Paljud psühholoogilise nõustamise klientidest räägivad, et neile tehakse suhtes liiga. Psühholoog Beverly Engel ütleb, et nii mitmeski mõttes on emotsionaalne vägivald kahjustavam kui füüsiline väärkohtlemine. Peamiselt seetõttu, et füüsiline vägivald on tsükliline. Vägivaldsed episoodid vahelduvad mesinädalate perioodiga täis kahetsust, tähelepanu, hoolimist ja suuremeelsust. Emotsionaalne vägivald aga toimub igapäevaselt. Selle tagajärjed on kahjustavamad, sest see toimub nii sageli ja ilma “puhkuseta”, mis võimaldaks emotsionaalselt vahepeal kosuda.
Veel üks põhjus, miks emotsionaalne vägivald on füüsilisest väärkohtlemisest ohtlikum, on see, et ohvrid kalduvad ise ennast süüdistama. Kui keegi sind lööb, on lihtne näha, et lööja on süüdi, kuid kui sinu vastu pööratud vägivald on salalik – vihjed või väited, et sa oled kole, halb ema (või isa), ebakompetentne, või et mitte keegi ei suuda sind armastada –, siis võib kergesti juhtuda, et hakataksegi ennast selles kõiges süüdistama.

Kui mõlemad partnerid on rahul sellega, et nende suhtes on seksi vähe või üldse mitte, siis on kõik hästi. Sagedamini juhtub aga nii, et üks partneritest soovib, et seksi oleks suhtes rohkem ja teine tahaks vähem.
Iha vähenemine pikaajalises suhtes on normaalne nähtus. Seda eriti just naiste hulgas. Meestel on läbi aegade olnud oma seksuaalsusega parem kontakt. Vanarahvaski ütleb, et mehed vajavad seksimiseks kohta, naised aga põhjust.
Kui jääda spontaanset iha tekkimist ootama, siis võib ootama jäädagi. Pikaajalises suhtes tuleb enne sageli aktiveerida oma aju, et ta leiaks põhjuse seksida. Mis on seksuaalne iha? Miks kaob iha suhtest? Kas seda tagasi on võimalik saada? Ja kui, siis kuidas?

Häbitunne on kõigist tunnetest kõige tumedam ja raskem tunne kanda. Iga normaalne inimene teab seda ängistavat tunnet.
Me võime häbeneda ebaedu, eksimusi, välimust, kodu, päritolupere, tööd, rahalist seisu, oma laste või elukaaslase käitumist. Need, kellele on saanud osaks väärkohtlemine (ükskõik, kas füüsiline või emotsionaalne) häbenevad seda, et see on nendega juhtunud. Aga nagu ebaõnnestumiste häbenemisest oleks vähe – paljud häbenevad ka oma edu!
Häbi- ja süütunne on omavahel tihedalt seotud. Ometigi on neil suur vahe. Süütunne tekib tavaliselt siis, kui oleme teinud midagi valesti või halvasti, mis omakorda võib motiveerida meid paremini käituma. Süütundega saab midagi ette võtta – palun vabandust, kahetsen oma tegu, eriti heal juhul heastan oma teo. Ent häbi ütleb, et viga on minus, mina ise olen kuidagi vale ja see tunne rusub ja võib lõpuks paralüseerida.
Saates arutame:
* miks häbi tekib
* kuidas häbenemine mõjutab meie käitumist
* mida teeb häbitunne ja häbistamine meie minapildiga
* kuidas häbiga toime tullaha, et teised minust midagi teada saaksid.

Meedia ja reklaamid pommitavad meid igapäevaselt sõnumitega, mis puudutavad elu kõiki aspekte: kuidas me peame välja nägema, kui palju kaaluma, kui tihti seksima, kuidas olla hea lapsevanem, kuidas õige paarisuhe välja näeb, milline on täiuslik naine või mees, kuidas kodu peab välja nägema, kuidas õnnelik olla.
Paljudel on tunne, et tahaks olla täiuslik ja vastata nendele standarditele. Vähemalt mõneski valdkonnas tahaks olla parim. Koolis hinnetes või töösaavutustes. Ainult parim kõlbab! Peab veel pingutama! Või kui saavutusteni ambitsioon ei ulatu, siis vähemalt kodu võiks küll laitmatult korras olla.
Perfektsionist näeb pigem seda, mis on täiuslikkusest puudu. Tal on raske rõõmu tunda sellest, mis on olemas, sest ta tähelepanu fookus on puuduval. Kui saaks selle puuduva tehtud, küll siis rõõmustaks!
Perfektsionism on usk, et kui elame täiuslikult, näeme täiuslikud välja ja käitume täiuslikult, suudame ära hoida süütunnet, hukkamõistu ja häbi, mis kaasneb ebaedu ja ebaõnnestumisega.
Perfektsionist arvab, et alati võiks olla asi parem. Selline nagu ta praegu on – sellisena pole ta iseenese jaoks armastusväärne.
Kuidas kujuneb inimeses perfektsionism?
Mida perfektsionism meiega teeb?
Kuidas ebatäiuslikkus omaks võtta?

