Teema: ärevus ja depressioon

Selles episoodis räägime eneseohverduse skeemist – elamise mustrist, kus inimene seab teiste vajadused järjekindlalt enda omadest ettepoole. See võib tunduda hoolivuse ja headusena, kuid sageli peitub selle taga sügav sisemine uskumus: “Hea inimene mõtleb enne teistele kui iseendale.” Räägime, kuidas see muster võib alguse saada juba lapsepõlves – näiteks siis, kui laps pidi vara teisi toetama või õppis, et armastus sõltub tema “tublidusest”. Eneseohverdus võib täiskasvanuna väljenduda pidevas abistamises, raskustes “ei” ütlemisel või süütundes, kui tekkib vajadus enda eest hoolitseda. Vaatleme, miks selline käitumine võib viia kurnatuse ja läbipõlemiseni. Selgitame ka, mis vahe on hoolimisel ja eneseohverdusel ning kuidas õppida teistest hoolima iseennast kaotamata.

Läbikukkumise skeem on meie saavutustele ja võrdlemisele üles ehitatud maailmas üks keskseid teemasid, mis kannab endas sisemist uskumust: „Ma ei saa hakkama, teised on paremad/targemad/edukamad/ilusamad/huvitavamad/kompetentsemad“. Sageli on selle all lapsepõlve lugu, mis on täis kriitikat, võrdlemist, toetuse ja juhendamise puudumist või varajasi ebaõnnestumise kogemusi. Täiskasvanueas võib see viia väljakutsete vältimise või vastupidi – kurnava perfektsionismi ja ületöötamiseni. Selle skeemi keskmes on sügav häbi ja hirm paista ebapädevana isegi siis, kui välised saavutused on olemas. Uurime, kuidas läbikukkumise skeem meie valikuid, enesehinnangut ja suhteid mõjutab ning kuidas teraapias on võimalik seda mustrit samm-sammult tervendada, taastades usalduse iseenda võimekusse ja õiguse õppida, eksida ja kasvada.
Läbikukkumise skeem ja puudulikkuse ehk häbi skeem on pealtnäha sarnased ja tihti esinevadki koos. Nende erinevus seisneb ennekõike selles, et kui läbikukkumise skeem on suunatud inimese saavutustele ja nende näilisele ebapiisavusele, siis puudulikkuse skeem sosistab meile kõrva: “me ise ei ole piisavad”.

Emotsionaalse ilmajäetuse skeem tähendab uskumust, et minu emotsionaalsed vajadused ei saa kunagi piisavalt rahuldatud, et mu soov emotsionaalse toe järele jääb vastamata. See on tunne, et mind ei mõisteta, ei kuulata. Minust ei hoolita. Tulemuseks võib olla pidev väsimus, tühjus, depressiivsus.
See skeem tekib lapsepõlves kui laps on jäänud ilma endale vajalikust hulgast emotsionaalsest hoolest.
Enamasti ei tähenda see, et vanemad ei armastanud ega hoolinud. Sageli on vanemad ise saanud lapsepõlves samasuguse kogemuse ega osanud teisiti. Ajad olid ju sellised – peaaegu igas peres oli tunda teise maailmasõja ja sellejärgse okupatsiooniaja traumaatilist mõju, kus vanemad olid niivõrd mures, hädas ja hõivatud, et ka pere füüsiliste vajaduste täitmine oli keeruline. Või nii ära kurnanud, et riidlemine ja pettumus olid kergelt tulemas ning emotsionaalseks kohal olekuks ei jätkunud energiat. Niisamuti on pikalt valitsenud lapse kasvatamisel uskumused, mis on selle skeemi tekkimist hoolikalt raamatute põhjal last kasvatades võimendanud (näiteks Spocki „Teie laps“ õpetas, et vanemad ei peaks nutvat last sülle võtma, sest see hellitab lapse ära, ning kui imikul läheb kiiremini kõht tühjaks kui ettenähtud neli tundi, siis nutku, kuni harjub).
Emotsionaalset ilmajäetust on keeruline ära tunda, sest see ei ole midagi, mida laps on omal nahal kogenud ja mäletab, vaid see on emotsionaalne hool ja tugi, millest ta on ilma jäetud. Laps ei teagi, et elu võiks teistmoodi käia, sest kodu on ju see, kust saadakse esimene elukogemus. Kodus kogetu on tema jaoks “normaalne”.
Pikemalt kuula Spotify podcastist “Iseendaks kasvamine” 4. osa

Saatesarja neljandas osas võtame vaatluse alla emotsionaalse ilmajäetuse skeemi. See on muster, mis kujuneb tavaliselt lapsepõlves, kui inimese olulised vajadused läheduse, mõistmise ja hoolimise järele jäävad täitmata. Selle kogemuse tagajärjel võib inimest hilisemas elus juhtida uskumus, et keegi temast päriselt ei hooli ja aru ei saa ning kõigega tuleb ise toime tulla, sest ta eeldab, et tema vajadus ja soov emotsionaalse toe järele jääb vastamata.
Arutame, kuidas see skeem alguse võib saada, milliseid vajadusi see peegeldab, kuidas see meid täiskasvanuna mõjutab ning millised märgid sellele viitavad.

