav muretu tegelane, kellel on kärss must ja kes ei keela endale väikest vallatust. Notsul on boheemlaslik nägemus korrast – asjad on parasjagu seal, kuhu nad seljast või käest pannakse.
Korraarmastus, seks, raha (ja nende puudumine), autojuhtimisstiil ning truudusetus on ühed kirgikütvaimad tüliallikad paarisuhetes.
Monk on ühest detektiivisarjast tuntud sundmõtete ja sundkäitumisega tegelane, kelle üks eripära seisnes selles, et tal pidi olema kõik väga korras. Ta hullus, kui nägi kuskil prügi või puru. Toit pidi taldrikul olema serveeritud õigesti. Kui asjad polnud tema standardi järgi paigas, tõusis Monkis sisemine ärevus, mis ei taandunud enne, kui ta oli häiriva elemendi kõrvaldanud.
Notsu on aga Kukerpillide laulust tuntud Mudamere ääres porikalda peal elav muretu tegelane, kellel on kärss must ja kes ei keela endale väikest vallatust. Notsul on boheemlaslik nägemus korrast – asjad on parasjagu seal, kuhu nad seljast või käest pannakse.

Traditsiooniline pere on ohus. JälleKuni esimese ilmasõjani, liikusid naised trajektooril Kinder – Kirche – Küche. Esimest korda asusid naised massiliselt tööle väljaspool kodu just maailmasõja ajal – halastajaõdedena ja telegrafistidena. Kuni sinnamaani oli enamiku naiste jaoks abiellumise peamine põhjus majanduslik kindlustunne, sest kuna enamikul naistel puudus ligipääs haridusele või tööle, seisid nad vallaliseks jäädes silmitsi vaesusega. Ühe Briti uuringu kohaselt, mis tehtud vahetult enne teist maailmasõda, paluti järjestada tulevase partneri 18 omadust. Siis oli armastus naiste tähtsusejärjekorras alles viiendal kohal. Esimesel kohal oli majanduslik turvatunne. Mehed aga hindasid kõrgelt võimalust legaalseks seksiks ja naise lapsesaamise võimekust. Seega, ressursside – oma töövõimekuse ja selle tulemusena tekkinud mateeria ning lastesaamiseks funktsioneeriva emaka – ühendamine tagas turvatunde ja püsimajäämise mõlemale soole. Abielu oli üks ratsionaalne tehing. Suhteid sellepärast ei lahutatud, et naljasoon ei klappinud, et polnud millestki inspireerivast rääkida või et polnud ühiseid huvisid. Väljapääsu abielu pühast sakramendist praktiliselt polnud.
Kuni esimese ilmasõjani, liikusid naised trajektooril Kinder – Kirche – Küche. Esimest korda asusid naised massiliselt tööle väljaspool kodu just maailmasõja ajal – halastajaõdedena ja telegrafistidena. Kuni sinnamaani oli enamiku naiste jaoks abiellumise peamine põhjus majanduslik kindlustunne, sest kuna enamikul naistel puudus ligipääs haridusele või tööle, seisid nad vallaliseks jäädes silmitsi vaesusega.
Ühe Briti uuringu kohaselt, mis tehtud vahetult enne teist maailmasõda, paluti järjestada tulevase partneri 18 omadust. Siis oli armastus naiste tähtsusejärjekorras alles viiendal kohal. Esimesel kohal oli majanduslik turvatunne. Mehed aga hindasid kõrgelt võimalust legaalseks seksiks ja naise lapsesaamise võimekust.
Seega, ressursside – oma töövõimekuse ja selle tulemusena tekkinud mateeria ning lastesaamiseks funktsioneeriva emaka – ühendamine tagas turvatunde ja püsimajäämise mõlemale soole.
Abielu oli üks ratsionaalne tehing.
Suhteid sellepärast ei lahutatud, et naljasoon ei klappinud, et polnud millestki inspireerivast rääkida või et polnud ühiseid huvisid. Väljapääsu abielu pühast sakramendist praktiliselt polnud.