Emadepäeva ümber räägitakse palju emaduse ilust. Meedia on täis õnnelikult naeratavaid emasid ja lapsi ning naisi ülistatakse kui jumalikke loojaid. Aga nende naiste kõrval, ja ka neil vägevatel loojanaistel endil, on rääkida ka teised – valusad lood. Need on lood, kus ime loomine pole õnnestunud, või ei saagi õnnestuda. Kui ei õnnestu rasestuda, kui rasedus katkeb. Või kui naine on sunnitud raseduse katkestama või sünnitama üsas surnud beebi. Kui laps sureb sünnitusel, beebieas või suurema lapsena.
On naisi, kel on emakas tervislikul põhjusel ära lõigatud. Olukorrad on erinevad, aga neil on ühisosa – see on naisele tohutu trauma. Neid naisi vaevab pärast ebaõnnestumisi valu ja kurbus. Ja hirm, et see võib järgmisel korral uuesti juhtuda. Nende lähedased ei tea, kuidas nendega käituda. Ja enamasti, kui inimene ei tea, mida teha, siis ei tee ta üldse midagi. Mis omakorda võib tekitada tõrjutu, ebaõnnestuja tunde.
Selles saates mõtiskleme teemal, kuidas pärast selliseid kaotusi ellu jääda, kuidas leida jõudu edasi elamiseks. Mis aitab toime tulla tundega – miks just minul läks nii, miks minu lapsega? Ehk on vaja naistel teada, et ehkki sotsiaalmeedia on täis õnnelikke emaduse edulugusid, on emadusega seotud kaotusvalu kogeda tulnud peaaegu igal teisel, kolmandal naisel?

Traditsioonilise monogaamse “kuni surmani” peremudeli kõrvale on tulnud üha selgemalt sarimonogaamia ehk elu üks partner korraga; kärgpered, kus on koos minu-sinu-meie lapsed; mitmikarmastajad, kus vähemalt ühel suhtepartneril on mitu partnerit; samasoolid paarid; kaugsuhted, kus kokku saadakse harva; kooselud, mida moodustatakse näiteks viieks või seitsmeks aastaks; paarid, kes on küll suhtes, aga kus kumbki elab oma kodus; kommuunielu.
“Traditsiooniline pere on ohus! Enam ei osata õigesti armastada!” hüüavad konservatiivseid väärtusi hindavad inimesed. Jah, tõepoolest, traditsiooniline monogaamne heteroseksuaalne pere, kus kasvab 2,5 last, on ohus. Ent kui vaadata tagasi ajaloole, siis näeme, et selline peremudel ei ole isegi mitte sada aastat vana. Eelmine traditsiooniline mudel oli mitmepõlvkondne mudel, mil sama katuse all elasid muuhulgas vanavanemad kuniks neil elupäevi ja jaksu jätkus.
Monogaamne heteroseksuaalne suhe oli, on ja jääb paljudele inimestele ainsaks sobivaks suhtevormiks. Aga see ei sobi kõigile. Fakt on see, et inimesed otsivad lähedust ja suhteid. Mida vabamaks läheb ühiskond, seda leidlikumaks lähevad inimesed, et leida enda väärtushinnangutele vastavat kaaslast.
Millised muutused ühiskonna arengus on toonud kaasa suhte- ja peremudelite muutused? Mis oli Vargamäe aegadel perekonna loomise põhjus? Kui nüüdisaegse paarisuhte moodustamise peamine põhjus – armastus – otsa saab, mis saab siis suhtest?

