Igaühele on eluliselt oluline kuuluda meile tähtsate inimestega kokku – olla Meie. Samal ajal on meil vaja olla ka Mina ise, olla teadlik oma vajadustest, soovidest, piiridest, veendumustest.
Ega see lihtne pole. Mõni inimene teeb nii, nagu ta partner või sõbrad ütlevad. Teadmatagi, mida ta ise asjast arvab. Mõni teine ei suuda lahkarvamuse puhul teisele rahulikult oma seisukohta väljendada, vaid tõttab hoopis kolmandale kurtma kui valesti temaga käitutakse. Aga mõni on jälle selline, kes näeb pindu kõigi teiste silmis, aga enda silmas palki märgata ei suuda. Temalgi on oma minaga segased lood – tal läheb pingelises olukorras mingi emotsioon kiiresti lõkkele, hääl või halval juhul ka rusikas tõuseb enne, kui ta kainelt asja üle järele mõelda suudab. K õigil neil käitumisviisidel on ühine nimetaja – inimest lükkab sellistel viisidel käituma sügaval lainetav ärevus, selline käitumine on antud olukorras parim toimetulekuviis oma ärevuse maandamiseks. Millega see ärevus ise aga seotud on?
Oleme mitmes saates muude teemade kõrval käsitlenud mina-eristumise taset. Mina-eristumise tase on justkui isiksuse vundament, mille peale me ehitame oma suhted endaga, teistega ja maailmaga. Kõikuva vundamendi peale stabiilset maja ju ei ehita. Mina-eristumise tase määratleb inimese isiksuslikku küpsust.
Laias laastus tähendab see inimese võimet eristada oma mõtteid oma tunnetest. Mida madalam on inimese mina-eristumise tase, seda emotsionaalsemalt ta reageerib, seda suurem ärevus teda sotsiaalsetes olukordades valdab, seda väiksem on ta võime selgelt mõelda. Mida kõrgem mina-eristus, seda lihtsam on inimesel olla kontaktis teise inimesega kaotamata võimet olla Mina ise. Mina eristumine tähendab ka seda, et inimene suudab vahet teha enda ja teiste inimeste mõtetel ja tunnetel.

Eestis on umbes 75 000 depressiooni all kannatavat inimest. Nad on kellegi lapsed, vanemad, partnerid, sõbrad. Seega depressiooniga kokku puutuvate inimeste ring ulatub mitmesaja tuhande inimeseni.
Meil kõigil võib olla mõnikord kergelt depressiivseid meeleolusid, kus rõõmu ja energiat napib ja elu ei näi tore. Depressiivsel skaalal on aga tumedam ots, kus inimese meeleolu on juba pikalt ja pidevalt rõõmutu, jaksu midagi teha pole ning tunneli lõpus valgust ei paista. Depressiooni iseloomustab jõuetus, huvipuudus, toimetuleku langus, motivatsiooni kadumine, tähelepanu- ja kontsentratsioonivõime alanemine ning suhteprobleemid. Inimene ärritub kergemini, teda saadab pidev ärevus, hinges on tühjus. Inimese uni muutub, ta kas magab halvasti või vastupidi – magaks kogu aeg. Ta söögiisu võib olla kadunud või vastupidi – ta sööks kogu aeg. Depressiivsel inimesel on raske olla kellegagi lähedases kontaktis. Tal on raske enese eest head hoolt kanda. Veel raskem on tal kellegi teise eest hoolitseda.
Iga laps on väärt seda, et ta vanemad on tema jaoks tähelepanelikult ja hoolivalt olemas. Iga lapsevanem soovib, et ta lapse tiivad kannaksid. Suurim kingitus, mida üks lapsevanem saab loomuliku hoole ja lapse vajaduste rahuldamise kõrval oma lapsele anda, on enda õnnelik, rahulduspakkuv elu.
Paljudel niimoodi ongi. Aga sugugi mitte igaühel. Mõni laps kasvab üles depressiivse vanema tiiva all. Milline mõju on depressiivsel vanemal oma lapsele? Mida tunneb üks laps, kui tema vanem on depressiivne?

