Artiklid ja saated

Kust jookseb aususe piir?

1. november 2019
Katrin Saali Saul
Edasi

Vanarahva ütlus aususe kohta on selline: hea moodus teada saada, kas keegi on aus või mitte, on küsida inimeselt endalt “Kas sa oled läbi ja lõhki aus?”. Kui ta vastab jaatavalt, on tegemist ebaausa inimesega.
Me kõik aeg-ajalt varjame, vassime, moonutame ja ilustame tõde, mahendame valet, painutame enda kasuks reegleid, esitame pooltõdesid, loome hädavalesid, varjame oma tegelikke motiive või anname lubadusi, mida pole võimalik täita. Kes rohkem, kes vähem. Mõni meist valetab, et saada isiklikku kasu, mõni sellepärast, et teisele mitte haiget teha.

enesehool konflikt

Edasi loe Edasist

Empaatia – hea inimese mõõdupuu

24. oktoober 2019
Katrin Saali Saul
Vikerraadio
Saatekülalised: paariterapeut Kadri Sakala

Empaatia on võime panna ennast teise inimese olukorda. Empaatilistel lastel läheb koolis paremini, nad saavad paremini hakkama sotsiaalsetes situatsioonides ja täiskasvanuna on nad tööalaselt edukamad, nad on nii tervemad ning neil on armastavad suhted. Empaatia aitab koostööd teha.
Vähene empaatia muudab meid kalgiks ning egoistlikuks. Liiga kõrge tase aga võib kaasa tuua enese kaotuse. Nii nagu elus ikka – ka empaatias peab olema tasakaalukas.
Me ei sünni empaatiliseks, empaatiat tuleb õppida ning vanemad vastutavad selle õppeprotsessi eest.
Kuidas empaatiat õppida? Mis takistab meil olemast empaatilised?
Kuidas on seotud empaatia puudumine ja vägivald?

suhted

Edasi kuula Vikerraadiost

Karistamine lastekasvatuses ja paarisuhtes

10. oktoober 2019
Katrin Saali Saul
Vikerraadio
Saatekülalised: pereterapeut Meelike Saarna

Kui mõni inimene või ka inimeste grupp ei käitu vastavalt meie soovile, tekib jõuetuse tunne: kuidas mind ei kuulata, kuidas minuga ei arvesta! Oma pahameele välja näitamiseks võib tunduda parim viis selle põhjustajat karistada.
Füüsiline karistamine on tänapäeval õnneks oma populaarsust kaotamas, aga psühholoogilist karistamist on inimkäitumisest väga raske välja rookida. Suure tõenäosusega on igaüks meist kogenud omal nahal vaikivat karistamist. Kui teine kõnnib kivinäoga meist mööda nagu meid polekski olemas.
Kas karistamine on kasvatusvahendina efektiivne? Mida teeb karistav käitumine paarisuhtega? Kas karistamisele on alternatiive?

