Teema: läbipõlemine

Kas oled kunagi tundnud, et teised justkui saavad eluga paremini hakkama kui sina? Et ükskõik kui palju sa pingutad, ütleb nähtamatu hääl: „Minust ei saa niikuinii asja. Sellest, mis ma teen, ei piisa. Ma ei jõua kunagi samale tasemele.“
Kui see tunne on tuttav, võib selle taga olla läbikukkumise uskumus. Skeemiteraapias räägime sügavatest sisemistest mustritest, mis kujunevad üldjoontes lapsepõlves ja hakkavad hiljem märkamatult meie mõtteid, tundeid ja valikuid juhtima. Läbikukkumise skeem on üks neist. See ei ole lihtsalt ebakindlus või kehv päev, vaid sisemine veendumus, et ollakse teistest halvem, rumalam või vähem võimekas.
Läbikukkumise hirm kannab endas uskumust: „Ma ei ole piisavalt tark, andekas, kompetentne või võimekas, et elu mingi valdkonnaga hakkama saada.“
See ei tähenda, et inimene päriselt oleks ebaõnnestuja. Vastupidi, sageli kannavad sellist uskumust inimesed, kes on objektiivselt edukad, töökad ja vastutustundlikud. Tihti leiab sellise mõttemustriga inimesi juhtide seas. Nad ei tunne oma saavutustest rõõmu ega turvatunnet. Sisemine mõõdupuu edu tundmiseks on saavutatust alati kõrgemal justkui kättesaamatu horisont.
Ükski laps ei sünni tundega, et ta on läbi kukkunud. See tunne õpitakse ära.
Pikemalt kuula ka Spotify podcastist “Iseendaks kasvamine” 8. osa

Selles episoodis räägime eneseohverduse skeemist – elamise mustrist, kus inimene seab teiste vajadused järjekindlalt enda omadest ettepoole. See võib tunduda hoolivuse ja headusena, kuid sageli peitub selle taga sügav sisemine uskumus: “Hea inimene mõtleb enne teistele kui iseendale.” Räägime, kuidas see muster võib alguse saada juba lapsepõlves – näiteks siis, kui laps pidi vara teisi toetama või õppis, et armastus sõltub tema “tublidusest”. Eneseohverdus võib täiskasvanuna väljenduda pidevas abistamises, raskustes “ei” ütlemisel või süütundes, kui tekkib vajadus enda eest hoolitseda. Vaatleme, miks selline käitumine võib viia kurnatuse ja läbipõlemiseni. Selgitame ka, mis vahe on hoolimisel ja eneseohverdusel ning kuidas õppida teistest hoolima iseennast kaotamata.

Läbikukkumise skeem on meie saavutustele ja võrdlemisele üles ehitatud maailmas üks keskseid teemasid, mis kannab endas sisemist uskumust: „Ma ei saa hakkama, teised on paremad/targemad/edukamad/ilusamad/huvitavamad/kompetentsemad“. Sageli on selle all lapsepõlve lugu, mis on täis kriitikat, võrdlemist, toetuse ja juhendamise puudumist või varajasi ebaõnnestumise kogemusi. Täiskasvanueas võib see viia väljakutsete vältimise või vastupidi – kurnava perfektsionismi ja ületöötamiseni. Selle skeemi keskmes on sügav häbi ja hirm paista ebapädevana isegi siis, kui välised saavutused on olemas. Uurime, kuidas läbikukkumise skeem meie valikuid, enesehinnangut ja suhteid mõjutab ning kuidas teraapias on võimalik seda mustrit samm-sammult tervendada, taastades usalduse iseenda võimekusse ja õiguse õppida, eksida ja kasvada.
Läbikukkumise skeem ja puudulikkuse ehk häbi skeem on pealtnäha sarnased ja tihti esinevadki koos. Nende erinevus seisneb ennekõike selles, et kui läbikukkumise skeem on suunatud inimese saavutustele ja nende näilisele ebapiisavusele, siis puudulikkuse skeem sosistab meile kõrva: “me ise ei ole piisavad”.

Tammsaare paneb Põrgupõhja Jürka suhu sõnad, et kannatused, ohvri­meelsus, enesesalgamine ja vaev teevad õndsaks.
Raskused on elus muidugi vältimatud. Vältimatu on ka psühholoogiline valu, mis ebaõnne ja hädadega kaasneb. Valud ja raskused on mingis mõtted head. Nad annavad võimaluse enesearenguks ja targemaks saamiseks. Õpetavad empaatiat teiste inimeste suhtes ja probleemide lahendamist. Aga kui raskused ja probleemid kestavad liiga kaua, toob see sageli endaga kaasa kannatusi.

Organisatsioonikäitumisest on teada, et organisatsioon on tihti juhi nägu. Hea juht suudab teadlikult mõjutada ja suunata oma süsteemi. Juhi nutikusest sõltub, kas temast saab oma peresüsteemi juht või selle ori. Pereorganisatsiooni vaimsed ja füüsilised liidrid peaksid olema vanemad.
Hea juht on osav praktiliste tegevuste delikaatses delegeerimise kunstis. Mine võta kinni, kust pärineb mõnede lapsevanemate veendumus, et ta peab kodus ise kõik ära tegema. Mõnes peres istuvad juba päris suured lapsed laua taga ja nõuavad, et ema neile võileiba teeks ja kapist piima ulataks, siis nad trenni sõidutaks ja koolisärgi ära triigiks. Laua tagant lahkuvad nad enda järelt koristamata. Hea juht, nagu teada, ei tee sugugi kõike ise, vaid jagab osa ülesandeid laiali, jälgib nende täitmist, suunab, motiveerib ja premeerib hea töö eest. Heale perejuhile endale on preemiaks lisaks täiendavatele puhkepausidele lapsed, kelle võimalus elus hakkama saada on hoopis parem kui abituks kasvatatud võsukestel.