Naer on siiras reaktsioon, kui sa oled lõbustatud. Siiralt naermiseks peab meil olema kontakt oma sisemise lapsega. Aga naerul on ka muid ülesandeid.
Me naerame, et näidata kokkukuuluvustunnet. Naerame, et siluda suhteid, nõustuda, et näidata koostöövalmisdust ja sümpaatiat, et saada üle ebamugavustundest või piinlikust vaikusest. Naerda võib viisakusest, soovist meeldida. See on sotsiaalne naer.
Naer võib olla võimu sümbol. Naerda võib kahjurõõmust ja üleolekust. Kellegi üle naermisega arvatakse ta sotsiaalsest grupist välja, näidatakse talle koht hierarhias kätte. Naer võib olla ka vastuhaku sümbol, nii saab naeruvääristada võimu, kui enam midagi muud üle ei jää.
Naer nakkab. Mõnikord naerad ainult selle pärast, et teine naerab, mitte selle pärast, et sul on endal kohutavalt naljakas. Tuttava ja sulle meeldiva inimese naer on nakkavam, kui inimene on sulle ebasümpaatne, siis sa tema naerust reeglina ei nakatu. Naerdes tekib kontakt teis(t)e inimese(te)ga. Sarnane huumorimeel valideerib suhteid.
Mõni inimene oskab naerda oma ebaõnnestumiste üle. Teine on kogu aeg nii tõsine, et midagi ei aja teda naerma. Aga sama õudne kui ummistunud naljasoon on ka mõnede inimeste komme iga asi naljaks keerata. Järjepidev nalja tegemine on suhteliselt kindel märk maandamata sisepingeist. Suure tõenäosusega võib tal olla raskusi ka iseendaga kontaktis olemisel. Teemad, mis inimesele nalja teevad, on otseselt seotud alaväärsuskompleksidega meie alateadvuses. Mõni inimene ikka kohe peab iga kord, kui jutt seksuaalsusele läheb, onu Heino väärilise nilbuse viskama.
Hea huumorimeelega inimestel sünnivad ebaõnnestumistest mõne aja möödudes lood. Huumor aitab neil need luhtumised justkui teise võtmesse panna. Inimesed, kes enda üle suudavad naerda, tunnistavad ka kergemini oma vigu ja ebaõnnestumisi ning liiguvad kiiremini konfliktist lahenduse faasi. Nii et eluterve võime naerda mitte ainult ei soodusta kontakti teiste inimestega, vaid aitab leida kontakti ka iseendaga. Terve inimese tunnus on võime enda üle naerda.

Sõltuvusse võib jääda mitte ainult alkoholist, narkootikumidest, šokolaadist, poodlemisest ja töötegemisest, vaid ka suhetest. Räägime inimestest, kelle jaoks suhe – meie – on palju tähtsam kui mina, kes taluvad suhte nimel ära partneri ebameeldiv käitumine ja ei kehtestata oma piire.
Enamasti satub kaassõltuvusse hea inimene, kes on oma lähedase sõltuvuse või probleemi osaliselt või täiesti enda õlule võtnud. Sellele inimesele meeldib võtta vastutust, teist aidata ja olla vajalik. Kaassõltlane vabandab teise inimese ebameeldiva käitumise või sõltuvuse enda jaoks välja. Ta pelgab, et kui ta oma kaaslase hülgaks, ei saaks ta kaaslane ise kuidagi oma probleemiga (või eluga) hakkama.
Ka suhtesõltlane kardab olla isekas ja öelda ei. Sellel heal inimesel võib olla raskusi oma piiride seadmisega, eneseaustuse väljendamisega ning oma soovide ja vajaduste eest hoolitsemisega. Ta klammerdub oma lähedase külge, mõnikord sulandumiseni välja. Oma vajadused jäävad tal kõrvale. Peaasi, et suhe kestaks, sest ilma suhteta ei kujuta suhtesõltlane elu ette.
Iga suhtesõltlane pole veel kaassõltlane, küll on aga kaassõltlane tavaliselt suhtesõltlane. Mis toimub sellise sõltlase hinges?