Kui inimene ilmutab ülemäärast ja põhjendamatut muret oma tervisliku seisundi pärast kutsutakse seda hüpohondriaks. Hüpohondrik on enamasti veendunud, et ta põeb mõnda rasket või eluohtlikku haigust ning tema mure või hirm püsib ka pärast seda, kui arst on ta terveks tunnistanud.
Hüpohondriale on iseloomulik oma tervisliku seisundi teravdatud jälgimine ja ka kõige väiksemate kehaliste vaevuste seostamine raskete haigustega. Hüpohondrik üritab ise ennast diagnoosida ja leida arstidelt oma diagnoosile kinnitust. Kuna arstid tunnistavad hüpohondriku aga enamasti terveks, süveneb temas usaldamatus arstide vastu.
Mureliku inimese elu on raske. Tema (kujutletavad) haigused vähendavad elu- ja suhete kvaliteeti. Kuidas hüpohondrikuga suhelda ilma tema tundeid riivamata?

Armukadedus on hirm, et mulle ei jätku mulle olulise inimese armu. Et tema armastus saab otsa.
Inimaju on loodud märkama ohtu ja sellele reageerima. Mõnikord on oht armastuse lõppemiseks reaalne, mõnikord on see vaid inimese peas. Kui aju otsib ohumärke, siis ta neid ka leiab. Armukadeduse eesmärk on enamasti kaitsta paarisuhet, kuid selle tulemus on sagedasti vastupidine, see on partneri jaoks eemaletõukav. Armukade inimene piinleb selle näriva tunde käes, mis teeb tema olemise vastikult õõnsaks, tekitab tuska ja röövib hingerahu.
Mida teha, kui tunned armukadedust? Kuidas olla, kui su partner on armukade?
Kas armukadedus on ainult täiskasvanute tunne või tunnevad seda juba ka väikelapsed?

Nii paarisuhetes kui ka muudes suhtes võiksid partnerid suhelda teineteisega kui üks adekvaatne täiskasvanu teisega, kellega saab rahumeelsel teel oma asja arutada ja oma eriarvamused mõistlikult selgeks rääkida.
Tõsiasi on aga see, et sageli kalduvad inimesed samatasandilisest suhtlusest nn. vanema – lapse suhtlusesse. Üks võtab kõrgema ja/või targema positsiooni, kelle nägemus mingist olukorrast on justkui ülimuslik ja ta riidleb või käsutab või kontrollib teist nagu vanem last. Kanada psühhoanalüütik Eric Berne’i transaktsionaalse analüüsi teooria ütleb, et inimese isiksus moodustub kolmest nn ego-seisundist:
· Vanema ego-seisund – käitumised, mõtted ja tunded, mis on kopeeritud vanematelt ja vanemlikelt eeskujudelt. Selles seisundis me anname korraldusi, riidleme, kritiseerime, kontrollime ja oleme veendunud.
· Täiskasvanu ego-seisund – käitumised, mõtted ja tunded, mis on otsesed reaktsioonid sellele, mis toimub siin-ja-praegu. Selles seisundis mõtleme loogiliselt, oskame analüüsida olukordi, leida lahendusi, reageerime nn täiskasvanulikult, küpselt.
· Lapse ego-seisund – käitumised, mõtted ja tunded, mis tulenevad me ihadest, emotsioonidest ja soovidest. Selle seisundis me teeme nalja, innustume kergesti, mängime, jonnime ja keeldume vastutusest. “Ma ei taha!” “Ei huvita!”
Kuidas need seisundid meis tekivad? Milline on sümmeetriline kommunikatsioon? Millal ja miks läheb kommunikatsioon sümmeetriast välja ning partnerid hakkavad suhtlema vanem-lapse tasandil?

