Artiklid ja saated

Kuidas südameasjus orienteeruda, kui pikki suhteid on elus mitu?

1. juuli 2023
Katrin Saali Saul
Eesti Naine

Üle poolte alla 60aastaste täiskasvanute elus on kaks-kolm pikka ja olulist suhet. See on uus normaalsus. Kas ka eksil võib olla koht mu südames, kuigi sinna on teinud pesa teine inimene? Kas vana arm roostetab?
Mõni paarisuhe sujub nagu muinasjutus. Noored armuvad, armumisest saab esimene armastus ja kui nad veel surnud pole, elavad siiani õnnelikult – eluaegne vastastikku pühendunud armastav monogaamne paarisuhe. Neil, kel nii läinud, on põhjust oma muinasjuttu tähistada. Eelkirjeldatu on siiski väheste saatusejoonele kirjutatud. Üksikutel kestab esimene armastus igavesti. Tänapäeva maailmas katsetatakse suhete ja kooseludega mitmeid kordi, enne kui pühendutakse. Ja ega isegi altari ees tõotuse andmine garanteeri suhte püsimist.
Traditsioonilise monogaamse peremudeli („kuni surm meid lahutab“) kõrvale on elujõulisena tulnud sarimonogaamia ehk üks pikaajaline püsipartner korraga ning neid suhteid võib elu jooksul järjepanu olla mitu tükki. Üle poolte alla 60aastaste täiskasvanute elus on kaks-kolm pikka ja olulist suhet (mõnel rohkemgi). See on nüüdne uus normaalsus. Lühiseiklusi võib nende suhete vahele (ja mõnikord ka suhte ajale) mahtuda mõnel kümneid, püsimatutel sadu.
Kallimal on alati koht me südames. Suhtes „esimesest armastusest kuni surmani“ on lihtne – tulid kord mu südamesse ja sinna sa ka jääd. Kuidas on aga asjalood siis, kui pikki suhteid on elus mitu? Kas ka eksil võib olla koht mu südames, kuigi see suhe on läbi ja mu südamesse on teinud pesa juba teine inimene? Üht vana laulu tsiteerides: kas vana arm ka roostetab?

kärgpere lahutus suhted

Edasi loe Delfist

Armutuse taak

1. märts 2023
Katrin Saali Saul
Edasi

Kuniks fookus on puuduval, on raske tunda rõõmu sellest, mis olemas. Kui inimkond elas veel külaühiskonnana, kus kõik teadsid kõiki küla viitsadat asukat, oli pea igaühel võimalik olla milleski oma küla parim: üks oli parim ravitseja, teine sepp, kolmas pillimees, neljanda kapsapirukas oli küla maitsvaim, viiendal oli erakordne lauluhääl. Keegi oli jahimehena ületamatu, mõnel olid kauneimad juuksed, keegi oli targim või kõige rohkem maailmas rännanud või osavaim aednik, naljahammas, välejalg või hobulausuja. Elud möödusid teiste silme all ja inimesed olid kursis ka üksteise puuduste ning ebaõnnestumistega, et arst ei osanud süüa teha või et puusepa lapsed olid kasvatamatud kiusupunnid või et koolmeister oli joodik, rammumees polnud teravaim pliiats pinalis ning jumalasulase naisel ei õnnestunud rasestuda. Saladuseks ei jäänud ei rätsepa dementsus ega puskariajaja depressioon.
Kuniks fookus on puuduval, on raske tunda rõõmu sellest, mis olemas.

enesehinnang enesehool uskumused

Edasi loe Edasist

Laps vajab põhjust, et olla õnnetu, täiskasvanu aga põhjust, et olla õnnelik. Miks nii?