See, kui kvaliteetsed on suhted nii teiste kui ka iseendaga, sõltub suuresti sellest, kuidas me ärevusega toime tuleme.
Seostame ärevust sageli intensiivse tundega, mis meid tabab avaliku esinemise või hirmutava olukorra eel – süda klopib, olemine on rahutu, hingamine kiireneb, käed värisevad. Kui oleme abitus seisus või silmitsi ohu, lahendamatuna näivate probleemide, konfliktide, õnnetuste, raskete terviseseisunditega – ühesõnaga, kui ees terendab mugavustsoonist väljumine või oleme mugavustsoonist juba kaugele välja kukkunud –, tunneme enamasti kõik selle tunde hõlpsalt ära. See on ärevus.
Aga ärevusel on ka mahedamad vormid, kus käsi ja hääl ei värise, vererõhk ei tõuse ja kõhus ei keera. Enamasti ei oska me sellistel hetkedel isegi sõnastada, et meil on sees ärevus. Selline ärevus väljendub sisemise ebamugavuse või pingena ja tõstab pead, kui me ootused elule ja inimestele reaalsusest erinevad. Või kui meil on lihtsalt kiire või mingil teemal kellegagi eriarvamus. Või ka siis, kui me ei suuda või ei oska teha valikut: minna või mitte minna, teha või mitte teha, öelda või mitte öelda, osta või jätta ostmata. Läbi aegade kõige tuntum ärev sisemonoloog kõlab: „Olla või mitte olla…“
Enamasti ei oska me sellistel hetkedel isegi sõnastada, et meil on sees ärevus. Selline ärevus väljendub sisemise ebamugavuse või pingena ja tõstab pead, kui me ootused elule ja inimestele reaalsusest erinevad.
Suhetes tekib pidevalt olukordi, kus meil on erinev nägemus või ootus, kuidas me elukaaslane/laps/vanem/ülemus/alluvad/poliitikud/arstid/kaaskodanikud mõtlema või käituma peaks. Asjad pole väga sageli nii, nagu me tahaks, ning see ärritab.
Ärevus on me sees ka siis, kui oleme üksi. Pole isegi vaja teist inimest, kes meis ärevuse käivitaks. Igaüks meist on elus olnud olukorras, kus ta ootused iseendale ja oma elule on tunduvalt suuremad, kui reaalsus lubab. On see siis välimus, edukus, huumorimeel, mõistus, andekus, rahulikkus, rahakott või mis iganes muu, mis tundub ebapiisav. Igaühel on olnud aeg, kus ta pole rahul sellega, mis tal on või kes ta on. Sellised ajad krutivad sisemist ärevust.

Naeru tasub väga tõsiselt võtta. Millal sina viimati naersid? Aga millal sa viimati südamest lõbustatult naersid? Naer on justnagu alternatiivne kommunikatsioonivahend – keel, mis ühendab inimesi, kes ei pruugi isegi samas keeles osata rääkida. Teadlased on välja uurinud, et inimene hakkab ligi 30 korda suurema tõenäosusega naerma, kui ta on teistega koos, üksinda ei tundu sama asi nii naljakas. (Seepärast pannaksegi komöödiasarjades sageli taustaks nn purginaeru, et ajada inimene ka üksi naerma). Kui meid juba naerma saadakse, siis tõlgendab me aju seda saadet/olukorda meeldivamana.
Naeru tasub väga tõsiselt võtta. Millal sina viimati naersid? Aga millal sa viimati südamest lõbustatult naersid?
Naer on justnagu alternatiivne kommunikatsioonivahend – keel, mis ühendab inimesi, kes ei pruugi isegi samas keeles osata rääkida. Teadlased on välja uurinud, et inimene hakkab ligi 30 korda suurema tõenäosusega naerma, kui ta on teistega koos, üksinda ei tundu sama asi nii naljakas. (Seepärast pannaksegi komöödiasarjades sageli taustaks nn purginaeru, et ajada inimene ka üksi naerma). Kui meid juba naerma saadakse, siis tõlgendab me aju seda saadet/olukorda meeldivamana.
Naerda on ülimõnus, see lõõgastab meid üle keha. Naerdes vabanevad kehas endorfiinid, millel omakorda on valuvaigistav toime. Seega – naermine on tervislik (üksinda ja ka iseenda üle naermise oskus pole mitte ainult tervisele kasulik, vaid samuti märk emotsionaalsest küpsusest). Inimene, kes naerab sama nalja üle, mis mina, on kuidagi rohkem oma. Läbi teemade, mis inimestele naljakad näivad, saame sotti nende väärtushinnangutest.

