Teema: enesehool

Inimestest, kes on kõigi jaoks olemas, aga iseenda jaoks kadunud.

Kas oled tundnud, et teiste vajadused on olulisemad kui sinu enda omad? Kui keegi palub abi, ütled automaatselt „jah“, isegi kui sisemine hääl protesteerib? Ja kui sa vahel siiski „ei“ ütled, närib sind pärast süütunne isekas olemise pärast?

Enesesalgamine ei ole lihtsalt lahkus või hoolivus. See on püsiv sisemine uskumus, et teiste vajadused peavad olema esikohal.

Eks me kõik ju ohverdame aeg-ajalt oma vajadusi. Mõnikord lühema, mõnikord pikema perioodi vältel. Eriti just siis, kui lapsed on väikesed. See on loomulik eluetapp, milleta ei jää beebi ellu. Kui aga enda vajaduste eiramine võtab äärmusliku vormi, võib selle taga olla hoopis eneseohverduse skeem.

Skeemiteraapias räägime sügavatest sisemistest mustritest, mis kujunevad enamasti välja lapsepõlves ja hakkavad hiljem märkamatult juhtima meie mõtteid, tundeid ja valikuid. Eneseohverduse skeem ei ole lihtsalt lahkus või hoolivus. See on püsiv sisemine uskumus, et teiste vajadused peavad olema esikohal ja see tuleb enda arvelt. Inimene teeb otsuseid teiste vajadustest lähtuvalt, pööramata tähelepanu enesele ega ka sellele „hinnale“, mida ta emotsionaalselt maksab iseenda vajaduste mittemärkamisest.

Süütunde vältimiseks seab sellise uskumusega inimene teiste heaolu enda omast kõrgemale ning asetab end teiste teenistusse. Pealtnäha võivad eneseohverduse skeemiga inimesed tunduda ideaalsed – nad on hoolivad, abivalmid, empaatilised. Sageli pöördutakse just nende poole, kui on vaja tuge, kuulajat või lahendajat. Ja algusaastatel, kui sisemist ressurssi on, tunnebki inimene end täielikult teistele pühendades tavaliselt hästi, ta tajub end kangelase ja päästjana.

Aga ühel hetkel võib selle nähtava lahkuse all koguneda väsimus, rahulolematus ja tunne, et „mind ennast ei ole nagu kuskil“.

Pikemalt kuula Spotify podcastist “Iseendaks kasvamine” 10. osa.

Kas oled kunagi tundnud, et teised justkui saavad eluga paremini hakkama kui sina? Et ükskõik kui palju sa pingutad, ütleb nähtamatu hääl: „Minust ei saa niikuinii asja. Sellest, mis ma teen, ei piisa. Ma ei jõua kunagi samale tasemele.“
Kui see tunne on tuttav, võib selle taga olla läbikukkumise uskumus. Skeemiteraapias räägime sügavatest sisemistest mustritest, mis kujunevad üldjoontes lapsepõlves ja hakkavad hiljem märkamatult meie mõtteid, tundeid ja valikuid juhtima. Läbikukkumise skeem on üks neist. See ei ole lihtsalt ebakindlus või kehv päev, vaid sisemine veendumus, et ollakse teistest halvem, rumalam või vähem võimekas.
Läbikukkumise hirm kannab endas uskumust: „Ma ei ole piisavalt tark, andekas, kompetentne või võimekas, et elu mingi valdkonnaga hakkama saada.“
See ei tähenda, et inimene päriselt oleks ebaõnnestuja. Vastupidi, sageli kannavad sellist uskumust inimesed, kes on objektiivselt edukad, töökad ja vastutustundlikud. Tihti leiab sellise mõttemustriga inimesi juhtide seas. Nad ei tunne oma saavutustest rõõmu ega turvatunnet. Sisemine mõõdupuu edu tundmiseks on saavutatust alati kõrgemal justkui kättesaamatu horisont.
Ükski laps ei sünni tundega, et ta on läbi kukkunud. See tunne õpitakse ära.
Pikemalt kuula ka Spotify podcastist “Iseendaks kasvamine” 8. osa

Skeemiteraapia taskuhäälingu teises osas teeme sissevaate skeemide mõjule igapäevaelus. Kui miski meenutab lapseea toksilist kogemust, siis käivitub skeem ja inimese kogu reaalsus muutub – see väljendub nii mõtlemises, tunnetes kui käitumises. Sellist reaalsuse muutumist nimetame olekuteks – näiteks sisemise kriitiku, sisemise lapse ja kaitseolekuteks. Sisemise kriitiku olek käivitab haavatava lapse oleku valusad emotsioonid ja nende tunnetega toimetulekuks käivituvad omakorda kaitseolekud. Viimased aga väljenduvad teiste jaoks arusaamatute käitumistena, sest skeem nende taga on nähtamatu.
Seekord teeme nende olekutega tutvust, et järgmistel kordadel juba sügavamale minna.