Kui inimene on stressis, väsinud, raskete emotsioonide küüsis või kui tema mingid vajadused on rahuldamata, käivituvad temas automaatsed “roomaja aju” käitumisviisid: ründa, põgene või tardu. Selliseid olukordi võib tekkida igas paaristuhtes. Selle asemel, et lahkelt oma seisukohti väljendada, teise osapoole arvamus ära kuulata ja teha sõbralikult koostööd, hakatakse oma tõe ja õiguse nimel teist ründama, põgenetakse garaaži, tööle, sotsiaalmeediasse või alistutakse domineerivama ja tugevama partneri survele.
Kuidas väljenduvad need toimetulekuviisid paarisuhtes? Pereterapeudid on kaardistanud inimeste automaatsete reageerimisviiside järgi 4 enamlevinud suhtetüüpi:
domineerija – alistuja
domineerija – vältija
domineerija – domineerija
vältija – vältija
Mis siis saab, kui kokku saavad “tiigritüüpi” domineerija, kes seisab oma tõe ja õiguse eest ning “kilpkonnatüüpi” vältija? Mis juhtub suhtega, kus on kaks vältijat? Milline on sinu suhte dünaamika – kas oled pingeolukorras pigem aktiivsem pool, kipud alistuma või oled hoopis rohkem see, kes kilpkonna moodi tahaks olukorrast eemalduda kaitsvaks kilbiks tõstetud ajalehe alla või teleriekraani?

Me võiksime osata tulla toime nii eluraskustega kui näha elu helgemat poolt. Oma teel kohtame ju nii seda kui teist. Pole mõtet olla võltspositiivne ja pigistada silmad kinni katsumuste ees, samas võiksime ka rasketel aegadel tunda, et elus on siiski ka midagi head. Paljudele meist tundub, et raskel ajal rõõmustada on peaaegu et võimatu. Aga rõõmu kõrval on veel teisigi häid tundeid – tänulikkus, sügav sisemine rahu, huvi, lootus, uhkus, lõbustatus, inspiratsioon, imetlus, vaimustus, armastus. Kas neid võiks oma ellu lubada ka siis, kui olud on keerulised?
Argipäevas (mitte kriisisituatsioonis) on neutraalseid või positiivseid hetki tavaliselt rohkem kui negatiivseid, aga need libisevad paljudel meist üldisesse heaoluseisundisse jälge jätmata nagu mööda teflonpinda alla, samas kui negatiivne jääb kui takjapaberisse kinni.
Kuulaja saab võimaluse mõtiskleda, millistest tunnetest see lai ja hägus mõiste – hea vaimne seisund – koosneb? Soovi korral saab teha ühe igapäevaelu kandvad emotsioone näitava testi. Millal ja milliseid meeldivaid tundeid Sa koged? Kas üldse koged?
Mida ütlevad teadusuuringud selle kohta, milline peaks olema meeldivate ja raskete emotsioonide omavaheline suhe, et me saaksime öelda – mul on hea olla!
Oma emotsionaalse seisundi testi inglisekeelne originaalversioon on leitav!

