Artiklid ja saated

Meis kõigis elab edasi see laps, kes me kunagi olime.

1. juuli 2025
Katrin Saali Saul
Eesti Naine

Lumivalgekese muinasjutust teame seitset pöialpoissi. Nende seas oli tõre Toriseja, rõõmus Õnneseen, uje Häbelik, Ninatark, kes pidas end targimaks kõigis maailma asjades, ja Doktor, kes suutis säilitada kriitilistes olukordades külma pea. Päriselus võib öelda, et igaühe sees elab samal ajal piltlikult samasugune pöialpoiste või alaisiksuste kamp – igaühel oma nägu ja oma tegu, omad uskumused. Mõni neist tegelastest on lustlik ja loov. Mõnel on meid pisendavad uskumused, näiteks “mul niikuinii midagi ei õnnestu”, “ma ei saa üksi hakkama”, “kõigi teiste vajadused on tähtsamad kui minu omad”. Mõne tegelase uskumused teevad ta nartsissistlikult suureks – “minul on alati õigus”. Mõni tegelane meie sees võib olla vihane, teine kurb, kolmas tuulepea, neljas karistab, viies kritiseerib. Mõnikord ei saa me sisemised tegelased omavahel hästi läbi – näiteks impulsiivne tegelane tahaks söösta seiklusesse, aga alalhoidlik ei luba. Ja aeg-ajalt üllatume – ma ei tea, mis mul hakkas, et ma nii käitusin! Justkui oleks ootamatu etteaste teinud keegi, keda ma isegi ei teadnud endas olevat.
Lumivalgekese muinasjutust teame seitset pöialpoissi. Nende seas oli tõre Toriseja, rõõmus Õnneseen, uje Häbelik, Ninatark, kes pidas end targimaks kõigis maailma asjades, ja Doktor, kes suutis säilitada kriitilistes olukordades külma pea.
Päriselus võib öelda, et igaühe sees elab samal ajal piltlikult samasugune pöialpoiste või alaisiksuste kamp – igaühel oma nägu ja oma tegu, omad uskumused. Mõni neist tegelastest on lustlik ja loov. Mõnel on meid pisendavad uskumused, näiteks “mul niikuinii midagi ei õnnestu”, “ma ei saa üksi hakkama”, “kõigi teiste vajadused on tähtsamad kui minu omad”.
Mõne tegelase uskumused teevad ta nartsissistlikult suureks – “minul on alati õigus”. Mõni tegelane meie sees võib olla vihane, teine kurb, kolmas tuulepea, neljas karistab, viies kritiseerib. Mõnikord ei saa me sisemised tegelased omavahel hästi läbi – näiteks impulsiivne tegelane tahaks söösta seiklusesse, aga alalhoidlik ei luba. Ja aeg-ajalt üllatume – ma ei tea, mis mul hakkas, et ma nii käitusin! Justkui oleks ootamatu etteaste teinud keegi, keda ma isegi ei teadnud endas olevat.
Pikemalt kuula Spotify podcastist “Iseendaks kasvamine” 2. osa

enesehool skeemiteraapia

Edasi loe Delfist

Kuidas täitmata emotsionaalsed vajadused viivad skeemideni

25. juuni 2025
Katrin Saali Saul
Spotify
Saatekülalised: Skeemiterapeudid Julia Laanemets ja Marika Paaver

Lapsepõlv on õppimise aeg. Tugevaimad seosed ajus tekivad emotsionaalseimate sündmuste korral. Kord loodud seosed talletuvad mälus. Kui laps kasvab turvalises ja piisavalt vabadust pakkuvas keskkonnas, kujuneb baasusaldus elu vastu ja eneseusk. Kui valdavaks on kurbus ja hirm, sest napib näiteks emotsionaalset hoolitsust või iseseisvuse võimaldamist, teeb laps sellest enda kohta negatiivsed järeldused. Selliseid üldistunud järeldusi, millega kaasnevad tugevad tunded, nimetame skeemideks.
Taskuhäälingu esimeses osas vaatleme lapse emotsionaalseid vajadusi ja nende täitmise või mittetäitmise mõju inimese psüühika arengule.

