Meie mõtlemises toimib justkui kaks paralleelset süsteemi: automaatne ehk kiire mõtlemine ja teadlik ehk aeglane mõtlemine. Automaatne mõtlemine toimub vähese pingutusega või üldse pingutamata. See mõtlemine on kiire, vaistlik ja impulsiivne.
Teadlik mõtlemine käivitub aga vaimset pingutust nõudvate tegevuste korral või kui automaatne süsteem on hädas, üllatunud või kui olukord on keeruline ja vajab süvenemist. Automaatne süsteem on kogu aeg töös, teadlik mõtlemine on nn.säästureziimis. Teadlik mõtlemine tundub nii tervemõistuslik ja kasulik, et me võiksime ju pidevalt võtta aega, asju läbi mõelda, selle asemel, et automaatselt reageerida, ent ometi see nii pole. Miks me vahel käitume automaatselt ja mõtlematult?

Kuulus Briti psühhoanalüütik Melanie Klein on öelnud: “Elu on kaotustega toimetuleku eksam.”
Kas tõesti on kaotused ja nendega toimetulek heaoluks olulisem kui võidud ja edu? Kas ei sõltu inimese heaolu rohkem sellest, mida tal on õnnestunud luua ja saavutada, kui sellest, millest ta ilma on jäänud? Kas pole see fookuse küsimus – kas keskenduda sellele, mis olemas või sellele, mis käest on libisenud?
Siiski, subjektiivne õnnetunne ja rahulolu eluga on suures osas sõltuv sellest, kuidas me just kaotustega oskame toime tulla. Sa võid olla elus palju saavutanud ja edukas, aga kui sa kaotada ei oska ja pettumustega toime ei tule, võid agoniseerida ka siis kui hõbelusikas parasjagu suus on.
“Elutee on kaotuste kogemise, läbitöötamise ja edasiminekute pidevalt korduv tsükkel. See peaks kaasa tooma erinevuste talumise võime, teiste inimeste vaatepunktide aktsepteerimise ja hindamise võime, oma ainuõigsusest ja -õigusest loobumise võimalikkuse ning üleüldise küpsemise. Oma omnipotentsuse kaotamine, unistuste mannetuse, isegi naeruväärsusega leppimine, armastuse ja partnerluse tähenduste mitmekordne muutumine, sõprade leidmine, kaotamine ja mahajäämine on küpseks isiksuseks kasvamise protsess, mille läbimine tähistab sisuliselt täiskasvanuikka jõudmist,” ütleb Hannes Kuhlbach.

Konfliktid kuuluvad paratamatult elu ja inimeseks olemise juurde. Vastuolud ja vastasseisud võivad avalduda inimese enda sees, kahe inimese suhtes, inimgruppide vahel või ka laiemalt riikide vahel. Sildid, mida üks osapool kasutab teise kohta, väljendavad konflikti arenguastet. See, kelleks või milleks teist nimetatakse, näitab, kui kaugele on konflikt jõudnud.
Tõnu Lehtsaar ütleb: “Sildistamisel on otsene mõju konflikti arengule. Sildistamisel liigutakse kirjeldavast sildist hävitava nimetuse poole. Alguses on soov heita varju, siis teha haiget ja lõpuks hävitada. Võib kergesti juhtuda, et mingist hetkest ei juhi meie enam konflikti, vaid konflikt juhib meid. Sildid eskaleerivad konflikti ja segavad osapooltel teineteisega läbi rääkida ning lahendust leida. Silt otsekui asetub osapoolte vahele ega lase neid enam teineteist näha ega kuulda. Sildil on ka see omadus, et me justkui tahame teist sellega paika panna. Kurb tõsiasi on, et sageli ei mõjuta silt mitte niivõrd teist, vaid hoopiski meid endid. Kord käiku lastud silt sunnib meid sildikohaselt käituma. Meil on raske teha koostööd luhvtivendade, mökude ja intrigaanidega. Meie oma sildilooming võib hakata meie koostöövõimet piirama.”