1. märts 2023
Katrin Saali Saul
Eesti Naine

Õnneuurijad ütlevad, et õnnetundeks vajame rahulolu eluga. Kui eluolulised valdkonnad, nagu tervis, suhted, töö ja materiaalne turvatunne on piisavalt head, võiksime tunda end mõnusalt. Ent kui palju on piisavalt hea selleks, et rahul olla?
Rahuloluga on ju sageli nagu horisondiga. Kui üks mäetipp vallutatud, tuleb selle tagant nähtavale uus ja veel kutsuvam! Inimloomus on paraku selline, et mis veel eile oli ihaldusväärne, on täna tavaline ja sageli juba homme ei paku enam rõõmu. Siit tekib küsimus: kui mingi valdkond pole piisavalt korras või kui lapsed panevad meid proovile, enesekindlus on nullis, poliitika ajab närvi, teised inimesed tunduvad lollid, välimus häirib, partner ei mõista või pole ilm sobiv, kas siis jääbki õnnetunne ulmeks utoopia rannikul?
Või teistpidi – kuidas on võimalik, et mõni inimene on rahulolematu ka siis, kui tal on objektiivselt kõik hästi ja ta elab unistuste elu (vähemalt kõrvalseisjate silmis)? Kas filmistaaride, kroonitud peade ja miljonäride depressioon on vaid poos? Eks igaüks tunneb inimesi, kellele piisab sellest, et mingi (pisi)asi pole korras, ja tal ongi tunne, et kõik on untsus ja põhjust rõõmustamiseks ei ole kusagilt võtta. Põhjust rahulolematuseks leiab ju alati.
Singer Vinger on lauluks vorminud paljude inimeste õnnetuse: „Ilus oli olla, sest et kole oli möödas“. Kas õnnetundeks piisab sellest, et midagi pole pahasti? Ilmselt pärast raskeid katsumusi küll. Ukrainlased oleksid väga õnnelikud, kui paha möödas oleks. Harvikhaiguse diagnoosi saanud inimesele tunduks elu nagu lill, kui vaid kole tõbi taanduks. Aga selle kole-on-möödas-rahuloluga harjutakse sageli patuselt kiiresti ja õnnetunne möödub.
Singer Vingeri laul läheb tarmukalt edasi järgmise reaga: „Kahju ainult, et ei juhtund miskit erilist.“ Õnneuurijad kinnitavadki: rahulolule lisaks on vaja midagi erilist – positiivseid emotsioone. Õigupoolest on asjalood sellised, et inimesed, kes oskavad argipäevas leida midagi erilist, kogevad subjektiivset õnnetunnet ka siis, kui objektiivne reaalsus on päris karm.

enesehool rõõm

Edasi loe Delfist

Suhe ei pea olema vangla, kus sa pead aja ära tiksuma või eluaeg istuma. Kuidas lõpetada suhet?

1. jaanuar 2023
Katrin Saali Saul
Eesti Naine

Lõpud tekitavad sageli valu, kurbust, viha, hirmu, süüd või häbi. Samas on oskus asju lõpetada üks parimaid emotsionaalse küpsuse näitajaid, olgu tegu paari-, sõprus- või töösuhtega.
Midagi algab ja midagi lõpeb elus kogu aeg. Alguste tähistamises oleme üsna head. Üldiselt pannakse ikka pidu püsti, et rõõmustada suurte alguste, sünni, koolimineku, uue töökoha, koduloomise või abiellumise üle. Meile on tähtis, et keegi märkaks me elus toimuvaid sündmusi ning annaks kaasa head soovid uue alguse õnnestumiseks. Algusi tuleb õnnistada. Pidu meis enestes on muidugi äge, aga tegelikult on ägedam veel, kui saame seda kellegagi jagada.

Juba vanarahvas teadis, et kombetalitused tähistavad tihti üleminekut ühest seisundist või etapist teise, andes elulisele muutusele teadvustatud tähelepanu. Sestap on paljudes peredes just neile iseloomulikud traditsioonid, mis aitavad uut algust tähistada. Pannkoogid võivad tähistada pühapäeva algust, lilled sünnipäeva saabumist, hõbelusikas esimese hamba lõikumist, leib ja sool uue kodu sisseõnnistamist. Slaavlastel on ütlus: „Istume enne teeleasumist.“ Seegi on rituaalne tegevus, et anda õnnistus jalge alla võetavale uuele teekonnale.