enesehinnang

Kuula saadet Spotifys

Lastel on 5 põhivajadust, mis mõjutavad inimest kogu elu

1. juuni 2025
Katrin Saali Saul
Eesti Naine

Lapse- ja noorukieas on meil kõigil samad emotsionaalsed põhivajadused. Mida me vajame?
Turvaline kiindumusIga väike inimene vajab emotsionaalselt turvalist keskkonda, kus lisaks sellele, et ta on toidetud ja hooldatud, on vähemalt üks inimene, kellesse kiinduda, kes loob tunde, et laps on väärtuslik, et tema vajadused on tähtsad ja mõistetud.
Iga väike inimene vajab emotsionaalselt turvalist keskkonda, kus lisaks sellele, et ta on toidetud ja hooldatud, on vähemalt üks inimene, kellesse kiinduda, kes loob tunde, et laps on väärtuslik, et tema vajadused on tähtsad ja mõistetud.
Väikelaps vajab soojust, hoolt, empaatiat ja imetlust nii vanema pilgus, sõnas kui ka tegudes. Laps vajab, et ta vanem oleks etteaimatava käitumisega. Vanema pühendunud kohalolek ja võimekus vastata lapse arengulistele vajadustele on lapse enesehinnangu vundament. Pühendunud kohalolekust tekib lapsel esimene ühtekuuluvuskogemus: see on minu inimene, minu pere, kes on minu jaoks olemas. Kiindumusvajaduse täitumise piisavusest saab alguse positiivne minapilt.
… Igal lapsel on põhivajadused, mille rahuldamise määrast sõltub tulevane vaimne tervis. Mis juhtub inimesega, kelle põhivajadusi tema vanemad ei rahulda? Millised automaatsed mustrid võivad tekkida?
Pikemalt kuula Spotify podcastist “Iseendaks kasvamine” 1. osa

enesehinnang lapsed skeemiteraapia uskumused

Edasi loe Delfist

Kes on süüdi?

1. jaanuar 2025
Katrin Saali Saul
Edasi

Vanemad soovivad valdavalt oma lastele parimat: et nad oleksid terved ja targad, virgad ja viisakad, lahked ja loovad ning saaksid eluga õnnelikult ja edukalt hakkama (mida iganes keegi nende mõistete all silmas peab). Ometi võivad mõned täiskasvanud oma vanematele kunagist kasvatust kibedalt ette heita. Mis võib olla sellise rahulolematuse taga?
Lapse kasvatamine on keeruline – enda vajadusi (und, vabadust, sotsiaalset elu) mingiks ajaks kõrvale jättes peaksime suunama märkimisväärse osa oma ressurssidest (aja, energia, raha, mõtted) lapse hüvanguks.
Miinimumprogramm = füüsiline hool on täidetud, kui lapse füüsilised vajadused – turvaline katus pea kohal, puhtad riided seljas, söök laual, vajalikud asjad olemas – on kaetud, ta on huviringidesse registreeritud ning igapäevane logistika toimib. Enese lapsepõlvekogemusele tuginedes ja seda alateadlikult jäljendades on paljud vanemad pidanudki miinimumprogrammi piisavalt tugevaks vundamendiks, millele laps ise funktsionaalse pealisehituse rajab.
Maksimumprogramm = füüsiline + emotsionaalne hool
Vundamendi rajamise käigus pole aga paljud vanemad osanud arvestada, et emotsionaalne hool, millega seda vundamenti on ehitatud, osutub sama tähtsaks kui mitte tähtsamakski veel. Emotsionaalse hoole puudust on keeruline ära tunda, sest see ei ole midagi, mida laps on omal nahal kogenud ja mäletab, vaid see on emotsionaalne hool/tugi, millest ta on ilma jäetud. See on kõik see, mida lapsega ei juhtunud.
Keegi pole ideaalne vanem, me kõik teeme vigu. Lapsed on oma arengutee alguses loomult enesekesksed – väiksena on neil ootus, et vanemad on küpsed ja väljaarenenud isiksused, kes teavad kindlameelselt, mida nad teevad. Tegelikkuses on vanemad aga sageli neile tundmatutes oludes improviseerivad inimesed, kes paljusid asju teevad esmakordselt ja on sealjuures stressis. Vanemaks olemist ju koolis ei õpetata. Nii mitmedki olid kurnatud sellest, et ots-otsaga kokku saada miinimumprogrammigi jaoks.