Ühe ameerika uuringu kohaselt on inimesed viiekümnendete eluaastate lõpus kõige õnnelikumad – nad on rahul oma eluoluga, sellega, mis neil on, mis toimub nende ümber ja nad on leppinud oma välimuses toimunud muutustega.
Kõige õnnetumad pidavat inimesed olema aga 45 ja 59 vahel. Nii see kõige õnnetum kui kõige õnnelikum aeg jääb keskea piiridesse. Ilmselt on mingid põhjused, miks just keskealised tunnevad end sageli rahulolematult. Võib-olla see peabki niimoodi olema, et enne rahuolu ja rahunemist peabki olema rahuolematu ja närviline. Aga võib-olla annab oma sisemist ja välist maailma ka niimoodi korraldada, et mitte ainult keskea lõpp, vaid kogu keskiga on üks mõnus aeg?

Me kõik tahame endast olla arvamusel, et oleme ausad ja moraalsed inimesed. Ma tahame vaadata peeglisse ja tunda enda üle head meelt ja uhkust. Seepärast teeme head ja käitume suuremeelselt. Teisest küljest ajame taga kasu. Ja kasu nimel (olgu see siis raha, hüved, võim, head suhted, vähem tülisid, paremaid võistlustulemused, kõrgemad hinded või lihtsalt rahu) on enamik meist nõus – kes rohkem, kes vähem – mõningaseks ebaaususeks. Ilmselgelt on need kaks vajadust (olla aus ja saada kasu ebaaususega) omavahel vastuolus.
Siin tuleb meile appi kognitiivne paindlikkus. Inimestele tundub, et kui ma tüssan natukene, võin kasu lõigata sellest, et ma pole täiesti aus. No et ma otseselt ei valeta, aga ma ei räägi kogu tõde, lihtsalt räägin pisut vähem, või räägin palju vähem, või ei räägi üldse midagi, või räägin midagi hoopis muud, mis mind paremasse valgusesse seab. Kodurahu huvides või kalli kaasa tunnete säästmiseks ei ole ju suur patt öelda, et kleit sobib talle suurepäraselt, ehkki mõne koha pealt see siiski pisut kitsas on.
Enamikul meist on valdkonnad, kus meil on valskuse suhtes nulltolerants ja valdkonnad, kus lubame endale suuremat loomingulist (ebaausamat) mõtteviisi. Võõraste teemade puhul on lihtne hukka mõista ja hoida eetiline piir paigas. Aga oma tegevustes on nüansse, mille taha moraaliküsimused peita, väga palju. Kui suudame leida ratsionaalse põhjenduse, miks me peame natuke tõega nihverdama, siis on palju lihtsam seda teha ja loomulikult on lihtsam selle teadmisega ka elada.
Vaadakem selles saates oma valdkondadesse, kus me ise igapäevaselt toimetame – oma suhetesse, töösse – kuidas meil seal eetika ja moraalipiiridega lood on? Lihtne on öelda, olen eetiline inimene, ma ei pruugi kunagi veredopingut, deklareerin ausalt kogu sissetuleku, aga kas su piirid on sama kindlalt paigas ka suhetes – saad sa kinnitada, et sa ei tee kunagi midagi sellist, mida saab pidada valeks, piire rikkuvaks, taunitavaks?

Sage lahendus, mida vanemad lapse kasvatamiseks valivad, on riidlemine, ähvardamine, karistamine ja kui see ei tööta, riieldakse veel, ähvardatakse rohkem ja karistatakse karmimalt.
Paarisuhtes on sama dünaamika. Kui partner teeb midagi, mis ei meeldi, saab ta tihti peapesu. Ent see ei too kunagi soovitud tulemust. Peaaegu alati tunneb peapesu saanu, et teda ei mõisteta, tema eneseaustus saab riivata.
Tänases saates arutleme, mis siis aitab inimlastel, nii suurtel kui väikestel, kokkulepitud piiridest kinni hoida. Piiride seadmise ja nendest kinnihoidmise oluline eeldus on usalduslik suhe. Suhe tuleb luua enne kui püüad kedagi õpetada, korrale kutsuda või piire seada. See on nagu maaharimine – isegi kui su seemned, mida tahad maha külvata, on head, pole neid mõtet kobestamata mullale visata. Need seemned ei pruugi idanema minna. Suhte loomine on nagu maa kobestamine ja seemned on need head mõtted, mida tahad teise inimese pähe istutada. Harimata maal idaneb vaid umbrohi. Kui inimesega on loodud hea ja mõistev suhe, on reeglite ja piiride kehtestamine palju, palju lihtsam.