Arutasime sõpradega, millised head hetked meie poolsada aastat kestnud elus tulevad kõige eredamana meelde. Mäluskänneriga oma kogemustest üle käies leidsime, et kõige erksamalt kiirgavad hetked, kus sai palju nalja. Lõppotsus kujunes selliseks, et hästi elatud elus peab olema lõbusat, muretut naeru. Naer ja armastus üheskoos on maailma parimad asjad.
Arutasime sõpradega, millised head hetked meie poolsada aastat kestnud elus tulevad kõige eredamana meelde. Mäluskänneriga oma kogemustest üle käies leidsime, et kõige erksamalt kiirgavad hetked, kus sai palju nalja. Lõppotsus kujunes selliseks, et hästi elatud elus peab olema lõbusat, muretut naeru. Naer ja armastus üheskoos on maailma parimad asjad.
Naerdes tekib kontakt teise inimesega. Sa võid arvata, et suudad oma sümpaatiat kellegi suhtes ainult enese teada, salajas hoida. Kui mingis seltskonnas inimesed naerma puhkevad, siis vaatab inimene automaatselt selle inimese poole, kes talle selles seltskonnas kõige sümpaatsem/lähedasem tundub. Ta ei saa sinna kohe midagi parata.

Koolikius riigikogusKui koolis üks jõmm kiusab teisi sõnadega, et sa oled loll, su vanemad on lihtsad töölised või et sa oled köögitüdruk, siis ilmselt oleme ühel meelel – koolikius on halb, lausa vastik. Tahaks loota, et ei ole palju eestlasi, kes sellist käitumist ühemõtteliselt ei tauniks.
Lapsed on julmad, nad märkavad hästi, kui keegi on teistest kuidagi erinev. Mõnede laste pealtnäha tugeva enesekindluse taha on sageli peidetud sisemine alaväärsus. Et oma väärtust enda (ja teiste) silmis tõsta, hakkab kiusaja teistest millegi poolest erinevat last kiusama.

Vanarahva ütlus aususe kohta on selline: hea moodus teada saada, kas keegi on aus või mitte, on küsida inimeselt endalt “Kas sa oled läbi ja lõhki aus?”. Kui ta vastab jaatavalt, on tegemist ebaausa inimesega.
Me kõik aeg-ajalt varjame, vassime, moonutame ja ilustame tõde, mahendame valet, painutame enda kasuks reegleid, esitame pooltõdesid, loome hädavalesid, varjame oma tegelikke motiive või anname lubadusi, mida pole võimalik täita. Kes rohkem, kes vähem. Mõni meist valetab, et saada isiklikku kasu, mõni sellepärast, et teisele mitte haiget teha.