Inimesed on muidugi erinevad, mõni oskab tähistada isegi nii väikest asja, kui seda on päeva algus, mõnel ei tõuse kulm ka suursündmuste peale. Mõned uued algused tekitavad suurt ärevust. Ent laias laastus inimesed siiski tervitavad olenevalt oma rõõmustamisoskusest algusi ning loovad uusi ja hoiavad vanu traditsioone, et neid tähistada.

konflikt lahutus suhted

Edasi loe Delfist

Poeg emale: hangi endale elu! Mida ta sellega mõtleb, kuidas see käib?

1. oktoober 2022
Katrin Saali Saul
Eesti Naine

Kuidas elada oma elu selliseks, et laps su üle uhkust tunneks? Ja mitte su saavutuste või tööde pärast, aga selle pärast, kes sa ise olid ning kuidas sa oma elu ja muutustega toime tulid Sattusin ühel koosviibimisel kuulma lugu ligi kuuekümneaastase Lea elust. Leal on kolm täiskasvanud last, kõik iseseisvad, kõrgesti haritud, hästi toimetulevad. Kõigil oma paarisuhe ja sisutihe elu – üks välismaal akadeemilist kraadi tegemas, kaks Eestis oma elu ja ettevõtet üles ehitamas. Lapselapsi Leal veel pole ja lähiaastail ei ole ilmselt ka tulemas. Lea elab üksi, laste isa suri viisteist aastat tagasi, kui lapsed kõik veel kodus olid. Kui mõni kavaler tekkiski, tõrjus Lea selle mõtte peast – ei olnud lapsed kellestki võõrast nende kodus huvitatud ja ega Leagi ette kujutanud, kuidas mõni mees tema ellu laste kõrvale oleks mahtunud. Praeguses vanuses on uut partnerit raske leida. Mõnega on Lea juttu teinud, aga sügavamaks pole need suhted arenenud. Lea võtab oma elu kokku – lastele elatud elu. Üle poole elust pühendas ta lastele, pärast mehe surma oli ta neile nii ema kui ka isa eest. Et lastel oleks turvaline ja stabiilne elu, aga samas põnev ja sisutihe. Aitas, hoolitses, oli alati olemas. Andis neile tiivad ja juured. Lea lastel tiivad kannavad, mõne aasta eest lendas viimane tibu kodunt.

enesehool lapsed

Edasi loe Delfist

Miks me naerame

1. september 2022
Katrin Saali Saul
Edasi

Naeru tasub väga tõsiselt võtta. Millal sina viimati naersid? Aga millal sa viimati südamest lõbustatult naersid? Naer on justnagu alternatiivne kommunikatsioonivahend – keel, mis ühendab inimesi, kes ei pruugi isegi samas keeles osata rääkida. Teadlased on välja uurinud, et inimene hakkab ligi 30 korda suurema tõenäosusega naerma, kui ta on teistega koos, üksinda ei tundu sama asi nii naljakas. (Seepärast pannaksegi komöödiasarjades sageli taustaks nn purginaeru, et ajada inimene ka üksi naerma). Kui meid juba naerma saadakse, siis tõlgendab me aju seda saadet/olukorda meeldivamana.
Naeru tasub väga tõsiselt võtta. Millal sina viimati naersid? Aga millal sa viimati südamest lõbustatult naersid?
Naer on justnagu alternatiivne kommunikatsioonivahend – keel, mis ühendab inimesi, kes ei pruugi isegi samas keeles osata rääkida. Teadlased on välja uurinud, et inimene hakkab ligi 30 korda suurema tõenäosusega naerma, kui ta on teistega koos, üksinda ei tundu sama asi nii naljakas. (Seepärast pannaksegi komöödiasarjades sageli taustaks nn purginaeru, et ajada inimene ka üksi naerma). Kui meid juba naerma saadakse, siis tõlgendab me aju seda saadet/olukorda meeldivamana.
Naerda on ülimõnus, see lõõgastab meid üle keha. Naerdes vabanevad kehas endorfiinid, millel omakorda on valuvaigistav toime. Seega – naermine on tervislik (üksinda ja ka iseenda üle naermise oskus pole mitte ainult tervisele kasulik, vaid samuti märk emotsionaalsest küpsusest). Inimene, kes naerab sama nalja üle, mis mina, on kuidagi rohkem oma. Läbi teemade, mis inimestele naljakad näivad, saame sotti nende väärtushinnangutest.