Neil, kel suhe oma õe või vennaga on hea, on väga vedanud. See on harukordne, kui keegi, kes on tehtud justkui samast savist, mis sinagi, mõistab sind, hoolib sinust ja on sinu jaoks olemas siis, kui sul teda vaja on. Ta on sinu kõrval olnud läbi su kasvamise aja, ta mõistab su päritolupere ja kõiki nende veidrusi. Ta teab su lapsepõlve saladusi, teab su üleskasvamise rõõme ja kui lapsepõlves on juhtunud midagi ebameeldivat, siis on ta vandeseltslane ka su valus, vihas või häbis.
Õed-vennad on ka meie esimesed konkurendid. Sugugi mitte aga iga kord pole see eluterve konkurents, vaid mõnikord tahaks ikka lõplikult kõrvaldada selle isendi. Kasvamine koos õdede ja vendadega – see on olelusvõitluse ja diplomaatia kool.
Saates tuleb juttu:
*konkurentsist, mida lapsepõlv koos õdede-vendadega õpetab
*kompleksidest, mida see konkurents tekitab
*kuidas sünnijärjekord mõjutab laste rolli perekonnas ja omavahelisi suhteid

Mõned vanemad leiavad pärast lahutust kergelt ja loovalt lahenduse lapse elukorralduseks, nii et lapsel säilib mõlema vanemaga tihe kontakt. Mõnel juhul läheb see aga väga vaevaliselt ja mõnikord juhtub suisa nii, et laps teatab, et ta ise ei taha teise vanema juurde minna. Teraapias kuuleb sageli küsimust: “Aga mida ma peaksin tegema? Sundima oma last teise vanema juurde minema, kui ta ei taha? Laps ise ütleb, et ta ei taha minna, mina pole talle neid sõnu suhu pannud!”
Tänase saates on fookuses põhjused, miks laps võib öelda pärast vanemate lahkuminekut, et ta ei soovi teise vanema juurde minna. Mida sellises olukorras ette võtta, et laps ikka tahaks minna? On ju kumbki vanem pool lapse geneetilisest koodist ja see on kindlasti iga lapse esimene inimõigus – õppida tundma oma geneetilise koodi mõlemat algallikat.

Missugused probleemid on täiskasvanute seksuaalsuhtes? Kuidas emadus mõjutab naise seksuaalsust? Miks paarid ei seksi?
Suurel osal naistest tekib isu seksiks siis, kui nad tunnevad partneriga emotsionaalset lähedust – et nad on hoitud, et nad saavad rääkida oma tunnetest, et mees oleks samal lainepikkusel ja püüaks mõista, mis naise sees toimub. Paljudel meestel tekib emotsionaalse läheduse tunne aga alles siis, kui nad on saanud tunda naise seksuaalset lähedust, kui naine teda puudutab, kallistab, otsib lähendust ja tahab seksida.

Seksuaalsuse roll on aja jooksul palju muutunud. Tänasel päeval pole seks enam sugugi mitte ainult järglaste saamise teenistuses, vaid pigem naudingute allikas ja partnersuhte oluline komponent. Kuidas aga seksuaalsus kujuneb? On see kaasasündinud või kujuneb see kuidagi elu käigus? Räägime sellest, kui olulised on esimesed eluaastad, meie esimesed kiindumussuhted vanematega ja kuidas need kujundavad meie hilisemat seksuaalset mina.
Tänases saates võtame luubi alla lapse esimesed eluaastad, lapse- ja noorukiea.

