Mida räägivad müüdid ja muinasjutud naise seksuaalsusest?
Inimese minapilt kujuneb suures osas kultuuriruumi ja selle väljenduste – uuemal ajal filmide, etenduste, kunsti ja raamatute, läbi aegade aga muinasjuttude ja müütide – vahendusel. Need tekitavad ootusi iseenda, oma rollide ja saavutuste osas. Ja vastassoo käitumise osas. Kuidas kujundavad müüdid ning muinasjutud naise seksuaalset identiteeti?
Pealtnäha oli müütides kangelane mees, kes võitles lohega, seikles seitsme maa ja mere taga ning muu hulgas päästis mõne hädas oleva imekauni tütarlapse. Mees oli subjekt, naine aga objekt, kes ootas kannatlikult päästmist – kes hundi kõhus, kes kristallkirstus või kõrges lossitornis. Neiud olid malbed, vooruslikud, kannatlikud. Tuli vaid õige prints ära oodata ja siis said neist head madonnad, kes sünnitasid mitu last. Ja kui nad surnud pole, elavad nad tänapäevalgi.
Nende ingellike naiste kõrval tavaliselt toimetas alati mõni paha, enamasti elukogenud naine, kes oli maitsnud hea ja kurja tundmise puu vilju. Vaid mõni üksik naistegelane võttis ise vastutuse oma elu ja saatuse eest – Kaunitar päästis Koletise, tark talutüdruk oma isa. Millest aga tegelikult räägivad nii need vanad tuntud muinaslood kui ka Kreeka jumalannade müüdid?