lapsed

Edasi loe Edasist

Ühel isa jõi ja ema koristas end segaseks. Kuidas ärevus suhteid mõjutab

1. september 2023
Katrin Saali Saul
Eesti Naine

See, kui kvaliteetsed on suhted nii teiste kui ka iseendaga, sõltub suuresti sellest, kuidas me ärevusega toime tuleme.
Seostame ärevust sageli intensiivse tundega, mis meid tabab avaliku esinemise või hirmutava olukorra eel – süda klopib, olemine on rahutu, hingamine kiireneb, käed värisevad. Kui oleme abitus seisus või silmitsi ohu, lahendamatuna näivate probleemide, konfliktide, õnnetuste, raskete terviseseisunditega – ühesõnaga, kui ees terendab mugavustsoonist väljumine või oleme mugavustsoonist juba kaugele välja kukkunud –, tunneme enamasti kõik selle tunde hõlpsalt ära. See on ärevus.
Aga ärevusel on ka mahedamad vormid, kus käsi ja hääl ei värise, vererõhk ei tõuse ja kõhus ei keera. Enamasti ei oska me sellistel hetkedel isegi sõnastada, et meil on sees ärevus. Selline ärevus väljendub sisemise ebamugavuse või pingena ja tõstab pead, kui me ootused elule ja inimestele reaalsusest erinevad. Või kui meil on lihtsalt kiire või mingil teemal kellegagi eriarvamus. Või ka siis, kui me ei suuda või ei oska teha valikut: minna või mitte minna, teha või mitte teha, öelda või mitte öelda, osta või jätta ostmata. Läbi aegade kõige tuntum ärev sisemonoloog kõlab: „Olla või mitte olla…“
Enamasti ei oska me sellistel hetkedel isegi sõnastada, et meil on sees ärevus. Selline ärevus väljendub sisemise ebamugavuse või pingena ja tõstab pead, kui me ootused elule ja inimestele reaalsusest erinevad.
Suhetes tekib pidevalt olukordi, kus meil on erinev nägemus või ootus, kuidas me elukaaslane/laps/vanem/ülemus/alluvad/poliitikud/arstid/kaaskodanikud mõtlema või käituma peaks. Asjad pole väga sageli nii, nagu me tahaks, ning see ärritab.
Ärevus on me sees ka siis, kui oleme üksi. Pole isegi vaja teist inimest, kes meis ärevuse käivitaks. Igaüks meist on elus olnud olukorras, kus ta ootused iseendale ja oma elule on tunduvalt suuremad, kui reaalsus lubab. On see siis välimus, edukus, huumorimeel, mõistus, andekus, rahulikkus, rahakott või mis iganes muu, mis tundub ebapiisav. Igaühel on olnud aeg, kus ta pole rahul sellega, mis tal on või kes ta on. Sellised ajad krutivad sisemist ärevust.

ärevus ja depressioon enesehinnang suhted uskumused

Edasi loe Delfist

Kuidas südameasjus orienteeruda, kui pikki suhteid on elus mitu?

1. juuli 2023
Katrin Saali Saul
Eesti Naine

Üle poolte alla 60aastaste täiskasvanute elus on kaks-kolm pikka ja olulist suhet. See on uus normaalsus. Kas ka eksil võib olla koht mu südames, kuigi sinna on teinud pesa teine inimene? Kas vana arm roostetab?
Mõni paarisuhe sujub nagu muinasjutus. Noored armuvad, armumisest saab esimene armastus ja kui nad veel surnud pole, elavad siiani õnnelikult – eluaegne vastastikku pühendunud armastav monogaamne paarisuhe. Neil, kel nii läinud, on põhjust oma muinasjuttu tähistada. Eelkirjeldatu on siiski väheste saatusejoonele kirjutatud. Üksikutel kestab esimene armastus igavesti. Tänapäeva maailmas katsetatakse suhete ja kooseludega mitmeid kordi, enne kui pühendutakse. Ja ega isegi altari ees tõotuse andmine garanteeri suhte püsimist.
Traditsioonilise monogaamse peremudeli („kuni surm meid lahutab“) kõrvale on elujõulisena tulnud sarimonogaamia ehk üks pikaajaline püsipartner korraga ning neid suhteid võib elu jooksul järjepanu olla mitu tükki. Üle poolte alla 60aastaste täiskasvanute elus on kaks-kolm pikka ja olulist suhet (mõnel rohkemgi). See on nüüdne uus normaalsus. Lühiseiklusi võib nende suhete vahele (ja mõnikord ka suhte ajale) mahtuda mõnel kümneid, püsimatutel sadu.
Kallimal on alati koht me südames. Suhtes „esimesest armastusest kuni surmani“ on lihtne – tulid kord mu südamesse ja sinna sa ka jääd. Kuidas on aga asjalood siis, kui pikki suhteid on elus mitu? Kas ka eksil võib olla koht mu südames, kuigi see suhe on läbi ja mu südamesse on teinud pesa juba teine inimene? Üht vana laulu tsiteerides: kas vana arm ka roostetab?