Teame ju kõik seda tunnet – elu on ülekohtune, mulle tehakse liiga. Ohvrienergia võib peale tulla, kui mind on valesti mõistetud, keegi on mind alt vedanud või hüljanud. Kui elu näib nii ebaõiglane.
Vahet pole, kas ohvrienergiasse viis lähedase kaotus, reetmine või plaanide luhtumine. Ohvrienergias inimene tunneb end abitu, kurva või pahasena. Petetuna, õnnetuna ja lootusetuna. Ohvrienergias inimese tähelepanu on sellel, mis on puudu, mitte sellel, mis tal on olemas. Sest sageli on tal reaalselt olemas päris palju, mis võiks teda õnnelikuks teha. Tal on tunne, et asjad on halvasti ja enam paremaks ei lähe. Ta on sundseisus. Ta ei taha seda olukorda, mis tal on või ta ei taha seda teha, mida ta tegema peab.
Ohvrienergias võib olla ka ilma erilisse õnnetusse sattumata. Näiteks siis, kui elus on andmise ja saamise vahekord paigast ära. Nii võib ohvrina tunda end lapsevanem, kes jookseb kui orav rattas või inimene, kes tunneb, et tema kanda on kogu materiaalne vastutus pere olme eest. Arved kuhjuvad kuu algul ja ükskõik kui palju ta ka tööd ei teeks, raha kõrvale panna ei õnnestu.
Räägimegi saates, kuidas ohvrienergia meid mõjutab? Mida me teeme, kui oleme ohvrienergias? Mida tegemata jätame? Ja mida võiks teha, et sellest enesehaletsuse soost pääseda?

Organisatsioonikäitumisest on teada, et organisatsioon on tihti juhi nägu. Hea juht suudab teadlikult mõjutada ja suunata oma süsteemi. Juhi nutikusest sõltub, kas temast saab oma peresüsteemi juht või selle ori. Pereorganisatsiooni vaimsed ja füüsilised liidrid peaksid olema vanemad.
Hea juht on osav praktiliste tegevuste delikaatses delegeerimise kunstis. Mine võta kinni, kust pärineb mõnede lapsevanemate veendumus, et ta peab kodus ise kõik ära tegema. Mõnes peres istuvad juba päris suured lapsed laua taga ja nõuavad, et ema neile võileiba teeks ja kapist piima ulataks, siis nad trenni sõidutaks ja koolisärgi ära triigiks. Laua tagant lahkuvad nad enda järelt koristamata. Hea juht, nagu teada, ei tee sugugi kõike ise, vaid jagab osa ülesandeid laiali, jälgib nende täitmist, suunab, motiveerib ja premeerib hea töö eest. Heale perejuhile endale on preemiaks lisaks täiendavatele puhkepausidele lapsed, kelle võimalus elus hakkama saada on hoopis parem kui abituks kasvatatud võsukestel.

Kehaline haav jookseb verd. Emotsionaalsete kannatuste mõõtmine ja kirjeldamine on keerulisem. Haav nagu oleks ja valus on ka, aga mis täpselt valutab ja kus? Kas pisarad hingehaava puhul on sama mis veri kehalise haava puhul? Aga iga hingehaav ei ajagi nutma. Mõni hingehaav võib meid teha vihaseks. Või hoopis tuimaks ja tundetuks. Hingevalu võib võtta rõõmsa meele. Hingevalu võib röövida elutahte. Mis on hingehaav ja kuidas hingehaava ravida?
Selleks, et hingehaavaga saaks teha rahu, peab seda kõigepealt teadvustama. Mõnikord suudame ise oma hingehaavadega silmitsi olla. Aga mõnikord on need lood nii valusad, et ei tahaks kohe kuidagi meenutada. Inimene vaatab oma hingehaava siis, kui ta selleks valmis on. Või kui sellesse mitte vaatamine enam võimalik pole, sest märkame, et hingehaav ei lase elada, mõjutab käitumist ja suhteid.
Valu muudab inimesed kergesti ärrituvaks, ärevaks ja agressiivseks. Nii kehaline kui hingevalu. Seega, võib öelda, et nii ärritunud kui kurjade inimeste ühine joon on mingi valu. Hingehaav tekitab tavaliselt ikka kurbust. Kogunenud kurbus võib muutuda kurjuseks. Ja sestap muutuvad ka kurjad inimesed mõistetavaks – neil kuskilt miski valutab.