Lumivalgekese muinasjutust teame seitset pöialpoissi. Nende seas oli tõre Toriseja, rõõmus Õnneseen, uje Häbelik, Ninatark, kes pidas end targimaks kõigis maailma asjades, ja Doktor, kes suutis säilitada kriitilistes olukordades külma pea. Päriselus võib öelda, et igaühe sees elab samal ajal piltlikult samasugune pöialpoiste või alaisiksuste kamp – igaühel oma nägu ja oma tegu, omad uskumused. Mõni neist tegelastest on lustlik ja loov. Mõnel on meid pisendavad uskumused, näiteks “mul niikuinii midagi ei õnnestu”, “ma ei saa üksi hakkama”, “kõigi teiste vajadused on tähtsamad kui minu omad”. Mõne tegelase uskumused teevad ta nartsissistlikult suureks – “minul on alati õigus”. Mõni tegelane meie sees võib olla vihane, teine kurb, kolmas tuulepea, neljas karistab, viies kritiseerib. Mõnikord ei saa me sisemised tegelased omavahel hästi läbi – näiteks impulsiivne tegelane tahaks söösta seiklusesse, aga alalhoidlik ei luba. Ja aeg-ajalt üllatume – ma ei tea, mis mul hakkas, et ma nii käitusin! Justkui oleks ootamatu etteaste teinud keegi, keda ma isegi ei teadnud endas olevat.
Lumivalgekese muinasjutust teame seitset pöialpoissi. Nende seas oli tõre Toriseja, rõõmus Õnneseen, uje Häbelik, Ninatark, kes pidas end targimaks kõigis maailma asjades, ja Doktor, kes suutis säilitada kriitilistes olukordades külma pea.
Päriselus võib öelda, et igaühe sees elab samal ajal piltlikult samasugune pöialpoiste või alaisiksuste kamp – igaühel oma nägu ja oma tegu, omad uskumused. Mõni neist tegelastest on lustlik ja loov. Mõnel on meid pisendavad uskumused, näiteks “mul niikuinii midagi ei õnnestu”, “ma ei saa üksi hakkama”, “kõigi teiste vajadused on tähtsamad kui minu omad”.
Mõne tegelase uskumused teevad ta nartsissistlikult suureks – “minul on alati õigus”. Mõni tegelane meie sees võib olla vihane, teine kurb, kolmas tuulepea, neljas karistab, viies kritiseerib. Mõnikord ei saa me sisemised tegelased omavahel hästi läbi – näiteks impulsiivne tegelane tahaks söösta seiklusesse, aga alalhoidlik ei luba. Ja aeg-ajalt üllatume – ma ei tea, mis mul hakkas, et ma nii käitusin! Justkui oleks ootamatu etteaste teinud keegi, keda ma isegi ei teadnud endas olevat.
Pikemalt kuula Spotify podcastist “Iseendaks kasvamine” 2. osa

Kuniks fookus on puuduval, on raske tunda rõõmu sellest, mis olemas. Kui inimkond elas veel külaühiskonnana, kus kõik teadsid kõiki küla viitsadat asukat, oli pea igaühel võimalik olla milleski oma küla parim: üks oli parim ravitseja, teine sepp, kolmas pillimees, neljanda kapsapirukas oli küla maitsvaim, viiendal oli erakordne lauluhääl. Keegi oli jahimehena ületamatu, mõnel olid kauneimad juuksed, keegi oli targim või kõige rohkem maailmas rännanud või osavaim aednik, naljahammas, välejalg või hobulausuja. Elud möödusid teiste silme all ja inimesed olid kursis ka üksteise puuduste ning ebaõnnestumistega, et arst ei osanud süüa teha või et puusepa lapsed olid kasvatamatud kiusupunnid või et koolmeister oli joodik, rammumees polnud teravaim pliiats pinalis ning jumalasulase naisel ei õnnestunud rasestuda. Saladuseks ei jäänud ei rätsepa dementsus ega puskariajaja depressioon.
Kuniks fookus on puuduval, on raske tunda rõõmu sellest, mis olemas.