Lapse kontakti bioloogiliste vanematega ei tohiks kunagi täiskasvanute keeruliste või lõppenud suhete pärast ohverdada. Lapsel on õigus tunda oma mõlemat vanemat. Tunda mitte ainult nimepidi, vaid päriselt, koos oldud aja kaudu.
Küsimus pole mitte vanemate õiguses veeta lapsega aega, vaid lapse inimõiguses veeta aega oma mõlema vanemaga, osaleda mõlema vanema elus, õppida neid tundma, saada osa mõlema vanema ajalistest ja materiaalsetest ressurssidest. Laps ei pea valima ema või isa vahel. Lapsel peab olema õigus olla koos nii ühe kui teise vanemaga.
Ühel vanemal pole õigust otsustada, et lapsel pole teist vanemat vaja. Hoolimatute, süüdimatute, vägivallatsejate ja kuritarvitajate eest tuleb lapsi kaitsta. „Normaalsete“ vanemate puhul peaks pärast paarisuhte lõppemist jätkuma vanemlik liit, mis võiks väljenduda heatahtliku koostöö vormis.
Lahkumineku järgsel elukorraldusel pole üht ainuõiget lahendit. Ma ei saa öelda, et 50-50 jaotus on ainuõige või kuidas see protsent kummagi vanemaga oldud ajas peaks täpselt väljenduma. Aga kindlasti on olemas vale lahendus – kui laps näeb oma teist vanemat harva või üldse mitte. Eriti oluline on see just alla nelja/viie aastaste laste puhul, sest selles vanuses on kahjuks nii, et mis silmist, see meelest. Vanemlik lepe, mille alusel väikelaps kohtub teise vanemaga vähem kui 6 päeva kuus ja kus laps peab ootama kontakti üle nädala, võtab lõivu lapse-vanema suhtest ning annab põhjust oletada, et kiindumussuhe saab kannatada.
Vanemlik lepe, mille alusel väikelaps kohtub teise vanemaga vähem kui 6 päeva kuus ja kus laps peab ootama kontakti üle nädala, võtab lõivu lapse-vanema suhtest ning annab põhjust oletada, et kiindumussuhe saab kannatada.
Oluline on see, et laps saab piisavalt mõlema vanemaga koos olla. Kvaliteetaeg on tähtsam kvantiteetajast. Laps tahab tunda, et ta on oluline nendele inimestele, keda ta ise oluliseks peab. Iga laps peab oma vanemaid oluliseks.
Raske on öelda, kui palju koosoldud aega just piisav on. Teadlased ütlevad, et laps ei tohiks teist vanemat näha vähem kui umbes 35% ajast. Mulle endale tundub, et see protsent võiks tasavägisemgi olla. Seda ei pea joonlauaga mõõtma kuu või nädala lõikes. Võib-olla võiks seda vaadata aasta lõikes, et anda vanematele nn. graafikute sättimiseks suuremat vabadust.
Lahkumineku läbi, kus üks vanem kaob lapse elust, kaotab laps samast soost vanema näol samastumisobjekti ja vastassoost vanema näol esimese partneri, kelle peal harjutada esimesi loomulikke kiindumussuhteid vastassooga. Väiksel poisil on raske elada ilma isa-eeskujuta, keda matkides õppida meheks olemise viise ja väikesel tüdrukul on raske elada ilma ema-eeskujuta, keda jäljendades omandada naiseks olemise kunsti.
Lahkumineku läbi, kus üks vanem kaob lapse elust, kaotab laps samast soost vanema näol samastumisobjekti ja vastassoost vanema näol esimese partneri, kelle peal harjutada esimesi loomulikke kiindumussuhteid vastassooga. Väiksel poisil on raske elada ilma isa-eeskujuta, keda matkides õppida meheks olemise viise ja väikesel tüdrukul on raske elada ilma ema-eeskujuta, keda jäljendades omandada naiseks olemise kunsti.
Lahkumineku läbi, kus üks vanem kaob lapse elust, kaotab laps samast soost vanema näol samastumisobjekti ja vastassoost vanema näol esimese partneri, kelle peal harjutada esimesi loomulikke kiindumussuhteid vastassooga.