Mis on truudusetus? Mis saab paarisuhtest pärast kõrvalsuhte ilmsikstulekut? Kas üht suhet saab kõrvalsuhtekindlaks muuta?
Päris suure osa terapeudi poole pöördujatest moodustavad suhtekolmnurgas olevad inimesed. Inimesed, kelle partner pole olnud neile truu. Neil on valus, sest nende usaldus saab murtud ja sageli vajutab see kahtlusepitseri kogu eelnenud suhtele. Isegi kogu eelnenud elule. Pöörduvad inimesed, kes on sattunud kolmanda rolli. Neilgi on valus. Ja pöörduvad inimesed, kes on murdnud truudust. Mõned neist on hämmingus, et kuidas see nendega juhtuda võis. Ja mõned on avastanud, et see on nende korduma kippuv muster. Neilgi on valus. Need valud on väga erinevad. Truudustetel on süütunne ja valu, et nad teevad oma partnerile haiget. Mõnikord piinab neid häbi. Mõnikord on nad lõhestunud kahe suhte vahel ega tea, mida teha. Kellelegi ei tahaks valu teha, eriti mitte oma lastele. Mõnikord põevad nad armuvalu, sest loobuvad oma põhisuhte nimel kellestki, kes on sügaval hinges. Ja nad leinavad. Ja mõnikord valivad nad minna uude suhtesse ja leinavad oma vana suhte lõppu.
Kui üks nähtus on nii laiapõhjaline, siis oleks mõistlik seda põhjalikumalt uurida. Lihtne on hukka mõista, eriti kui endal sellist kogemust pole. Keerulisem on mõista. Ent kuna see fenomen puudutab meist vähemalt iga neljandat, on mõistlik kuulata nn vasakule panijaid, neid, kelle pärast petetakse ja petetuid endid. Et proovida mõista.

Aastaid valitses meil mentaliteet, et inimene peab oma hinge- ja suhteküsimustega ise hakkama saama. Tänapäeval on see oluliselt muutunud. Abi küsimine pole enam nõrkuse märk, vaid vastupidi, näitab inimese julgust ja soovi areneda.
Me ei suuda olla ise kompetentsed kõigil aladel. Kui ikka juuraharidust pole, aga abi on vaja, siis on otstarbekam pöörduda juristi poole. Rääkimata automehhaaniku või kirurgi usaldamise mõistlikkusest vastavate murede korral. Treenitud terapeudisilm näeb paaride ja perede suhtemustreid sageli kõrvalt paremini. Inimene võib jääda oma muresse kinni ja ta ei näe alternatiivseid lahendusi. Nõustamine pakub inimesele abi tema sisemaailma harmoniseerimise ja suhete korrastamise juures. Aga samas – nõustamine ei tähenda seda, et terapeut annab nõu, vaid pigem ikka seda, et “töö toimub tellija materjalist” ja vastuseid otsitakse kliendi enda seest.

5. mail, avalikul saate salvestusel tuli vastamisele valik aasta jooksul laekunud kuulajaküsimustest. Muuhulgas:
* Kas inimene saab olla üksinda täiuslik?
* Kas on tõsi, et naised tülitsevad suhtes rohkem kui mehed?
* Kuidas vastata partnerile, kui ta räägib minuga tõredalt ja ebaviisakalt?
* Mis võib juhtuda kui ema ja poeg on üleseotud?
* Lahkumineku rituaalid. Lahkuminek tüliga või kooselu lõpu tähistamine?
* Kuidas lahendada võimuvõitluse faas, kui põhiprobleem on alkohol?
* Ajaga olen aru saanud, et olen emale väga sarnane. Miks ma emast eemal olles mõistan teda ja ebamugavustunne on peaaegu olematu, aga kui ma temaga koos olen, siis tekkib eemaletõukav tunne ja mõistmine tuleb palju raskemalt?

5. mail toimus Pärnu Rannahotellis emadepäevale pühendatud saate avalik salvestus. Kõne all olid arhetüüpsed piisavalt hea ema, kanaema, rongaema. Ema, kui lapse esimene erootiline suhe ja ema kui lapse suurim frustreerija. Miks peab ema enda sees leidma nii looja, hoidja kui ka hävitaja? Kuidas ema arhetüüp kohandub kõigile loojatele – nii neile, kes on sünnitanud kui neile, kelle keha ei ole selleks loodud – näiteks mehed. Platon rääkis juba antiikajal, et kõik inimesed saavad olla viljakad ja rasedad. Emad kehalt, aga kõik teised oma peas. Ema energia on võluri energia, kes loob ideest mateeria.