Õnneuurijad ütlevad, et õnnetundeks vajame rahulolu eluga. Kui eluolulised valdkonnad, nagu tervis, suhted, töö ja materiaalne turvatunne on piisavalt head, võiksime tunda end mõnusalt. Ent kui palju on piisavalt hea selleks, et rahul olla?
Rahuloluga on ju sageli nagu horisondiga. Kui üks mäetipp vallutatud, tuleb selle tagant nähtavale uus ja veel kutsuvam! Inimloomus on paraku selline, et mis veel eile oli ihaldusväärne, on täna tavaline ja sageli juba homme ei paku enam rõõmu. Siit tekib küsimus: kui mingi valdkond pole piisavalt korras või kui lapsed panevad meid proovile, enesekindlus on nullis, poliitika ajab närvi, teised inimesed tunduvad lollid, välimus häirib, partner ei mõista või pole ilm sobiv, kas siis jääbki õnnetunne ulmeks utoopia rannikul?
Või teistpidi – kuidas on võimalik, et mõni inimene on rahulolematu ka siis, kui tal on objektiivselt kõik hästi ja ta elab unistuste elu (vähemalt kõrvalseisjate silmis)? Kas filmistaaride, kroonitud peade ja miljonäride depressioon on vaid poos? Eks igaüks tunneb inimesi, kellele piisab sellest, et mingi (pisi)asi pole korras, ja tal ongi tunne, et kõik on untsus ja põhjust rõõmustamiseks ei ole kusagilt võtta. Põhjust rahulolematuseks leiab ju alati.
Singer Vinger on lauluks vorminud paljude inimeste õnnetuse: „Ilus oli olla, sest et kole oli möödas“. Kas õnnetundeks piisab sellest, et midagi pole pahasti? Ilmselt pärast raskeid katsumusi küll. Ukrainlased oleksid väga õnnelikud, kui paha möödas oleks. Harvikhaiguse diagnoosi saanud inimesele tunduks elu nagu lill, kui vaid kole tõbi taanduks. Aga selle kole-on-möödas-rahuloluga harjutakse sageli patuselt kiiresti ja õnnetunne möödub.
Singer Vingeri laul läheb tarmukalt edasi järgmise reaga: „Kahju ainult, et ei juhtund miskit erilist.“ Õnneuurijad kinnitavadki: rahulolule lisaks on vaja midagi erilist – positiivseid emotsioone. Õigupoolest on asjalood sellised, et inimesed, kes oskavad argipäevas leida midagi erilist, kogevad subjektiivset õnnetunnet ka siis, kui objektiivne reaalsus on päris karm.

Kuidas elada oma elu selliseks, et laps su üle uhkust tunneks? Ja mitte su saavutuste või tööde pärast, aga selle pärast, kes sa ise olid ning kuidas sa oma elu ja muutustega toime tulid Sattusin ühel koosviibimisel kuulma lugu ligi kuuekümneaastase Lea elust. Leal on kolm täiskasvanud last, kõik iseseisvad, kõrgesti haritud, hästi toimetulevad. Kõigil oma paarisuhe ja sisutihe elu – üks välismaal akadeemilist kraadi tegemas, kaks Eestis oma elu ja ettevõtet üles ehitamas. Lapselapsi Leal veel pole ja lähiaastail ei ole ilmselt ka tulemas. Lea elab üksi, laste isa suri viisteist aastat tagasi, kui lapsed kõik veel kodus olid. Kui mõni kavaler tekkiski, tõrjus Lea selle mõtte peast – ei olnud lapsed kellestki võõrast nende kodus huvitatud ja ega Leagi ette kujutanud, kuidas mõni mees tema ellu laste kõrvale oleks mahtunud. Praeguses vanuses on uut partnerit raske leida. Mõnega on Lea juttu teinud, aga sügavamaks pole need suhted arenenud. Lea võtab oma elu kokku – lastele elatud elu. Üle poole elust pühendas ta lastele, pärast mehe surma oli ta neile nii ema kui ka isa eest. Et lastel oleks turvaline ja stabiilne elu, aga samas põnev ja sisutihe. Aitas, hoolitses, oli alati olemas. Andis neile tiivad ja juured. Lea lastel tiivad kannavad, mõne aasta eest lendas viimane tibu kodunt.