Naistevastase vägivalla puhul oleme lõpuks ometi julgenud peeglisse vaadata. See on hirmus, et veel tänasel päeval nii paljud mehed end oma naiste peal vägivaldselt välja elavad. Tõesti, statistika räägib ennekõike vägivaldsetest meestest. Kuid kas me julgeme peeglit silmitseda ka selle nurga alt, kust paistab, et ka naised võivad olla vägivaldsed meeste suhtes?
Ma ei tea, kas Hollywoodi filmidest või lihtsalt sisemisest nõiast inspireerituna, aga mina olen oma kabinetis kuulnud lugusid vägivaldsetest Eesti naistest, kes on hävitanud mehe parimad särgid, lipsud, purustanud mehe telefoni, visanud arvuti tükkideks, sodinud huulepulgaga mehe elamise, lõhkunud ta spordivarustuse. Rebinud puruks fotod, valanud diivani üle haisva hapupiimaga ja raputanud auto katusele tatart, et linnud seal nokkides katuse perforeeriksid.
Kõige küünilisemad lood, mida kuulnud olen, on sellised, kus naine oma eesmärgi saavutamiseks (saada lahutusprotsessis laste ainuhooldajaks või nõuda mehelt rahalist kompensatsiooni) provotseerib meest vaimse terroriga niikaua, kuni mees enam ei suuda vastu pidada ja lahkub sündmuspaigalt. See omakorda vihastab naist veelgi enam ning mees saab mõni aeg hiljem kutse uurijalt. Naine on ise ennast vigastanud ja väidab, et sinikate autor on hoopis mees. Ja tõestagu mees politseis nüüd vastupidist. Väga raske.

Antropoloog Gary Chapmanil on populaarne ja lihtne teooria armastuse viiest keelest, mis ütleb, et armastust, hoolivust ja tähelepanu saab väljendada mitmel viisil.
On olemas viis armastuse keelt, mida me igaüks vastavalt oma eripärale kasutame ja mida me igatseme, tundmaks, et oleme armastatud. Need on: sõnad, kvaliteetaeg, kingituste saamine, teenimiskunst, füüsilise puudutuse keel. .
On olemas viis armastuse keelt, mida me igaüks vastavalt oma eripärale kasutame ja mida me igatseme, tundmaks, et oleme armastatud. Need on: sõnad, kvaliteetaeg, kingituste saamine, teenimiskunst, füüsilise puudutuse keel.

Ohvrienergiast vabaksKõik teavad seda tunnet – elu on ülekohtune, mulle tehakse liiga. Ohvrienergia võib peale tulla, kui sind on valesti mõistetud või kui keegi on alt vedanud või hüljanud. Või siis, kui on tunne, et peab tegema midagi, mis käib üle jõu või mida teha ei taha ja näib, et sarnaselt antiik-kreeka mütoloogilisele Atlasele tuleb kanda õlgadel kogu maailma raskust. Või siis elu ei vasta ootusele või unistusele ja suur pettumus hiilib hinge. Igatahes, ohvrienergias olles hakkab endast hirmus kahju, nii lootusetult raske on. Ta tahaks lihtsalt kaevelda.
Ohvrienergias inimese tähelepanu fookus on sellel, mis on puudu, mitte sellel, mis tal on olemas. Sageli on reaalselt olemas päris palju, mis võiks õnnelikuks teha. Aga paraku pole see piisav. .
Ohvrienergias inimese tähelepanu fookus on sellel, mis on puudu, mitte sellel, mis tal on olemas. Sageli on reaalselt olemas päris palju, mis võiks õnnelikuks teha. Aga paraku pole see piisav.

Tammsaare paneb Põrgupõhja Jürka suhu sõnad, et kannatused, ohvri­meelsus, enesesalgamine ja vaev teevad õndsaks.
Raskused on elus muidugi vältimatud. Vältimatu on ka psühholoogiline valu, mis ebaõnne ja hädadega kaasneb. Valud ja raskused on mingis mõtted head. Nad annavad võimaluse enesearenguks ja targemaks saamiseks. Õpetavad empaatiat teiste inimeste suhtes ja probleemide lahendamist. Aga kui raskused ja probleemid kestavad liiga kaua, toob see sageli endaga kaasa kannatusi.

