Artiklid ja saated

Pingelises olukorras reageerivad inimesed erinevalt. Mõni vihastab ja hakkab teisi süüdistama, teine alistub olukorrale. Kolmas tahaks lihtsalt põgeneda. Neljas hakkab veiderdama. Viiest korraldab tõelise draama. Kuues ei võta mingit vastutust. Mõni suudab ka keerulisimas olukorras jääda peaaegu alati rahumeelseks ja adekvaatseks.
Kui öelda vihastajale: “Jää järgmisel korral rahulikuks!” või soovitada ohvrimeelsele alistujale, et ta ei laseks endale pähe istuda, siis võib ta nõustuda, et nii oleks õigem ja targem tõesti. Aga kui pingeline olukord käes, reageerib ta enamasti harjumuspärasel moel nagu käivituksid temas automaatselt mingid sisemised arvutiprogrammid. Tänapäeva psühholoogia kutsub neid harjumuspäraseid programme või mustreid skeemideks.
Skeem on nagu rada, mida mööda oleme hakanud astuma lapsepõlves ja mida tallame automaatselt korduvalt kogu elu jooksul. Tuttaval rajal on turvaline käia. See võib tekitada kannatusi, aga me oleme neid õppinud taluma, seega tundub meile meie käitumine – vihastumine, alistumine, põgenemine, jne – normaalne ja ainuvõimalik. Skeem on nagu lihas, ta tugevneb kordamise tagajärjel.
Metafooride keeles võib öelda, et ühe inimese isiksuse sees elaksid oma iseseisvat elu alaisiksused, kel igaühel oma nägu ja tegu. Nagu pöialpoiste perekond – meie sees elab Hellik, Toriseja, Õnneseen, Ninatark, Häbelik. Neil tegelastel on omad uskumused – mõned neist pisendavad meid, (“ma pole armastust väärt”, “mul niikuinii midagi ei õnnestu”). Või teevad need uskumused inimesi ebakohaselt, nartsissistlikult suureks (“mul on alati õigus”). Mõnikord ei saa need sisemised tegelased omavahel isegi läbi – sisemisest lapsest juhitud osa tahaks süüdimatult afääri sukelduda, ettevaatlik ja moraliseeriv osa aga keelab seda tegemast ja nii leiame end nii mõnigi kord sisemisest konfliktist – kumb jääb peale?
Kust need skeemid pärit on? Millal skeemid aktiveeruvad? Kuidas inimesed ise enda skeeme märgata võiksid? Kas me saame oma skeeme muuta?