lapsed suhted

Edasi kuula Vikerraadiost

Lahkumineku järel ei ole ainuõiget lahendust

1. oktoober 2019
Katrin Saali Saul
Postimees

Lapse kontakti bioloogiliste vanematega ei tohiks kunagi täiskasvanute keeruliste või lõppenud suhete pärast ohverdada. Lapsel on õigus tunda oma mõlemat vanemat. Tunda mitte ainult nimepidi, vaid päriselt, koos oldud aja kaudu.
Küsimus pole mitte vanemate õiguses veeta lapsega aega, vaid lapse inimõiguses veeta aega oma mõlema vanemaga, osaleda mõlema vanema elus, õppida neid tundma, saada osa mõlema vanema ajalistest ja materiaalsetest ressurssidest. Laps ei pea valima ema või isa vahel. Lapsel peab olema õigus olla koos nii ühe kui teise vanemaga.
Ühel vanemal pole õigust otsustada, et lapsel pole teist vanemat vaja. Hoolimatute, süüdimatute, vägivallatsejate ja kuritarvitajate eest tuleb lapsi kaitsta. „Normaalsete“ vanemate puhul peaks pärast paarisuhte lõppemist jätkuma vanemlik liit, mis võiks väljenduda heatahtliku koostöö vormis.
Lahkumineku järgsel elukorraldusel pole üht ainuõiget lahendit. Ma ei saa öelda, et 50-50 jaotus on ainuõige või kuidas see protsent kummagi vanemaga oldud ajas peaks täpselt väljenduma. Aga kindlasti on olemas vale lahendus – kui laps näeb oma teist vanemat harva või üldse mitte. Eriti oluline on see just alla nelja/viie aastaste laste puhul, sest selles vanuses on kahjuks nii, et mis silmist, see meelest. Vanemlik lepe, mille alusel väikelaps kohtub teise vanemaga vähem kui 6 päeva kuus ja kus laps peab ootama kontakti üle nädala, võtab lõivu lapse-vanema suhtest ning annab põhjust oletada, et kiindumussuhe saab kannatada.
Vanemlik lepe, mille alusel väikelaps kohtub teise vanemaga vähem kui 6 päeva kuus ja kus laps peab ootama kontakti üle nädala, võtab lõivu lapse-vanema suhtest ning annab põhjust oletada, et kiindumussuhe saab kannatada.
Oluline on see, et laps saab piisavalt mõlema vanemaga koos olla. Kvaliteetaeg on tähtsam kvantiteetajast. Laps tahab tunda, et ta on oluline nendele inimestele, keda ta ise oluliseks peab. Iga laps peab oma vanemaid oluliseks.
Raske on öelda, kui palju koosoldud aega just piisav on. Teadlased ütlevad, et laps ei tohiks teist vanemat näha vähem kui umbes 35% ajast. Mulle endale tundub, et see protsent võiks tasavägisemgi olla. Seda ei pea joonlauaga mõõtma kuu või nädala lõikes. Võib-olla võiks seda vaadata aasta lõikes, et anda vanematele nn. graafikute sättimiseks suuremat vabadust.
Lahkumineku läbi, kus üks vanem kaob lapse elust, kaotab laps samast soost vanema näol samastumisobjekti ja vastassoost vanema näol esimese partneri, kelle peal harjutada esimesi loomulikke kiindumussuhteid vastassooga. Väiksel poisil on raske elada ilma isa-eeskujuta, keda matkides õppida meheks olemise viise ja väikesel tüdrukul on raske elada ilma ema-eeskujuta, keda jäljendades omandada naiseks olemise kunsti.
Lahkumineku läbi, kus üks vanem kaob lapse elust, kaotab laps samast soost vanema näol samastumisobjekti ja vastassoost vanema näol esimese partneri, kelle peal harjutada esimesi loomulikke kiindumussuhteid vastassooga. Väiksel poisil on raske elada ilma isa-eeskujuta, keda matkides õppida meheks olemise viise ja väikesel tüdrukul on raske elada ilma ema-eeskujuta, keda jäljendades omandada naiseks olemise kunsti.
Lahkumineku läbi, kus üks vanem kaob lapse elust, kaotab laps samast soost vanema näol samastumisobjekti ja vastassoost vanema näol esimese partneri, kelle peal harjutada esimesi loomulikke kiindumussuhteid vastassooga.