Koolitaja Alar Ojastu ütleb, et inimese oskus tagasilöökidega toime tulla mängib sihtide saavutamisel elus, suhetes, äris ja spordis suuremat rolli kui loomuomane anne või töökus. Me ei saa muuta oma geenipagasit, aga saame arendada oskust toime tulla tagasilöökidega, mis inimest paratamatult eluteel saadavad. Selleks on vaja usku enesesse ja elusse. Teiste sõnadega optimismi ja positiivsust.
Uuringud näitavad, et positiivsed inimesed taastuvad tagasilöökidest kiiremini; otsivad võimalusi ja väljakutseid; tulevad paremini toime frustratsiooni, äraütlemiste ja stressiga; säilitavad ebaõnnestumiste järel enesekindluse, entusiasmi ja sihi; ei nuhtle end eksimuste eest; on enesekindlamad, loovamad ja valmis võtma edu saavutamiseks vajalikke riske; saavad edukogemusest tõuke otsida veelgi rohkem edu ning suudavad oma edu tähistada ja tunnustust vastu võtta.
Negatiivsusesse vinduma jäädes oled aga haigustele vastuvõtlikum, su suhted kannatavad, loovus hakkab kiduma ja näed elus vähem võimalusi.
Aga mida teha siis, kui olud või inimese olek on selline, et positiivsust pole kuskilt võtta? Miks me oleme negatiivsed? Mis on võltspositiivsus? Kas meditatsioon võiks olla üks abinõu enda ja oma tunnetega toimetulekuks siis, kui meil pole võimalik toetuda positiivsusele?

Sõprussuhted on paljude rõõmude, toe ja mõistmise, aga sageli ka valusate kogemuste allikas. Sõber on ju meie enese valitud perekonnaliige, kes ideaalis rahuldab kolme tähtsat vajadust – me oleme vastastikku olulised, me mõistame teineteist ja me kuulume kokku.
Sõber võib olla meist väga erinev. Mida vanemaks saame, seda olulisemaks mingis mõttes sõbrad muutuvad. Sõbrad on meie mälu toredatest aegadest, kui endal mälu kustuma hakkab; tugi, kui elukaaslased kõrvalt kaovad ja terapeudid, kellele hinge puistata, kui elu on vaiba jalge alt sikutanud.

Raha, lähisuhted, tervis ja eneseteostus läbi töö – on meie suurimate õnnehetkede ja kõige kibedamate valude allikad. Kõigil rahaga oma suhe – ühed kalduvad pigem kulutamise, teised säästmise poole. Ühed on pigem kitsid, teised helded. Meie suhe rahaga mõjutab aga ka lähisuhteid.
Rahast rääkimist ei peeta üldjoones heaks tooniks, sestap ei võta inimesed sageli rahateemasid suhetes jutuks. Ootused või nägemused, kuidas raha peaks sisse tulema ning kuidas seda omavahel jagada/kulutada on aga kõigil olemas.
Raha on üks perede suurimaid probleemide ja tülide allikaid. Raha ajab inimesi lahku, aga samas hoiab ka koos. Raha võib anda ja kulutada kellegi hüvanguks armastuse ning hoolimise sümbolina, aga rahast saab peresuhetes sageli ka kontrolli ja vägivalla sümbol, kus tülitsetakse küll raha teemadel, aga tegelik tüli käib teemal, kellel on peres võim.

Kui näeme kedagi, kes on saanud füüsiliselt viga, püüab enamus inimesi teda jõudomööda aidata. Füüsiliste kannatustega on selgem. Need hädad torkavad silma ja me ei jäta haiget saanud inimest tähelepanuta. Mida aga teha siis, kui teisel inimesel on hingehäda või ta on sattunud tumedate mõtete meelevalda?
Hingehäda ees on palju lihtsam silmi kinni pigistada. Lisaks keeruline küsimus – kas astuda ligi ja pakkuda abi? Või peaks inimesel laskma olla ning teda mitte segama? Ja kui pakkuda abi, mida siis peaks tegema? Sageli inimesed lihtsalt ei tea, mida teha.
Kas peaks inimest lohutama, aitama tal näha elu positiivset poolt? “Mõtle positiivselt! Mis ei tapa, teeb tugevamaks! Tuleb uus ja parem! Iga halb on millekski hea, aeg parandab haavad, läheb üle, elad üle, saa juba üle, võta ennast kätte ja liigu edasi…” on fraasid mida nii mõnigi meist ütleb, kui kellelgi on emotsionaalselt raske. Aga kas sellised ütlused päriselt aitavad?
Mida peaks teadma vaimse tervise esmaabist? Kuidas läheneda emotsionaalselt valutavale inimesele?

