Iseendaks kasvamine

Selles episoodis räägime eneseohverduse skeemist – elamise mustrist, kus inimene seab teiste vajadused järjekindlalt enda omadest ettepoole. See võib tunduda hoolivuse ja headusena, kuid sageli peitub selle taga sügav sisemine uskumus: “Hea inimene mõtleb enne teistele kui iseendale.” Räägime, kuidas see muster võib alguse saada juba lapsepõlves – näiteks siis, kui laps pidi vara teisi toetama või õppis, et armastus sõltub tema “tublidusest”. Eneseohverdus võib täiskasvanuna väljenduda pidevas abistamises, raskustes “ei” ütlemisel või süütundes, kui tekkib vajadus enda eest hoolitseda. Vaatleme, miks selline käitumine võib viia kurnatuse ja läbipõlemiseni. Selgitame ka, mis vahe on hoolimisel ja eneseohverdusel ning kuidas õppida teistest hoolima iseennast kaotamata.

Usaldamatuse / väärkohtlemise hirmu skeemiga inimene eeldab, et teised üldjuhul valetavad, petavad, kasutavad teda ära ja tahavad temaga manipuleerida. Äärmuslikumal juhul arvab ta, et ümbritsevad inimesed plaanivad pidevalt tema alandamist ja väärkohtlemist. Nad ei usalda inimesi, on kahtlustavad ja raskematel juhtudel lausa paranoilised. Selle tõttu antud skeemiga inimesed pigem väldivad lähedust ja intiimsust ning ei avalda oma sügavamaid mõtteid ja tundeid teistele. On inimesi, kes aga alistuvad väärkohtlemise ideele ja lubavad ennast jätkuvalt ära kasutada, valides endale väärkohtlevad partnerid või sõbrad. Nad ei usu, et on teistsuguseid valikuid. Mõningatel juhtudel hakkavad selle skeemiga inimesed enesekaitse eesmärgil hoopis ise teisi ründama ja väärkohtlema. Neil on põhimõte: “olen hunt huntide seas” ja “parim kaitse on rünnak.” Vahel hakkavad nad skeemi tulemusel jõuliselt nö teiste inimeste “päästjateks”. Sageli need käitumisviisid vahelduvad. Skeemi all kannatajate tegelikud vajadused on turvatunne, lähedus, ühendus ja kontrollitunne. Nende inimeste elus on nõiaring, sest alistudes, vältides või üle kompenseerides kinnitub uskumus, et inimesed on ohtlikud, mistõttu jätkuvalt tuleb üles näidata usaldamatust ning tõelised vajadused jäävad täitmata.

Läbikukkumise skeem on meie võrdlemisele üles ehitatud maailmas üks keskseid teemasid, mis kannab endas sisemist uskumust: „Ma ei ole piisav. Ma ei saa hakkama, teised on paremad/targemad/edukamad/ilusamad/huvitavamad/kompetentsemad“. Sageli on selle all lapsepõlve lugu, mis on täis kriitikat, võrdlemist, toetuse ja juhendamise puudumist või varajasi ebaõnnestumise kogemusi. Täiskasvanueas võib see viia väljakutsete vältimise või vastupidi – kurnava perfektsionismi ja ületöötamiseni. Selle skeemi keskmes on sügav häbi ja hirm paista ebapädevana isegi siis, kui välised saavutused on olemas. Uurime, kuidas läbikukkumise skeem meie valikuid, enesehinnangut ja suhteid mõjutab ning kuidas teraapias on võimalik seda mustrit samm-sammult tervendada, taastades usalduse iseenda võimekusse ja õiguse õppida, eksida ja kasvada.

Puudulikkuse ehk häbi skeem on justkui vana, pragunenud peegel, mis moonutab meie enesetunnet ja paneb uskuma, et meis on midagi “valesti” või et me pole armastust ja kuuluvust väärt. See on sisemine veendumus, mis võib väljenduda nii vaikses alaväärsuses kui lärmakas ülekompenseerimises, nii eemaldumises kui ületöötamises. Selles episoodis uurime, kuidas see skeem kujuneb — millised kogemused panevad lapse tundma, et ta peab olema parem, tubli, nähtamatu või laitmatu, et mitte kaotada armastust. Räägime ka sellest, kuidas puudulikkuse skeem mõjutab täiskasvanu elu: suhted, lähedus, enesekriitika, häbitunne, pidev võrdlemine ja hirm, et “kui mind päriselt nähakse, siis ma ei kõlba”. Vestluses toome sisse nii teooriat kui näiteid: kuidas inimesed alistuvad skeemile, kuidas nad selle vastu võitlevad ja kuidas nad seda väldivad. Ja mis kõige olulisem — kuidas saab hakata end kohtlema kaastundlikumalt, kuidas kasvatada Tervet Täiskasvanut enda sees ning õppida nägema iseennast mitte läbi häbi, vaid läbi reaalsuse, üldinimlikkuse ja kuulumise soovi. See episood on kutse märgata, kui tihti räägib meie sees vana hääl “sa pole piisav” ning kuidas sel hetkel ümber lülituda loomulikkusele, lahkusele ja tõele lähemale — sellele sisemisele teadmisele: “Ma olen väärt just sellisena, nagu olen”.