kärgpere lahutus suhted

Edasi loe Delfist

Armutuse taak

1. märts 2023
Katrin Saali Saul
Edasi

Kuniks fookus on puuduval, on raske tunda rõõmu sellest, mis olemas. Kui inimkond elas veel külaühiskonnana, kus kõik teadsid kõiki küla viitsadat asukat, oli pea igaühel võimalik olla milleski oma küla parim: üks oli parim ravitseja, teine sepp, kolmas pillimees, neljanda kapsapirukas oli küla maitsvaim, viiendal oli erakordne lauluhääl. Keegi oli jahimehena ületamatu, mõnel olid kauneimad juuksed, keegi oli targim või kõige rohkem maailmas rännanud või osavaim aednik, naljahammas, välejalg või hobulausuja. Elud möödusid teiste silme all ja inimesed olid kursis ka üksteise puuduste ning ebaõnnestumistega, et arst ei osanud süüa teha või et puusepa lapsed olid kasvatamatud kiusupunnid või et koolmeister oli joodik, rammumees polnud teravaim pliiats pinalis ning jumalasulase naisel ei õnnestunud rasestuda. Saladuseks ei jäänud ei rätsepa dementsus ega puskariajaja depressioon.
Kuniks fookus on puuduval, on raske tunda rõõmu sellest, mis olemas.

enesehinnang enesehool uskumused

Edasi loe Edasist

Laps vajab põhjust, et olla õnnetu, täiskasvanu aga põhjust, et olla õnnelik. Miks nii?

1. märts 2023
Katrin Saali Saul
Eesti Naine

Õnneuurijad ütlevad, et õnnetundeks vajame rahulolu eluga. Kui eluolulised valdkonnad, nagu tervis, suhted, töö ja materiaalne turvatunne on piisavalt head, võiksime tunda end mõnusalt. Ent kui palju on piisavalt hea selleks, et rahul olla?
Rahuloluga on ju sageli nagu horisondiga. Kui üks mäetipp vallutatud, tuleb selle tagant nähtavale uus ja veel kutsuvam! Inimloomus on paraku selline, et mis veel eile oli ihaldusväärne, on täna tavaline ja sageli juba homme ei paku enam rõõmu. Siit tekib küsimus: kui mingi valdkond pole piisavalt korras või kui lapsed panevad meid proovile, enesekindlus on nullis, poliitika ajab närvi, teised inimesed tunduvad lollid, välimus häirib, partner ei mõista või pole ilm sobiv, kas siis jääbki õnnetunne ulmeks utoopia rannikul?
Või teistpidi – kuidas on võimalik, et mõni inimene on rahulolematu ka siis, kui tal on objektiivselt kõik hästi ja ta elab unistuste elu (vähemalt kõrvalseisjate silmis)? Kas filmistaaride, kroonitud peade ja miljonäride depressioon on vaid poos? Eks igaüks tunneb inimesi, kellele piisab sellest, et mingi (pisi)asi pole korras, ja tal ongi tunne, et kõik on untsus ja põhjust rõõmustamiseks ei ole kusagilt võtta. Põhjust rahulolematuseks leiab ju alati.
Singer Vinger on lauluks vorminud paljude inimeste õnnetuse: „Ilus oli olla, sest et kole oli möödas“. Kas õnnetundeks piisab sellest, et midagi pole pahasti? Ilmselt pärast raskeid katsumusi küll. Ukrainlased oleksid väga õnnelikud, kui paha möödas oleks. Harvikhaiguse diagnoosi saanud inimesele tunduks elu nagu lill, kui vaid kole tõbi taanduks. Aga selle kole-on-möödas-rahuloluga harjutakse sageli patuselt kiiresti ja õnnetunne möödub.
Singer Vingeri laul läheb tarmukalt edasi järgmise reaga: „Kahju ainult, et ei juhtund miskit erilist.“ Õnneuurijad kinnitavadki: rahulolule lisaks on vaja midagi erilist – positiivseid emotsioone. Õigupoolest on asjalood sellised, et inimesed, kes oskavad argipäevas leida midagi erilist, kogevad subjektiivset õnnetunnet ka siis, kui objektiivne reaalsus on päris karm.

enesehool rõõm

Edasi loe Delfist

Suhe ei pea olema vangla, kus sa pead aja ära tiksuma või eluaeg istuma. Kuidas lõpetada suhet?