Igaüks soovib tagasisidet, olla märgatud, tunnustatud ja ka kiidetud. Paraku on meie seas aga päris palju neid, kes ei suuda head tagasisidet vastu võtta.
Kui neile tehakse siiras kompliment, mis neid tegelikult puudutab, kipuvad nad selle sageli tühistama või jutu mujale suunama. Kui kahe inimese vahel tekib ootamatult ehe puudutus, pöörduvad nad sellest sageli ära. Miks siis?
Päris paljudel on raske uskuda, et nad on võimekad ja kompetentsed, kuigi nad on elus või tööalaselt üksjagu palju saavutanud. Neile tundub, et nad on ühed parajad tüssajad, kes on teised kuidagi ära petnud oma fassaadiga, aga kui keegi vaevuks süvenema, siis paljastuks nende tegelik ebakompetentsus. Need inimesed kannatavad petturi sündroomi käes.
o Neil inimestel on sügav sisemine usk, et nad pole kompetentsed oma tegevustes.
o Neid saadab sügav sisemine hirm, et ühel päeval saavad kõik teada, kui loll, ebakompetentne ta on.
Reeglina on need inimesed palju saavutanud, aga nad arvavad, et saavutused on tulnud lihtsalt selle pärast, et neil on olnud õnne. Või siis arvavad nad, et nad on palju saavutanud suure tööga, aga töökus ei kõiguta nende veendumust oma ebakompetentsuses.
Miks osad inimesed ei usu, et nad ise tõepoolest on head selles, mida nad teevad?
Kuidas vabaneda sellest tundest, et ma pole piisavalt kompetentne ja hea selles, mida ma teen?

Lihtne on olla õnnelik ja tasakaalukas, kui kõik on hästi. Valdavalt on meil elus siiski suuremaid või väiksemaid probleeme – suhtes, tervises, tööl, või panevad lapsed proovile, riigijuhtimine ajab närvi, kehakaal häirib ja ilm on pidevalt halb.
Mõnele inimesele piisab, kui midagi sellest loetelust pole korras ja tal ongi tunne, et kõik on untsus. Mõni inimene on õnnetu ka siis, kui tal on objektiivselt kõik hästi. Mõni teine aga suudab olla kuidagi tasakaalukas ka siis, kui ta elus on mitmeid probleeme.
Lapsed oskavad olla õnnelikud ilma põhjuseta. Neil on vaja põhjust, et õnnelikust olekust välja kukkuda. Nad saavad kukkudes haiget, kurvastavad millestki ilma jäädes, kardavad tundmatuid asju, aga kui põhjus raskeks tundeks otsa saab, taastub tavapärane heaolu ja rõõmu seisund kiiresti. Paraku on paljude täiskasvanute tavapärane meeleseisund tusane ja nad vajavad mingit põhjust, et õnnelik olla.
Õnnelikkus, rahu ja sisemine tasakaal ei ole mitte mingid ulmelised seisundid, mis saavutatavad ainult siis, kui kõik on hästi, vaid hoopis õpitavad oskused. Keegi ei suuda olla kogu aeg püsivas õnne- või rahuloluseisundis. Aga luua oma päevadesse natuke rohkem rõõmu ja rahulolu on meie võimuses küll.
Elust võiks ehk mõelda kui laulust – seal on salmid, mis on mõnikord keerulised: tervis halb, raha vähe, tööl keeruline, suhted rasked. Aga salmide vahel peab olema refrään. Ja refrääniks võiks olla rõõmu kogemine.
Kuidas tunda rõõmu ülekehalisena?
Kuidas treenida oma meelt, et olla natuke rohkem kohal ja leida seeläbi oma ellu väikseid rõõmuhetki?