Tänases maailmas lagunevad umbes pooled suhted. Mõnikord on see mõlema partneri äratundmine, et suhe ei toimi ning huvi ja tahtmist seda parandada ei ole. Sagedamini otsustab siiski üks partner edasi liikuda ja teine on sundseisus. Eluterve talupojamõistus ütleb, et kui keegi on sulle väga haiget teinud, sind reetnud, su unistused purustanud, siis parim moodus tervenemiseks on sellisest inimesest eemale hoida. Kui last poleks mängus, võikski nii teha. Aga kui laps on mängus? Sellest mängust sõltub lapse närvisüsteemi seisund, turvatunne ja minapilt. See, mis aitaks paraneda üksijääjal, kahjustab last. Lapse nimel peaks ekspartneriga suhtlemist jätkama. See võib mõnikord olla üliraske ülesanne.
Rohkem kui lahutus ise, ruineerib last õnnetu, vihase, pettunud partneri isiklik reaktsioon lahkuminekule. Laps võtab endasse oma armastatud vanema valu ja ängi, ta on niipalju haavatud, kui haavatuna tunneb end nõrgem, õnnetum vanem. Laps armastab ju mõlemat vanemat, ei taha kummastki lahus olla ega soovi oma ellu selles küsimuses mingeid muutusi.
Oma lapse armastamine tähendab mõistmist, et ta on iseseisev olend, kelle sünniõiguse hulka kuulub õigus kahele vanemale ja turvalisele arengukeskkonnale. Ja mõistmist, et lõpeb paarisuhe, vanemlik suhe jääb kestma. Ideaalsel juhul asendab paarisuhet nüüd edaspidi sõbralik, hooliv vanemlus, kus mõlemal on endiselt kohustused ja õigused lapse suhtes ning hoolitakse ka teisest partnerist kui kaasvanemast. Lapsel on õigus tunda oma mõlemat vanemat. Tunda mitte ainult nimepidi, vaid päriselt, läbi koosoldud aja. Mitte ükski täiskasvanute valu ei õigusta lapse ees tema tegelike juurte varjamist ning nendega tutvumise keelamist. Ehk on 21. sajand valmis mõttemuutuseks, et lapse perekond ei purune, kui tema vanemate kooselu laguneb. Lapsele on tema ema ja isa alati pere, ka siis, kui vanemad ei ela enam ühe katuse all.

On koolkondi, mis väidavad, et argessioon pole meis peituv otsene vihane tung, vaid hoopis kaitsereaktsioon, mis vallandub, kui tunneme end jõuetu, nõutu või nurka surutuna. Agressiooni võib vallandada ka vajadus domineerida, näidata oma üleolekut ja võimu.
Mõlemal juhul – nii jõuetuse kui ka domineerimissoovi puhul – aitab agressioon saada oma tahtmist. Nagu kõigega siin elus, nii on ka agressiooni puhul oluline, et seda oleks parasjagu. Kui seda on liiga palju, muutub see vägivaldseks ja ahistavaks teiste suhtes. Kui seda jõudu on inimese sees liig vähe, on tal endal keeruline, sest nii ei suuda ta enese eest seista.
Sageli on inimese vägivaldne käitumine reaktsioon partneri eelnevale käitumisele, kus kumbki lisab omalt poolt õli tulle ja konflikt eskaleerub, millesse kumbki annab oma panuse. Mõnikord aga juhtub hoopiski nii, et mida vägivaldsem on üks partner, seda allaheitlikumaks muutub teine. Ja mida rohkem teine eemaldub ja tagasi astub, seda vägivaldsemaks esimene muutub ja nuhtleb teise kaela oma stressi ja rahulolematuse. Ta saab seda teha, sest teine on nõrgemal positsioonil.

Kunagi varem pole elu olnud nii selgelt isikukeskne. Meid julgustatakse otsima, mis meile parim, leidma oma õnne ning pöörama oma isiklikule arengule tähelepanu. Probleemide ilmnedes ja emotsionaalse sideme lõdvenedes hakatakse unistama partnerist, kelle kõrval tunduks elu ja isiklik areng paremini kulgevat. Mõnikord lahutatakse liiga kiiresti, aga mõnikord viivitatakse selle otsusega liiga kaua, nii et partneri suhtes pole enam mingit austust, hoolimist, on vaid tohutu viha.
Lahkuminemise otsuseni ei jõuta tavaliselt üleöö. Enamasti on see keeruline protsess kõigile osapooltele. Suhtest lahkuda soovija tunneb süütunnet, häbi, hirmu. Teda vaevavad kahtlused. Mahajäetul tunnete spektris on šokk, eitus, viha, kurbus, ahastus, abitus, ebakindlus, kättemaks, hirm, süü, häbi. Ta tunneb end hüljatu ja reedetuna.
Kuidas partnerile oma lahkuminemise soovist teada anda? Millal ja kuidas kindlasti ei sobi oma kaaslast teavitada?
Milliseid samme võiks astuda, et võimalikult rahulikult neil teemadel rääkida?
Kuidas väärikalt lahku minna? Mis teha, kui peres on laps? Kas lapse pärast peaks jääma kokku?