ärevus ja depressioon rõõm suhted

Edasi loe Edasist

Kas julged kasutada vabadust valida või kaebled ja alistud?

1. september 2022
Katrin Saali Saul
Eesti Naine

Me ise oleme erinevad ja nii ka meie probleemid. Paarisuhe, sõltuvused, lapsed, töö, tervis, vananemine, finantsraskused – kõik need äratavad psüühika süvakihtides üles eksistentsiaalse ärevuse. Ja selles ärevuses oleme üksteisega väga sarnased. Pereterapeudina on mul erakordne võimalus kuulda, kuidas inimesed päriselt elavad, mida nad tunnevad, mõtlevad, kuidas nende suhted sujuvad.

Eksistentsiaalse psühhoteraapia üks käilakujusid dr Irvin Yalom sõnastab, et meil kõigil on neli baasilist teemat, mis tekitavad ärevust. Varem või hiljem puudutavad need teemad meid kõiki. Vabadus teha valikuid peaks olema üheselt positiivne asi, vabaduse puudumine on üldiselt ju negatiivne. Ent ometi tekitab vabadus valikuid teha inimestel ärevust. Milline alternatiiv valida: jääda suhtesse või lahutada, öelda ei või nõustuda, kulutada raha või säästa, võtta ennast kokku või teadlikult viivitada, sekkuda või jääda neutraalseks, avaldada oma arvamust või vaikida, olla või mitte olla?

ärevus ja depressioon

Edasi loe Delfist

Isade defitsiit

1. märts 2022
Katrin Saali Saul
Edasi

Kuigi emast eemal olek on raske, on lapsele oma isa unustamine pikas perspektiivis palju tõsisemate tagajärgedega.
Veel hiljaaegu jäi pärast lahutust lapse hooldusõigus enamasti ühele vanemale (üldjuhul emale), kes muutus siis justkui psühholoogiliseks ainuvanemaks, otsustades üksi, mis on lapsele parem. Argumendiks kasutati väidet, et kui laps veedab päevi ja öid ka isaga, tekib lapsel segadus, mis vähendab lapse turvatunnet. See väide põhines usul, et väikelapse elus saab olla vaid üks kiindumussuhe, mis tagab arenguks vajaliku stabiilsuse, ja see moodustub emaga. Esines ka uskumus, et isaga jagatud vanemlus kahjustab kiindumussuhet emaga, kuna emast eemal viibimine võib selle asemel et mõlema vanemaga kvaliteetse suhte näol kasu tuua, mõjuda hoopis nii, et lapsel ei teki kummagagi sügavat, stabiilset suhet.

kärgpere lahutus lapsed

Edasi loe Edasist

Kuidas su mina-eristumise tase mõjutab su suhteid?

26. detsember 2021
Katrin Saali Saul
Vikerraadio
Saatekülalised: pereterapeudid Auli ja Tiit Kõnnussaar