Inimese minapilt kujuneb suures osas kultuuriruumi ja selle väljenduste – uuemal ajal filmide, etenduste, kunsti ja raamatute, läbi aegade aga muinasjuttude ja müütide – vahendusel. Need tekitavad ootusi iseenda, oma rollide ja saavutuste osas. Ja vastassoo käitumise osas. Kuidas kujundavad müüdid ning muinasjutud naise seksuaalset identiteeti?
Pealtnäha oli müütides kangelane mees, kes võitles lohega, seikles seitsme maa ja mere taga ning muu hulgas päästis mõne hädas oleva imekauni tütarlapse. Mees oli subjekt, naine aga objekt, kes ootas kannatlikult päästmist – kes hundi kõhus, kes kristallkirstus või kõrges lossitornis. Neiud olid malbed, vooruslikud, kannatlikud. Tuli vaid õige prints ära oodata ja siis said neist head madonnad, kes sünnitasid mitu last. Ja kui nad surnud pole, elavad nad tänapäevalgi.
Nende ingellike naiste kõrval tavaliselt toimetas alati mõni paha, enamasti elukogenud naine, kes oli maitsnud hea ja kurja tundmise puu vilju. Vaid mõni üksik naistegelane võttis ise vastutuse oma elu ja saatuse eest – Kaunitar päästis Koletise, tark talutüdruk oma isa. Millest aga tegelikult räägivad nii need vanad tuntud muinaslood kui ka Kreeka jumalannade müüdid?

Eks tahaksime kõik olla tasakaalukad ning mitte vihastada laste, partneri, vanemate, töökaaslaste ning poliitikute, lollide ja liiklushuligaanide peale. Aga me pole kaugeltki nii ratsionaalsed olendid, kui tahaks uskuda. Meie lähisuhted pole enamasti üldse ratsionaalsed, vaid pigem emotsionaalsed. Emotsioon tuleb ladinakeelsest sõnast “emovere”, mis tähendab liikumapanevat jõudu.
Mõtle, mida oled võimeline tegema, kui sind kannustavad sellised emotsionaalsed seisundid nagu rõõm, armastus, joovastus! Mõni raske tunne – enesehaletsus, viha, hirm, kadedus – võib kogu energia röövida või arutult ja ennast kahjustavalt käituma panna.
Emotsioonid on nakkavad. Sinu emotsionaalne seisund mõjutab inimesi sinu ümber. Eriti neid, kelle seltsis sa palju viibid.
Mis on emotsioonide eesmärk? Milline on emotsioonide mõju meie keha biokeemiale?
Kuidas neid endas aktsepteerida? Miks on raskeid tundeid keeruline taluda? Mida inimesed teevad, et neist lahti saada?
Kas me saame kuidagi oma emotsioone juhtida? Kas on võimalik emotsioone välja lülitada ja üldse mitte tunda?
Miks mõni inimene jääb oma emotsiooni justkui kinni?
Ja eriti oluline küsimus – kas ja kuidas sa koged rõõmu?

Eks igaüks meist ole mõelnud: küll oleks tore, kui teised näeksid maailma niimoodi kui mina. Et neil oleks sama arusaam heast ja kurjast, naljast, suhtlemisest, puhtusest ja poliitikast. Eks igaüks meist, suuremal või vähemal määral on jõudnud ka tõdemuseni, et inimesed ja nende vaated, vajadused ning huvid on mõnikord lausa vihaleajavalt erinevad.
Mis on konfliktide tekkimise põhjused? Milline on konfliktilahenduse minimudel?
Mis aitas põlisrahvastel konflikte lahendada? Kas meil on neil midagi õppida?
Mida on vaja, et teha koostööd? Mis vahe on koostööl ja kompromissil?
Kas elus saab hakkama ka erimeelsusteta?