kärgpere lahutus lapsed

Edasi loe Postimehest

Vägivaldsed naised

1. oktoober 2019
Katrin Saali Saul
Edasi

Naistevastase vägivalla puhul oleme lõpuks ometi julgenud peeglisse vaadata. See on hirmus, et veel tänasel päeval nii paljud mehed end oma naiste peal vägivaldselt välja elavad. Tõesti, statistika räägib ennekõike vägivaldsetest meestest. Kuid kas me julgeme peeglit silmitseda ka selle nurga alt, kust paistab, et ka naised võivad olla vägivaldsed meeste suhtes?
Ma ei tea, kas Hollywoodi filmidest või lihtsalt sisemisest nõiast inspireerituna, aga mina olen oma kabinetis kuulnud lugusid vägivaldsetest Eesti naistest, kes on hävitanud mehe parimad särgid, lipsud, purustanud mehe telefoni, visanud arvuti tükkideks, sodinud huulepulgaga mehe elamise, lõhkunud ta spordivarustuse. Rebinud puruks fotod, valanud diivani üle haisva hapupiimaga ja raputanud auto katusele tatart, et linnud seal nokkides katuse perforeeriksid.
Kõige küünilisemad lood, mida kuulnud olen, on sellised, kus naine oma eesmärgi saavutamiseks (saada lahutusprotsessis laste ainuhooldajaks või nõuda mehelt rahalist kompensatsiooni) provotseerib meest vaimse terroriga niikaua, kuni mees enam ei suuda vastu pidada ja lahkub sündmuspaigalt. See omakorda vihastab naist veelgi enam ning mees saab mõni aeg hiljem kutse uurijalt. Naine on ise ennast vigastanud ja väidab, et sinikate autor on hoopis mees. Ja tõestagu mees politseis nüüd vastupidist. Väga raske.

konflikt suhted

Edasi loe Edasist

Miks on nii raske saladust hoida?

26. september 2019
Katrin Saali Saul
Vikerraadio

Natuke meenutab suure saladuse hoidmine mäletsemist. Sa mõtled sellele mingi aja, siis neelad alla ja mingi aja pärast tõuseb see teema taas üles ja sa leiad oma mõtted jälle saladuse juurest. Kui sa ei suuda saladust “ära seedida”, sellega enda sees rahu teha, siis kipub üks hea saladus pidevalt psüühikas aktiivselt üles tõusma.
Columbia ülikooli teadlaste uuring saladuste kohta sõnastab, et 97 % inimestest on antud ajahetkel mingi saladus hoida. 13 saladust pidavat olema umbkaudu see arv, mida keskmiselt üks inimene enda teada hoiab ja kellegi eest varjab.
Arvestamisväärne osa inimestest tuleb nõustamisele just sellepärast, et neil on hingel mõni saladus, mida nad mingil põhjusel mõne inimese eest varjavad ja selle saladuse enda sees hoidmine koormab neid.
Miks on saladuse hoidmine enamikele meist nii keeruline?
Mida teeb saladuse hoidmine meiega? Nii meie ajuga kui füüsilise kehaga?
Mida teeb saladus paarisuhtega?

Edasi kuula Vikerraadiost

Kuidas me aju töötab?

12. september 2019
Katrin Saali Saul
Vikerraadio
Saatekülalised: psühholoog ja ajuteadlane Jaan Aru

Meie mõtlemises toimib justkui kaks paralleelset süsteemi: automaatne ehk kiire mõtlemine ja teadlik ehk aeglane mõtlemine. Automaatne mõtlemine toimub vähese pingutusega või üldse pingutamata. See mõtlemine on kiire, vaistlik ja impulsiivne.
Teadlik mõtlemine käivitub aga vaimset pingutust nõudvate tegevuste korral või kui automaatne süsteem on hädas, üllatunud või kui olukord on keeruline ja vajab süvenemist. Automaatne süsteem on kogu aeg töös, teadlik mõtlemine on nn.säästureziimis. Teadlik mõtlemine tundub nii tervemõistuslik ja kasulik, et me võiksime ju pidevalt võtta aega, asju läbi mõelda, selle asemel, et automaatselt reageerida, ent ometi see nii pole. Miks me vahel käitume automaatselt ja mõtlematult?