Nartsissism on tõdemus, et mul on oma nahas mõnus olla. Eluterve kogus nartsissismi on meile kõigile hädavajalik, ilma selleta puuduks meil enesekindlus, me ei tunneks oma väärtust ega oskaks ka teisi väärtustada.
Aga nii nagu iga asjaga liiale minnes, teeb ka liigne nartsissism kurja.
Liigse nartsissismiga kaasneb väga suur enesetõestamise vajadus, edevus, liigse enese tähtsustamine, enesekesksus ja üleolev või põlglik hoiak teiste suhtes. Patoloogilisel nartsissistil on vähe häbitunnet, see võimaldab tal uhkeldada ja pidada ennast teistest paremaks ja kõiketeadjaks. Ta võib tunda, et üldkehtivad reeglid pole tema jaoks. Ta januneb teiste imetluse ja tunnustuse järele. Tal on madal empaatiavõime ehk ta ei suuda ette kujutada, kuidas tema sõnad ja käitumine teist inimest mõjutavad.
Mis vahe on elutervel ja patoloogilisel nartsissismil?
Kuidas mõjutab liigne nartsissism paarisuhet?

Mehed räägivad, et kui üks kord on erektsioon vajalikul hetkel ebaõnnestunud, siis järgmisel korral on mehel “eksamiärevus” ja tal vasardab peas – kas õnnestub? Ärevus soorituse eel soodustab erektsioonihäire teket. Erektsioonihäired võivad olla märguandeks lähenevast suuremast terviseprobleemist. Aga samas, sageli on erektsioonihäire põhjused hoopis psühholoogilised. Tekib hirm, et äkki naine ei taha mind enam, kui mul seksuaalse sooritusega ei lähe hästi, et ta ei pea mind enam tõeliseks meheks. Erektsioonihäired mõjutavad mehe identiteeti. Räägime ka testosteroonist ja sellest, mis seda mõjutab.
Milline on Eesti meeste üldine tervislik seisund?

Kuni surm ei puuduta meid isiklikult, on ta enesestmõistetav, abstraktne ja mõõtmatult kauge. Just see kaugus ja abstraktsus annavad meile turvatunde, et vaatamata sellele, et surm meid igal sammul ümbritseb, ei ulatu ta meieni. Ja siis, ühel hetkel, on ta kohal, siinsamas meie kõrval, sirutamas oma jäist haaret armastatud inimese, hea sõbra või meie enda järele. (Inna Narro)

Mida mõtlevad ja tunnevad need, kes peavad surmaga silmitsi seisma? Kuidas olla, kui teadvustavad, et aega on jäänud vähe? Kuidas kasutada seda aega targalt?
Kuidas aidata surijat? Kuidas aidata surijate lähedasi?
Kuidas rääkida surmast lapsele?
Mida õpetab surm elu ja elamise kohta?
Mida surijad kahetsevad?

Kui oleme väsinud, magamata, stressis ja oma teadvustamata emotsioonide poolt lükata-tõmmata, siis pole me arukad olendid, kellega saab rahulikult rääkida, kelle peale saab loota, kes teevad hoolivaid valikuid, kes on lahked ja sõbralikud. Kurnatuna ei suuda me käituda viisil, mida teoreetiliselt hindame õigeks. Suhtlemispsühholoogia kuldtõed:
* Ole lahke ja sõbralik!
* Enne kui hakkad kellelegi piire kehtestama, loo temaga mõistev suhe!
* Kuula vestluspartner või laps ära!
* Enne lahenduse pakkumist paku lohutust ja mõistmist!
kipuvad kurnatuseseisundis ununema.
Kui meil on hea olla ja stressihormoonide tase madal, suudab enamik meist rahulikult reageerida. Kui vanema “tass on tühi”, siis on tõenäolisem, et iga väiksemgi lapse virin võib vihastada ja partner ajab hulluks. Kui vanem paneb tähele, et ta viimasel ajal liiga sageli ärritub, käitub agressiivselt või vastupidi lööb käega ja tõmbub iseendasse, on sellised käitumised selged märgid vanema suurenenud stressist.
“Õnnelik vanem = õnnelik laps”. Kui vanema “tass on täis” ja ta on puhanud, siis suudab vanem lapsega seotud probleemseid olukordi tõhusamalt lahendada, suudab lapsele jagada piisavalt armastust ning tuge – seda ju laps vajab! Ehk nagu lennukis õpetatakse – kõigepealt endale hapnikumask ette ja alles siis abista last!
Kuidas stress tekib ja mis toimub väsinud lapsevanemaga? Kuidas vanem saab “täita oma tassi”? Lapsevanema “tassi täitmise” soovitusi saab juurde lugeda www.tarkvanem.ee lehelt.