Autorooli ja liiklusesse me autokooli läbimata ei lähe. Kuid vanemlikku rolli, mis on nii palju suuremate väljakutsetega kui liiklus, sukeldume sageli pea ees, kaasavaraks suhteteadmised ja kasvatusprintsiibid oma päritoluperest. Nii lihtne on olla vanem, kui laps vastab meie ootustele, aga kindlasti tuleb meie lapsevanemaks olemise karjääri jooksul ette olukordi, kus lapse käitumine ootustele üldse ei vasta. Kui tahaks öelda – sa oled paha laps! On selle olukorras ikka süüdi laps või vastutab olukorra eest, pigem vanem?

Mis on lapsele parim elukorraldus, kui tema bioloogilised vanemad on otsustanud hakata lahus elama? Sõltumata sellest, kes lahkus või mis põhjusel ta lahkus, tuleb esimese sammuna korraldada lapse kontakti alalhoidmine mõlema vanemaga (ei laiene muidugi vägivaldsete ja/või vastutustundetute vanemate puhul, kes lapse turvalisuse ohtu seavad).
Lapsele ei tohi panna otsustamise raskust, kus ta elab ning millal ta teise vanemaga kohtub. See veeretab otsustamise vastutuse koorma vanematelt lapse õlgadele ja paneb ta ränkraskesse lojaalsuskonflikti. Väikelaps ei adu veel enda vajadusi, ta ei oska sõnastada, et ta vajab kontakti mõlemaga. Kui ta pannakse valiku ette, tundub lapsele, et ta peab valima ühe VÕI teise. Ta ei oska veel niimoodi mõelda, et ta saab valida NII ÜHE KUI teise.
Head kokkulepped sünnivad siis, kui vanemad tõesti oskavad kuulata ja mõista, mida laps tunneb ning lähtuvad lapse huvidest. Tihti aitab parema lahenduse leidmiseks õige ülesande sõnastus: mitte rääkida vanema ajast lapsega vaid lapse ajast vanemaga.

Kunagi varem ei ole elu olnud nii selgelt isikukeskne, soodustades isikliku õnne otsimist. Kohustused ja ühiskondlik norm ei hoia enam paarilisi koos nii tugevalt kui endistel aegadel. Lahutajaks ei ole enamasti enam surm, vaid hoopis elu. Ehkki paljud löövad oma suhtele kindlasti liiga kergelt käega, on siiski hea, et lahutamine pole enam häbimärgistatud. Suhtest võib ja mõnikord peabki lahkuma, kui see üldse rahuldust ei paku ning aina negatiivseid emotsioone tekitab. Kuid mis saab lastest? Tõsi ta ju on: parim koht lapsel kasvamiseks asub kahe bioloogilise vanema armastavas ja hoolivas suhtes. Just nimelt suhtes, sest isegi kui kumbki vanem eraldi last küll armastab, aga vanemate omavaheline suhe on külm või vaenulik, on see lapsele kehvapoolne eeskuju tulevaseks eluks.
Laste lahkuminekujärgsed traumad ei tulene lahkuminekust kui suhte lõpetamise protsessist; mitte sellest, et mindi lahku, vaid sellest, kuidas lahku mindi, vanemate reaktsioonidest lahutusele ja sellele järgnevale elukorraldusele. Traumeeriv on vanemate sõda ning laste ees ja peal väljaelatud valu. Lapse kõige sügavamad traumad tulevad sellest, kui vanem, keda laps ise tähtsaks peab, tema elust kaob. Kuigi partneritevaheline suhe lõpeb, ei tohiks lõppeda endiste partnerite vanemlik liit. Mis on kõige olulisemad asjad, mida äsja lahku läinud vanemad peaksid silmas pidama oma ühiste lastega tegelemisel? Mida ei tohi mitte kunagi ja mitte mingil juhul oma lapsele pärast lahkuminekut öelda?