Edasi kuula Vikerraadiost

Parim kingitus partnerile on õppida ära tema armastuse keel

1. september 2019
Katrin Saali Saul
Edasi

Antropoloog Gary Chapmanil on populaarne ja lihtne teooria armastuse viiest keelest, mis ütleb, et armastust, hoolivust ja tähelepanu saab väljendada mitmel viisil.
On olemas viis armastuse keelt, mida me igaüks vastavalt oma eripärale kasutame ja mida me igatseme, tundmaks, et oleme armastatud. Need on: sõnad, kvaliteetaeg, kingituste saamine, teenimiskunst, füüsilise puudutuse keel. .
On olemas viis armastuse keelt, mida me igaüks vastavalt oma eripärale kasutame ja mida me igatseme, tundmaks, et oleme armastatud. Need on: sõnad, kvaliteetaeg, kingituste saamine, teenimiskunst, füüsilise puudutuse keel.

suhted

Edasi loe Edasist

Teekond õnnetu olemisest õnnelik olemiseni. Ohvrienergiast vabaks

1. juuni 2019
Katrin Saali Saul
Edasi

Ohvrienergiast vabaksKõik teavad seda tunnet – elu on ülekohtune, mulle tehakse liiga. Ohvrienergia võib peale tulla, kui sind on valesti mõistetud või kui keegi on alt vedanud või hüljanud. Või siis, kui on tunne, et peab tegema midagi, mis käib üle jõu või mida teha ei taha ja näib, et sarnaselt antiik-kreeka mütoloogilisele Atlasele tuleb kanda õlgadel kogu maailma raskust. Või siis elu ei vasta ootusele või unistusele ja suur pettumus hiilib hinge. Igatahes, ohvrienergias olles hakkab endast hirmus kahju, nii lootusetult raske on. Ta tahaks lihtsalt kaevelda.
Ohvrienergias inimese tähelepanu fookus on sellel, mis on puudu, mitte sellel, mis tal on olemas. Sageli on reaalselt olemas päris palju, mis võiks õnnelikuks teha. Aga paraku pole see piisav. .
Ohvrienergias inimese tähelepanu fookus on sellel, mis on puudu, mitte sellel, mis tal on olemas. Sageli on reaalselt olemas päris palju, mis võiks õnnelikuks teha. Aga paraku pole see piisav.

enesehool rõõm

Edasi loe Edasist

Kaotused

23. mai 2019
Katrin Saali Saul
Vikerraadio
Saatekülalised: kliiniline psühholoog Hannes Kuhlbach

Kuulus Briti psühhoanalüütik Melanie Klein on öelnud: “Elu on kaotustega toimetuleku eksam.”
Kas tõesti on kaotused ja nendega toimetulek heaoluks olulisem kui võidud ja edu? Kas ei sõltu inimese heaolu rohkem sellest, mida tal on õnnestunud luua ja saavutada, kui sellest, millest ta ilma on jäänud? Kas pole see fookuse küsimus – kas keskenduda sellele, mis olemas või sellele, mis käest on libisenud?
Siiski, subjektiivne õnnetunne ja rahulolu eluga on suures osas sõltuv sellest, kuidas me just kaotustega oskame toime tulla. Sa võid olla elus palju saavutanud ja edukas, aga kui sa kaotada ei oska ja pettumustega toime ei tule, võid agoniseerida ka siis kui hõbelusikas parasjagu suus on.
“Elutee on kaotuste kogemise, läbitöötamise ja edasiminekute pidevalt korduv tsükkel. See peaks kaasa tooma erinevuste talumise võime, teiste inimeste vaatepunktide aktsepteerimise ja hindamise võime, oma ainuõigsusest ja -õigusest loobumise võimalikkuse ning üleüldise küpsemise. Oma omnipotentsuse kaotamine, unistuste mannetuse, isegi naeruväärsusega leppimine, armastuse ja partnerluse tähenduste mitmekordne muutumine, sõprade leidmine, kaotamine ja mahajäämine on küpseks isiksuseks kasvamise protsess, mille läbimine tähistab sisuliselt täiskasvanuikka jõudmist,” ütleb Hannes Kuhlbach.

enesehinnang enesehool

Edasi kuula Vikerraadiost