Isiksushäirega inimesi ei ole meie seas ülemäära palju – vaid umbes 2%. Aga nende seas on mitmeid väga karismaatilisi isikuid, kes võivad oma empaatiavõime puuduse tõttu olla tõusnud karjääriredelil juhipositsioonile. Nende seas on draamakuningannasid, kes tahavad, et elulava prožektorid oleksid ainult neile suunatud. Nende seas on pedantlikult reeglitest kinnihoidvaid inimesi. Nende seas on inimesi, kes ei usu oma väärtusesse ja kes lasevad endale liiga teha nii emotsionaalselt kui füüsiliselt, sest nad usuvad, et ei saa üksi hakkama ning on alati sõltuvad kellestki teisest. Selliste inimestega on keeruline hoida nii paarisuhet kui sõprus- ja töösuhet.
Mõnikord on ühel inimesel suisa mitu isiksusehäiret välja kujunenud – eriti hull kombinatsioon tuleb kokku näiteks siis, kui inimene usub, et tema on ainulaadne ja väljavalitud (nartsissistlik isiksus), tema kohta reeglid ei kehti ja ta võib lubada endale nende eiramist (antisotsiaalne isiksus) ning kui ta on vaevatud paranoiliste mõtete poolt, uskudes näiteks enda vastu suunatud vandenõusid (paranoiline isiksus).
Tänases saates uurime, mis tähendab histriooniline, nartsissistlik, piirialane, vältiv, sõltuv ja anankastne ehk perfektsionistlik isiksusehäire.

Üldistatult võib öelda, et isiksushäire puhul on inimesel mingi isikuomadus või iseloomujoon – näiteks eneseimetlus, paranoilisus, dramaatilisus, teiste vältimine, hoolimatus, enesekesksus või impulsiivsus oluliselt tugevamini väljendunud kui normisiksusel. Need väga tugevalt väljendunud normist hälbivad käitumised häirivad eriti just teisi inimesi ja teevad paarisuhte hoidmise keeruliseks.
Oluline on märkida, et need jooned on meil kõigil mingil määral olemas – nii eluterve nartsissism, emotsionaalsus, ettevaatlikus kui vältimine. Isiksusehäire puhul läheb inimene mingi joonega tugevalt üle võlli. Inimene ise ei saa aga enamasti aru, et nad ei sobitu normi piiresse. Isiksusehäirega inimesed tajuvad maailma omamoodi ning käituvad mingites olukordades pidevalt endale omase mustri kohaselt, mida nad ei suuda muuta.
Tänases saates uurime, mis tähendab paranoiline, skisoidne ja antisotsiaalne isiksusehäire.