Me ise oleme erinevad ja nii ka meie probleemid. Paarisuhe, sõltuvused, lapsed, töö, tervis, vananemine, finantsraskused – kõik need äratavad psüühika süvakihtides üles eksistentsiaalse ärevuse. Ja selles ärevuses oleme üksteisega väga sarnased. Pereterapeudina on mul erakordne võimalus kuulda, kuidas inimesed päriselt elavad, mida nad tunnevad, mõtlevad, kuidas nende suhted sujuvad.

Eksistentsiaalse psühhoteraapia üks käilakujusid dr Irvin Yalom sõnastab, et meil kõigil on neli baasilist teemat, mis tekitavad ärevust. Varem või hiljem puudutavad need teemad meid kõiki. Vabadus teha valikuid peaks olema üheselt positiivne asi, vabaduse puudumine on üldiselt ju negatiivne. Ent ometi tekitab vabadus valikuid teha inimestel ärevust. Milline alternatiiv valida: jääda suhtesse või lahutada, öelda ei või nõustuda, kulutada raha või säästa, võtta ennast kokku või teadlikult viivitada, sekkuda või jääda neutraalseks, avaldada oma arvamust või vaikida, olla või mitte olla?

Eestis on umbes 75 000 depressiooni all kannatavat inimest. Nad on kellegi lapsed, vanemad, partnerid, sõbrad. Seega depressiooniga kokku puutuvate inimeste ring ulatub mitmesaja tuhande inimeseni.
Meil kõigil võib olla mõnikord kergelt depressiivseid meeleolusid, kus rõõmu ja energiat napib ja elu ei näi tore. Depressiivsel skaalal on aga tumedam ots, kus inimese meeleolu on juba pikalt ja pidevalt rõõmutu, jaksu midagi teha pole ning tunneli lõpus valgust ei paista. Depressiooni iseloomustab jõuetus, huvipuudus, toimetuleku langus, motivatsiooni kadumine, tähelepanu- ja kontsentratsioonivõime alanemine ning suhteprobleemid. Inimene ärritub kergemini, teda saadab pidev ärevus, hinges on tühjus. Inimese uni muutub, ta kas magab halvasti või vastupidi – magaks kogu aeg. Ta söögiisu võib olla kadunud või vastupidi – ta sööks kogu aeg. Depressiivsel inimesel on raske olla kellegagi lähedases kontaktis. Tal on raske enese eest head hoolt kanda. Veel raskem on tal kellegi teise eest hoolitseda.
Iga laps on väärt seda, et ta vanemad on tema jaoks tähelepanelikult ja hoolivalt olemas. Iga lapsevanem soovib, et ta lapse tiivad kannaksid. Suurim kingitus, mida üks lapsevanem saab loomuliku hoole ja lapse vajaduste rahuldamise kõrval oma lapsele anda, on enda õnnelik, rahulduspakkuv elu.
Paljudel niimoodi ongi. Aga sugugi mitte igaühel. Mõni laps kasvab üles depressiivse vanema tiiva all. Milline mõju on depressiivsel vanemal oma lapsele? Mida tunneb üks laps, kui tema vanem on depressiivne?

Korraarmastus, seks, raha (ja nende puudumine), autojuhtimisstiil ning truudusetus on ühed kirgikütvaimad tüliallikad paarisuhetes. Monk on ühest detektiivisarjast tuntud sundmõtete ja sundkäitumisega tegelane, kelle üks eripära seisnes selles, et tal pidi olema kõik väga korras. Ta hullus, kui nägi kuskil prügi või puru. Toit pidi taldrikul olema serveeritud õigesti. Kui asjad polnud tema standardi järgi paigas, tõusis Monkis sisemine ärevus, mis ei taandunud enne, kui ta oli häiriva elemendi kõrvaldanud. Notsu on aga Kukerpillide laulust tuntud Mudamere ääres porikalda peal elav muretu tegelane, kellel on kärss must ja kes ei keela endale väikest vallatust. Notsul on boheemlaslik nägemus korrast – asjad on parasjagu seal, kuhu nad seljast või käest pannakse.
Korraarmastus, seks, raha (ja nende puudumine), autojuhtimisstiil ning truudusetus on ühed kirgikütvaimad tüliallikad paarisuhetes.
Monk on ühest detektiivisarjast tuntud sundmõtete ja sundkäitumisega tegelane, kelle üks eripära seisnes selles, et tal pidi olema kõik väga korras. Ta hullus, kui nägi kuskil prügi või puru. Toit pidi taldrikul olema serveeritud õigesti. Kui asjad polnud tema standardi järgi paigas, tõusis Monkis sisemine ärevus, mis ei taandunud enne, kui ta oli häiriva elemendi kõrvaldanud.
Notsu on aga Kukerpillide laulust tuntud Mudamere ääres porikalda peal elav muretu tegelane, kellel on kärss must ja kes ei keela endale väikest vallatust. Notsul on boheemlaslik nägemus korrast – asjad on parasjagu seal, kuhu nad seljast või käest pannakse.