Sõltuvusse võib jääda mitte ainult alkoholist, narkootikumidest, šokolaadist, poodlemisest ja töötegemisest, vaid ka suhetest. Räägime inimestest, kelle jaoks suhe – meie – on palju tähtsam kui mina, kes taluvad suhte nimel ära partneri ebameeldiv käitumine ja ei kehtestata oma piire.
Enamasti satub kaassõltuvusse hea inimene, kes on oma lähedase sõltuvuse või probleemi osaliselt või täiesti enda õlule võtnud. Sellele inimesele meeldib võtta vastutust, teist aidata ja olla vajalik. Kaassõltlane vabandab teise inimese ebameeldiva käitumise või sõltuvuse enda jaoks välja. Ta pelgab, et kui ta oma kaaslase hülgaks, ei saaks ta kaaslane ise kuidagi oma probleemiga (või eluga) hakkama.
Ka suhtesõltlane kardab olla isekas ja öelda ei. Sellel heal inimesel võib olla raskusi oma piiride seadmisega, eneseaustuse väljendamisega ning oma soovide ja vajaduste eest hoolitsemisega. Ta klammerdub oma lähedase külge, mõnikord sulandumiseni välja. Oma vajadused jäävad tal kõrvale. Peaasi, et suhe kestaks, sest ilma suhteta ei kujuta suhtesõltlane elu ette.
Iga suhtesõltlane pole veel kaassõltlane, küll on aga kaassõltlane tavaliselt suhtesõltlane. Mis toimub sellise sõltlase hinges?

Koolitaja Alar Ojastu ütleb, et inimese oskus tagasilöökidega toime tulla mängib sihtide saavutamisel elus, suhetes, äris ja spordis suuremat rolli kui loomuomane anne või töökus. Me ei saa muuta oma geenipagasit, aga saame arendada oskust toime tulla tagasilöökidega, mis inimest paratamatult eluteel saadavad. Selleks on vaja usku enesesse ja elusse. Teiste sõnadega optimismi ja positiivsust.
Uuringud näitavad, et positiivsed inimesed taastuvad tagasilöökidest kiiremini; otsivad võimalusi ja väljakutseid; tulevad paremini toime frustratsiooni, äraütlemiste ja stressiga; säilitavad ebaõnnestumiste järel enesekindluse, entusiasmi ja sihi; ei nuhtle end eksimuste eest; on enesekindlamad, loovamad ja valmis võtma edu saavutamiseks vajalikke riske; saavad edukogemusest tõuke otsida veelgi rohkem edu ning suudavad oma edu tähistada ja tunnustust vastu võtta.
Negatiivsusesse vinduma jäädes oled aga haigustele vastuvõtlikum, su suhted kannatavad, loovus hakkab kiduma ja näed elus vähem võimalusi.
Aga mida teha siis, kui olud või inimese olek on selline, et positiivsust pole kuskilt võtta? Miks me oleme negatiivsed? Mis on võltspositiivsus? Kas meditatsioon võiks olla üks abinõu enda ja oma tunnetega toimetulekuks siis, kui meil pole võimalik toetuda positiivsusele?

Kui näeme kedagi, kes on saanud füüsiliselt viga, püüab enamus inimesi teda jõudomööda aidata. Füüsiliste kannatustega on selgem. Need hädad torkavad silma ja me ei jäta haiget saanud inimest tähelepanuta. Mida aga teha siis, kui teisel inimesel on hingehäda või ta on sattunud tumedate mõtete meelevalda?
Hingehäda ees on palju lihtsam silmi kinni pigistada. Lisaks keeruline küsimus – kas astuda ligi ja pakkuda abi? Või peaks inimesel laskma olla ning teda mitte segama? Ja kui pakkuda abi, mida siis peaks tegema? Sageli inimesed lihtsalt ei tea, mida teha.
Kas peaks inimest lohutama, aitama tal näha elu positiivset poolt? “Mõtle positiivselt! Mis ei tapa, teeb tugevamaks! Tuleb uus ja parem! Iga halb on millekski hea, aeg parandab haavad, läheb üle, elad üle, saa juba üle, võta ennast kätte ja liigu edasi…” on fraasid mida nii mõnigi meist ütleb, kui kellelgi on emotsionaalselt raske. Aga kas sellised ütlused päriselt aitavad?
Mida peaks teadma vaimse tervise esmaabist? Kuidas läheneda emotsionaalselt valutavale inimesele?