1. jaanuar 2023
Katrin Saali Saul
Eesti Naine

Lõpud tekitavad sageli valu, kurbust, viha, hirmu, süüd või häbi. Samas on oskus asju lõpetada üks parimaid emotsionaalse küpsuse näitajaid, olgu tegu paari-, sõprus- või töösuhtega.
Midagi algab ja midagi lõpeb elus kogu aeg. Alguste tähistamises oleme üsna head. Üldiselt pannakse ikka pidu püsti, et rõõmustada suurte alguste, sünni, koolimineku, uue töökoha, koduloomise või abiellumise üle. Meile on tähtis, et keegi märkaks me elus toimuvaid sündmusi ning annaks kaasa head soovid uue alguse õnnestumiseks. Algusi tuleb õnnistada. Pidu meis enestes on muidugi äge, aga tegelikult on ägedam veel, kui saame seda kellegagi jagada.

Juba vanarahvas teadis, et kombetalitused tähistavad tihti üleminekut ühest seisundist või etapist teise, andes elulisele muutusele teadvustatud tähelepanu. Sestap on paljudes peredes just neile iseloomulikud traditsioonid, mis aitavad uut algust tähistada. Pannkoogid võivad tähistada pühapäeva algust, lilled sünnipäeva saabumist, hõbelusikas esimese hamba lõikumist, leib ja sool uue kodu sisseõnnistamist. Slaavlastel on ütlus: „Istume enne teeleasumist.“ Seegi on rituaalne tegevus, et anda õnnistus jalge alla võetavale uuele teekonnale.

Inimesed on muidugi erinevad, mõni oskab tähistada isegi nii väikest asja, kui seda on päeva algus, mõnel ei tõuse kulm ka suursündmuste peale. Mõned uued algused tekitavad suurt ärevust. Ent laias laastus inimesed siiski tervitavad olenevalt oma rõõmustamisoskusest algusi ning loovad uusi ja hoiavad vanu traditsioone, et neid tähistada.

konflikt lahutus suhted

Edasi loe Delfist

Poeg emale: hangi endale elu! Mida ta sellega mõtleb, kuidas see käib?

1. oktoober 2022
Katrin Saali Saul
Eesti Naine

Kuidas elada oma elu selliseks, et laps su üle uhkust tunneks? Ja mitte su saavutuste või tööde pärast, aga selle pärast, kes sa ise olid ning kuidas sa oma elu ja muutustega toime tulid Sattusin ühel koosviibimisel kuulma lugu ligi kuuekümneaastase Lea elust. Leal on kolm täiskasvanud last, kõik iseseisvad, kõrgesti haritud, hästi toimetulevad. Kõigil oma paarisuhe ja sisutihe elu – üks välismaal akadeemilist kraadi tegemas, kaks Eestis oma elu ja ettevõtet üles ehitamas. Lapselapsi Leal veel pole ja lähiaastail ei ole ilmselt ka tulemas. Lea elab üksi, laste isa suri viisteist aastat tagasi, kui lapsed kõik veel kodus olid. Kui mõni kavaler tekkiski, tõrjus Lea selle mõtte peast – ei olnud lapsed kellestki võõrast nende kodus huvitatud ja ega Leagi ette kujutanud, kuidas mõni mees tema ellu laste kõrvale oleks mahtunud. Praeguses vanuses on uut partnerit raske leida. Mõnega on Lea juttu teinud, aga sügavamaks pole need suhted arenenud. Lea võtab oma elu kokku – lastele elatud elu. Üle poole elust pühendas ta lastele, pärast mehe surma oli ta neile nii ema kui ka isa eest. Et lastel oleks turvaline ja stabiilne elu, aga samas põnev ja sisutihe. Aitas, hoolitses, oli alati olemas. Andis neile tiivad ja juured. Lea lastel tiivad kannavad, mõne aasta eest lendas viimane tibu kodunt.

enesehool lapsed

Edasi loe Delfist