Pingelises olukorras reageerivad inimesed erinevalt. Mõni vihastab ja hakkab teisi süüdistama, teine alistub olukorrale. Kolmas tahaks lihtsalt põgeneda. Neljas hakkab veiderdama. Viiest korraldab tõelise draama. Kuues ei võta mingit vastutust. Mõni suudab ka keerulisimas olukorras jääda peaaegu alati rahumeelseks ja adekvaatseks.
Kui öelda vihastajale: “Jää järgmisel korral rahulikuks!” või soovitada ohvrimeelsele alistujale, et ta ei laseks endale pähe istuda, siis võib ta nõustuda, et nii oleks õigem ja targem tõesti. Aga kui pingeline olukord käes, reageerib ta enamasti harjumuspärasel moel nagu käivituksid temas automaatselt mingid sisemised arvutiprogrammid. Tänapäeva psühholoogia kutsub neid harjumuspäraseid programme või mustreid skeemideks.
Skeem on nagu rada, mida mööda oleme hakanud astuma lapsepõlves ja mida tallame automaatselt korduvalt kogu elu jooksul. Tuttaval rajal on turvaline käia. See võib tekitada kannatusi, aga me oleme neid õppinud taluma, seega tundub meile meie käitumine – vihastumine, alistumine, põgenemine, jne – normaalne ja ainuvõimalik. Skeem on nagu lihas, ta tugevneb kordamise tagajärjel.
Metafooride keeles võib öelda, et ühe inimese isiksuse sees elaksid oma iseseisvat elu alaisiksused, kel igaühel oma nägu ja tegu. Nagu pöialpoiste perekond – meie sees elab Hellik, Toriseja, Õnneseen, Ninatark, Häbelik. Neil tegelastel on omad uskumused – mõned neist pisendavad meid, (“ma pole armastust väärt”, “mul niikuinii midagi ei õnnestu”). Või teevad need uskumused inimesi ebakohaselt, nartsissistlikult suureks (“mul on alati õigus”). Mõnikord ei saa need sisemised tegelased omavahel isegi läbi – sisemisest lapsest juhitud osa tahaks süüdimatult afääri sukelduda, ettevaatlik ja moraliseeriv osa aga keelab seda tegemast ja nii leiame end nii mõnigi kord sisemisest konfliktist – kumb jääb peale?
Kust need skeemid pärit on? Millal skeemid aktiveeruvad? Kuidas inimesed ise enda skeeme märgata võiksid? Kas me saame oma skeeme muuta?

Emotsionaalne vägivald võib toimuda nii varjatud kui varjamatul kujul. Nähtav vägivald on näiteks avalik alandamine või kritiseerimine. Peidetud emotsionaalne vägivald on peenem ja salalikum, kuid täpselt sama hävitav. See võib ennast varjata peentes vihjetes, silmade pööritamises, naljades.
On ka teatud käitumisviise, mida võib pidada emotsionaalseks vägivallaks. Neil on isegi oma nimi – sümboolne vägivaldne käitumine. Siia alla kuulub heidutav käitumine, näiteks uste prõmmimine; seina tagumine; nõude, mööbli ja muude esemete loopimine; ebaturvaliselt sõitmine, kui ohver autos on; ohvrile oluliste asjade hävitamine.
Kuidas saada aru, et sinu kallal tarvitatakse emotsionaalset vägivalda? Mida ette võtta, et saavutada olukorra üle mingigi kontroll ning ennast kaitsta? Kuidas ennast aidata? Kuidas partneriga sellest rääkida?

Neli arhetüüpi – Kuningas, Maag, Sõjamees ja Armastaja – moodustavad kokku küpse mehe hingeelu põhistruktuuri, luues justkui nii erinevatest algkujudest ühtse meheliku terviku.
Iga naine tahaks, et tema mees oleks kui Kuningas – võimas, õiglane, väärikas, kes kannaks vastutustundlikult hoolt oma kuningriigi eest, olgu selleks siis perekond või ettevõte. Kõik naised unistavad, et mees oleks kui Maag – loov ja tark, kes leiaks lahenduse igale probleemile ja väljakutsele. Naised soovivad näha enda kõrval Sõjameest – julget, tugevat, vastupidavat, kes vapralt võitleb oma eesmärkide eest ja oma kallima nimel läheb kasvõi lohega kartmatult silmitsi. Ja milline naine ei igatseks koos olla Armastajaga – truu ja pühendunud partneriga, kes tunneks armukunsti nii kehalist kui hingelist poolt?
Õnnega on koos need poisid, kes kasvavad koos küpse meheliku isa või mehega, kes aitab neil läbi isikliku eeskuju ümber kujundada oma teadvust poisist meheks ja leida oma identiteet sügaval, kindlal ja avaral mehelikul moel. Mitte kõik poisid pole aga õnnega koos ja nii leidub ikka ja jälle justkui vanuselt ja kehalt täiskasvanud mehi, kes on mehepõlve olemusesse pühendamata ja tulemuseks on poisi-psühholoogia domineerimine mehe kehas.