Sotsiaalse isoleerituse / võõrandumise skeem väljendub inimesel uskumuses, et ta on muust maailmast justkui eraldi, teistest erinev, ei kuulu teiste sekka. Seda skeemi kujundab varane kogemus kõrvalejätmisest ja/või teistest mingil viisil erinev olemisest, näiteks kui inimene on kasvueas kogenud, et ta ei kuulu talle olulisse gruppi eakaaslaste seas või et teda ei võeta tema endana vastu tema enda peres. Sotsiaalse isoleerituse skeemiga kaasneb sotsiaalärevus ja raskesti talutavad üksilduse, kurbuse, eraldatuse ja häbi tunded. Nende tunnetega toime tulemiseks püütakse sageli teistega sobituda enda autentsuse arvelt või välditakse suhteid üleüldse – mistõttu sisemine eraldatuse tunne hoopiski süveneb. Arutame sellest, kuidas sellise nõiaringiga toime tulla ja kas sellest saab ka terveneda.

Hüljatuse ja ebastabiilsuse skeem on üks sügavamaid ja varasemaid skeeme, mis väljendub eelduses, et tähtsad suhted katkevad, ning sellest tulenevas pidevas mures hülgamise ees. Hüljatuse / ebastabiilsuse skeem tekib olukorras, kus kasvukeskkonnas on täitmata lapse vajadus stabiilsuse ja ennustatavuse järele (näiteks on last jäetud pikaks perioodiks üksi) või siis tekib see skeem kogetud kaotuste ja lahkuminekute tulemusena. Kuna hüljatuse skeemiga kaasneb raskesti talutav paanika ja meeleheite tunne, võib selle skeemiga toimetulemiseks tekkida mitmeid teiseseid skeeme ja hüljatuse tunne olla nende all peidus. Räägime taskuhäälingus lähemalt sellest, mis on selle tagajärjed täiskasvanueas ja mida nende tagajärgedega peale hakata.

Saatesarja neljandas osas võtame vaatluse alla emotsionaalse ilmajäetuse skeemi. See on muster, mis kujuneb tavaliselt lapsepõlves, kui inimese olulised vajadused läheduse, mõistmise ja hoolimise järele jäävad täitmata. Selle kogemuse tagajärjel võib inimest hilisemas elus juhtida uskumus, et keegi temast päriselt ei hooli ja aru ei saa ning kõigega tuleb ise toime tulla, sest ta eeldab, et tema vajadus ja soov emotsionaalse toe järele jääb vastamata.
Arutame, kuidas see skeem alguse võib saada, milliseid vajadusi see peegeldab, kuidas see meid täiskasvanuna mõjutab ning millised märgid sellele viitavad.

Kolmandas episoodis vaatleme skeemiteraapiat kui teraapialiiki lähemalt. Kuidas skeemiteraapia protsess laiemalt välja näeb ja mis seanssidel aset leiab? Kuidas see erineb teistest teraapialiikidest? Kuidas sünnivad muutused ning kui pika protsessiga arvestada?
Juttu tuleb ka aju närvivõrgustikest ja ennustusvigade tegemisest; skeemiteraapia tehnikatest: kujutlusharjutustest, tühja tooli tehnikast ja piiritletud vanemlikkusest.
Skeemiteraapia on targalt kokku pandud heast-paremast psühhoteraapias olemasolevast. Eks seepärast seda fännangi.

Skeemiteraapia taskuhäälingu teises osas teeme sissevaate skeemide mõjule igapäevaelus. Kui miski meenutab lapseea toksilist kogemust, siis käivitub skeem ja inimese kogu reaalsus muutub – see väljendub nii mõtlemises, tunnetes kui käitumises. Sellist reaalsuse muutumist nimetame olekuteks – näiteks sisemise kriitiku, sisemise lapse ja kaitseolekuteks. Sisemise kriitiku olek käivitab haavatava lapse oleku valusad emotsioonid ja nende tunnetega toimetulekuks käivituvad omakorda kaitseolekud. Viimased aga väljenduvad teiste jaoks arusaamatute käitumistena, sest skeem nende taga on nähtamatu.
Seekord teeme nende olekutega tutvust, et järgmistel kordadel juba sügavamale minna.

Lapsepõlv on õppimise aeg. Tugevaimad seosed ajus tekivad emotsionaalseimate sündmuste korral. Kord loodud seosed talletuvad mälus. Kui laps kasvab turvalises ja piisavalt vabadust pakkuvas keskkonnas, kujuneb baasusaldus elu vastu ja eneseusk. Kui valdavaks on kurbus ja hirm, sest napib näiteks emotsionaalset hoolitsust või iseseisvuse võimaldamist, teeb laps sellest enda kohta negatiivsed järeldused. Selliseid üldistunud järeldusi, millega kaasnevad tugevad tunded, nimetame skeemideks.
Taskuhäälingu esimeses osas vaatleme lapse emotsionaalseid vajadusi ja nende täitmise või mittetäitmise mõju inimese psüühika arengule.