Elus juhtub igasugu asju. Mõnikord ilmneb, et partneril on kõrvalsuhe. Mida nüüd tegema peaks? Mõnikord puruneb põhisuhe kõrvalsuhte mõjul. Mõnikord muutub kõrvalsuhe ise põhisuhteks, aga sugugi mitte iga kord – vahel valib suhe lõpetaja hoopis üksi elamise kasuks.
Paljud paarid tulevad teraapiasse, sest kõrvalsuhe on tulnud ilmsiks, partnerid on mõlemad valus, aga nad ei soovi oma suhet lõpetada. Kui kõrvalsuhe lõpetatakse ja inimene pöördub tagasi oma põhipartneri juurde, on kolm võimalikku edasist arengut. Neid arenguid on kirjeldanud Ameerika psühholoog Esther Perel oma raamatus „The State on Affairs“: põhisuhe muutub halvemaks; põhisuhe jääb samasuguseks nagu see oli enne kõrvasuhte väljatulekut; põhisuhe muutub paremaks.

Truudusetuse teema on igihaljas. Päris suure osa terapeudi poole pöördujatest moodustavad suhtekolmnurgas olevad inimesed. Inimesed, kelle partner pole neile truu. Neil on valus, sest nende usaldus saab murtud ja sageli vajutab see kahtlusepitseri kogu eelnenud suhtele.

Mis toimub ühe inimese paarisuhtes ja tema sisemaailmas, et ta avastab end ühtäkki kõrvalsuhtest? Enamus paarisuhtesse astujaid ei mõtle suhte alguses, et kindlasti saab mul olema kõrvalhüpe. Pigem vastupidi – alguses nähakse, et olen leidnud selle õige, kellega tahan olla koos ja keda ma ei peta iial.

Kümmekond aastat tagasi avastasin enese jaoks arhetüüpide maailma. Need sisemised hoovused muutsid mu mõttemaailma, töötegemise viisi ja mis seal salata – kogu mu elu. Neli aastat tagasi kirjutasin oma esimese raamatugi „ Naiseks olemise kunst “ just sel teemal – naise elutervetest arhetüüpidest ja nende varjupooltest.

Pereterapeudid muigavad, et tore oleks, kui inimesed enne kooselu alustamist ikka tuttavaks ka saaksid. Ega see teisest inimesest aru saamine lihtne ju pole, sest alguses ähmastab me selget nägemist romantilise faasi udu ja kehas möllu tekitavad hormoonid. Kuidas vältida suhtesse sattumist inimesega, kes osutub hiljem hoolimatuks, lihtsalt sobimatuks või lausa vägivaldseks? Kuidas inimest tundma õppida?

Tõrjutuse tunne on meile kõigile tuttav. Oleme kõik tundnud, kuis on olla, kui sind ei kutsuta sünnipäevale, kui su sõber leiab endale uue sõbra või seltskonna ja ei kutsu sind sellega ühinema. Või kui teised sind mängu ei võta või kui sa oled viimane, keda koolis kehalise kasvatuse tunnis võistkonda valitakse. Võibolla on sind narritud või kiusatud.

Suhe lõpeb enamasti mitte tülitsemise, vaid hoopis vastastikuse kiindumuse ja huvi kadumise pärast. Tülidejärgne pikaajalises solvumises, andestamatuses ja leppimatuses vindumine närib suhet kui rooste metalli. Ka pisike asi võib mõnikord hõõruda keha verele. Vaid paar liivatera soki sees võib mõningase käimise tagajärjel tekitada jalale valusa villi. Tüli on nagu liivatera. Kui seda mitte minema pühkida, võib too liivaterale sarnaselt nühkida hinge verele.

Seekordne lugu räägib hierarhiast peres. Kuidas sinu peres asjad käivad? Kuidas peresisene hierarhia toimib? Kes otsustab, kes juhib? Oled Sa sellega rahul? Igal perekonnal on sisemine struktuur ehk ülesehitus. Selle struktuuri hierarhiline ülesehitus näitab, kellele kuulub perekonnas võim – kes teeb otsuseid, kellel on rohkem õigusi, kes kelle sõna kuulab, kes vastutab, kes juhib, kes allub, kellel on õigus teistele ettekirjutusi teha, kelle nägemus elust ja selle korraldusest peale jääb.