See on lõbus, positiivne, avatud, helge, mänguline, kelmikas, energiline, hea fantaasiaga, naerune, pisut naiivne, vaimustuv, uudishimulik, laulu ja tantsu armastav, unistav, vallatu naine. Ta oskab ja jaksab endiselt imestada ning imetleda seda maailma ja selle asukaid, ta küsib ja võtab abi vastu, ta on õnnelik ilma põhjuseta, tema jaoks on kõik veel võimalik. Selles naises on pidu temas eneses. Ta näitab oma tundeid välja, ta on sõltuv, mõnikord natuke tujukas. Tütarlapses peitub elurõõmu allikas. Ta oskab muretult mängida ning lustida just siin ja praegu. Tütarlaps mõjub teistele inimestele nii, et teda tahetakse kaitsta. Temaga koos muutub maailm vähemalt hetkeks helgeks paigaks.
Kui naine tahab kehastada süütust ja kergust, on Tütarlapse säde tema sees eluoluline. Ning need naised, kes on heas kontaktis Tütarlapse arhetüübiga, püsivad palju kauem noored ja näevad nooruslikud välja ka kõrges vanuses.
Tütarlaps oskab olla täielikult kohal - siin ja praegu, ta ei vaeva oma pead, mis juhtus enne, kuidas ta antud hetke või kohta jõudis või mis saab tulevikus. Ta on täiega olevikus. Meeled aitavad tal seda teha.
Ta ei mõtle kaua, kui teda kutsutakse ootamatult peole või kontserdile – spontaanne : „Jah!“ tuleb vastuseks pea igale ettepanekule.
Teistel arhetüüpidel on vaja õnnelik olemiseks põhjust – edu, tervist, rikkust, suhteid, vara, puhkust. Iseenesest kõik väga head asjad, ent nende kadumine või puudumine mõjutab turva – ja enesetunnet. Tütarlaps oskab olla lapselikult õnnelik ka ilma välise stiimulita. Ta rõõmustab pisiasjade üle - rõõmustada saab alati, kuigi põhjust iseenesest polegi – lumehelbed, kullerkupud, vikerkaar, päikeselaik seinal, koera pehme karv, vihmasabin katusel, kevad…
Tütarlapsel on kõigist arhetüüpidest kõige kergem öelda: „Palun andeks, lepime ära!“ Selle erilise oskuse juures aitab Tütarlast avatud süda ja hetkes olemise võime. Eilne tüli jäi eilsesse päeva, täna on uus päev.
Lootus on rõõmsa meele üks alustaladest. Ilma lootuseta vajub igaüks norgu. Tütarlapsele tundub, et kõik on võimalik ja loodab, et kõik saab korda. See usk on pärit lapspõlvest, kus ema või isa aitasid lahendada ta muresid. Nüüd – täiskasvanuna kannab ta endas lootust edasi. Lootuses on usk ja teadmine, et rasked ajad saavad läbi, isegi siis kui selleks on tarvis ime. Ja loomulikult usub Tütarlaps imedesse. Tütarlaps jaksab oma lootust, et homme on parem, teistele edasi anda.
Eluterve Tütarlaps ei oska/suuda paljusid asju. Talle ei tuleks pähegi vahetada ise ära katkine rehv või parandada mingit kodumasinat, tõsta rasket kasti või tõmmata lumest välja sinna kinni jäänud auto. Amatsoon saaks sellega hakkama, Tütarlaps mitte. Ta vaatab pisut abitult ringi, võib-olla proovib natuke käsi külge panna, aga annab alla. Abitus tõmbab abi ligi. Õige pea tahab keegi tunda end suure ja tugevana ning tuleb ja aitab Tütarlast.
Tütarlaps seepeale tänab. Tänab kogu südamest. Võib-olla isegi rohkem kui teene väärt oli, ent annab sellega aitajale tagasisidet, et too on hea ja sõbralik hing. Kõik on selles olukorras võinud – Tütarlapsel üks mure vähem, aitajal tänust meel helgem ja minapilt abivalmim.
Selles õpitoas otsime vastust järgmistele küsimustele:
*Kuidas kujuneb Tütarlapse arhetüüp?
*Mis viib ära tüdruku muretuse ja lusti?
*Kas on võimalik täiskasvanud naisena olla õnnelik ilma igasuguse põhjuseta?
*Kuidas see imestamine nüüd käiski?
*Kuidas tuua ja luua tüdruku muretust oma argipäeva?
*Millised on tüdruku ülesanded suhtes?
*Mida peale hakata suhtumisega, et olen juba liig vana/elukogenud/pragmaatiline, et olla tüdruk? Või et elu on liig raske ja keeruline, et siin muretult õilmitseda?
Tagasi Naiseks olemise kunsti kursuse lehele.