Igaühele on eluliselt oluline kuuluda meile tähtsate inimestega kokku – olla Meie. Samal ajal on meil vaja olla ka Mina ise, olla teadlik oma vajadustest, soovidest, piiridest, veendumustest.
Ega see lihtne pole. Mõni inimene teeb nii, nagu ta partner või sõbrad ütlevad. Teadmatagi, mida ta ise asjast arvab. Mõni teine ei suuda lahkarvamuse puhul teisele rahulikult oma seisukohta väljendada, vaid tõttab hoopis kolmandale kurtma kui valesti temaga käitutakse. Aga mõni on jälle selline, kes näeb pindu kõigi teiste silmis, aga enda silmas palki märgata ei suuda. Temalgi on oma minaga segased lood – tal läheb pingelises olukorras mingi emotsioon kiiresti lõkkele, hääl või halval juhul ka rusikas tõuseb enne, kui ta kainelt asja üle järele mõelda suudab. K õigil neil käitumisviisidel on ühine nimetaja – inimest lükkab sellistel viisidel käituma sügaval lainetav ärevus, selline käitumine on antud olukorras parim toimetulekuviis oma ärevuse maandamiseks. Millega see ärevus ise aga seotud on?
Oleme mitmes saates muude teemade kõrval käsitlenud mina-eristumise taset. Mina-eristumise tase on justkui isiksuse vundament, mille peale me ehitame oma suhted endaga, teistega ja maailmaga. Kõikuva vundamendi peale stabiilset maja ju ei ehita. Mina-eristumise tase määratleb inimese isiksuslikku küpsust.
Laias laastus tähendab see inimese võimet eristada oma mõtteid oma tunnetest. Mida madalam on inimese mina-eristumise tase, seda emotsionaalsemalt ta reageerib, seda suurem ärevus teda sotsiaalsetes olukordades valdab, seda väiksem on ta võime selgelt mõelda. Mida kõrgem mina-eristus, seda lihtsam on inimesel olla kontaktis teise inimesega kaotamata võimet olla Mina ise. Mina eristumine tähendab ka seda, et inimene suudab vahet teha enda ja teiste inimeste mõtetel ja tunnetel.

suhted

Edasi kuula Vikerraadiost

Kuidas mõjutab vanema depressioon last?

12. detsember 2021
Katrin Saali Saul
Vikerraadio
Saatekülalised: pereterapeut Kiira Järv

Eestis on umbes 75 000 depressiooni all kannatavat inimest. Nad on kellegi lapsed, vanemad, partnerid, sõbrad. Seega depressiooniga kokku puutuvate inimeste ring ulatub mitmesaja tuhande inimeseni.
Meil kõigil võib olla mõnikord kergelt depressiivseid meeleolusid, kus rõõmu ja energiat napib ja elu ei näi tore. Depressiivsel skaalal on aga tumedam ots, kus inimese meeleolu on juba pikalt ja pidevalt rõõmutu, jaksu midagi teha pole ning tunneli lõpus valgust ei paista. Depressiooni iseloomustab jõuetus, huvipuudus, toimetuleku langus, motivatsiooni kadumine, tähelepanu- ja kontsentratsioonivõime alanemine ning suhteprobleemid. Inimene ärritub kergemini, teda saadab pidev ärevus, hinges on tühjus. Inimese uni muutub, ta kas magab halvasti või vastupidi – magaks kogu aeg. Ta söögiisu võib olla kadunud või vastupidi – ta sööks kogu aeg. Depressiivsel inimesel on raske olla kellegagi lähedases kontaktis. Tal on raske enese eest head hoolt kanda. Veel raskem on tal kellegi teise eest hoolitseda.
Iga laps on väärt seda, et ta vanemad on tema jaoks tähelepanelikult ja hoolivalt olemas. Iga lapsevanem soovib, et ta lapse tiivad kannaksid. Suurim kingitus, mida üks lapsevanem saab loomuliku hoole ja lapse vajaduste rahuldamise kõrval oma lapsele anda, on enda õnnelik, rahulduspakkuv elu.
Paljudel niimoodi ongi. Aga sugugi mitte igaühel. Mõni laps kasvab üles depressiivse vanema tiiva all. Milline mõju on depressiivsel vanemal oma lapsele? Mida tunneb üks laps, kui tema vanem on depressiivne?

ärevus ja depressioon lapsed

Edasi kuula Vikerraadiost