Üksi täiearuline inimene ei unista oma “suhtekärjääri” alguses kärgpere loomisest. Ent ometi nii läheb. Tänasel päeval rohkem kui varem. Ideaalses maailmas on uuel partneril hing oma partneri eelmise ringi lapse suhtes tingimusteta armastusest pungil, aga me ei ela ideaalses maailmas. Sageli näevad terapeudid oma kabinetis neid uusi partnereid, kes ütlevad oma partneri lapse kohta : “Ta on minust nii erinev – liiga aktiivne või liiga passiivne, liiga vaikne või liiga lärmakas, liiga lohakas või liiga pirtsakas. Ta ei korista enda järelt ja keerab oma bioloogilise vanema ümber oma näpu, jonnib, manipuleerib, võtab luba küsimata minu asju.”
Kuidas suhtuda oma partneri lapsesse? Mida peaks uus partner tegema, et tema suhe võõra lapsega oleks hea?
Siinkohal mõned üldpõhimõtted:
* Sina valisid pere loomise partneriga, kel on juba laps. Seega oled Sa valinud ka selle lapse. Laps on sundseisus, ta pole saanud Sind valida. Seepärast pead just Sina olema suuteline ületama endas emotsioone, mis takistavad Sul lapsega kohanemast ja lapsega ning tema vajadustega kohanema.
* Õpi austama oma partneri suhteminevikku ja -olevikku. Sa ei pruugi suuta tema last armastada, aga Sa oled piisavalt hea ka siis, kui Sa suudad austada selle lapse õigusi ja vajadusi.
* Sa pead austama lapse vajadust saada osa kõigist oma bioloogilise vanema ressurssidest – tema ajast, energiast, rahast, ka mõtetest ja unistustest.
* Ära kipu talle olema ema või isa eest, kui tal on oma bioloogiline vanem teises kodus olemas.

Empaatia on võime panna ennast teise inimese olukorda. Empaatilistel lastel läheb koolis paremini, nad saavad paremini hakkama sotsiaalsetes situatsioonides ja täiskasvanuna on nad tööalaselt edukamad, nad on nii tervemad ning neil on armastavad suhted. Empaatia aitab koostööd teha.
Vähene empaatia muudab meid kalgiks ning egoistlikuks. Liiga kõrge tase aga võib kaasa tuua enese kaotuse. Nii nagu elus ikka – ka empaatias peab olema tasakaalukas.
Me ei sünni empaatiliseks, empaatiat tuleb õppida ning vanemad vastutavad selle õppeprotsessi eest.
Kuidas empaatiat õppida? Mis takistab meil olemast empaatilised?
Kuidas on seotud empaatia puudumine ja vägivald?

Kui mõni inimene või ka inimeste grupp ei käitu vastavalt meie soovile, tekib jõuetuse tunne: kuidas mind ei kuulata, kuidas minuga ei arvesta! Oma pahameele välja näitamiseks võib tunduda parim viis selle põhjustajat karistada.
Füüsiline karistamine on tänapäeval õnneks oma populaarsust kaotamas, aga psühholoogilist karistamist on inimkäitumisest väga raske välja rookida. Suure tõenäosusega on igaüks meist kogenud omal nahal vaikivat karistamist. Kui teine kõnnib kivinäoga meist mööda nagu meid polekski olemas.
Kas karistamine on kasvatusvahendina efektiivne? Mida teeb karistav käitumine paarisuhtega? Kas karistamisele on alternatiive?

Natuke meenutab suure saladuse hoidmine mäletsemist. Sa mõtled sellele mingi aja, siis neelad alla ja mingi aja pärast tõuseb see teema taas üles ja sa leiad oma mõtted jälle saladuse juurest. Kui sa ei suuda saladust “ära seedida”, sellega enda sees rahu teha, siis kipub üks hea saladus pidevalt psüühikas aktiivselt üles tõusma.
Columbia ülikooli teadlaste uuring saladuste kohta sõnastab, et 97 % inimestest on antud ajahetkel mingi saladus hoida. 13 saladust pidavat olema umbkaudu see arv, mida keskmiselt üks inimene enda teada hoiab ja kellegi eest varjab.
Arvestamisväärne osa inimestest tuleb nõustamisele just sellepärast, et neil on hingel mõni saladus, mida nad mingil põhjusel mõne inimese eest varjavad ja selle saladuse enda sees hoidmine koormab neid.
Miks on saladuse hoidmine enamikele meist nii keeruline?
Mida teeb saladuse hoidmine meiega? Nii meie ajuga kui füüsilise kehaga?
Mida teeb saladus paarisuhtega?