Teema: kärgpere

Üle poolte alla 60aastaste täiskasvanute elus on kaks-kolm pikka ja olulist suhet. See on uus normaalsus. Kas ka eksil võib olla koht mu südames, kuigi sinna on teinud pesa teine inimene? Kas vana arm roostetab?
Mõni paarisuhe sujub nagu muinasjutus. Noored armuvad, armumisest saab esimene armastus ja kui nad veel surnud pole, elavad siiani õnnelikult – eluaegne vastastikku pühendunud armastav monogaamne paarisuhe. Neil, kel nii läinud, on põhjust oma muinasjuttu tähistada. Eelkirjeldatu on siiski väheste saatusejoonele kirjutatud. Üksikutel kestab esimene armastus igavesti. Tänapäeva maailmas katsetatakse suhete ja kooseludega mitmeid kordi, enne kui pühendutakse. Ja ega isegi altari ees tõotuse andmine garanteeri suhte püsimist.
Traditsioonilise monogaamse peremudeli („kuni surm meid lahutab“) kõrvale on elujõulisena tulnud sarimonogaamia ehk üks pikaajaline püsipartner korraga ning neid suhteid võib elu jooksul järjepanu olla mitu tükki. Üle poolte alla 60aastaste täiskasvanute elus on kaks-kolm pikka ja olulist suhet (mõnel rohkemgi). See on nüüdne uus normaalsus. Lühiseiklusi võib nende suhete vahele (ja mõnikord ka suhte ajale) mahtuda mõnel kümneid, püsimatutel sadu.
Kallimal on alati koht me südames. Suhtes „esimesest armastusest kuni surmani“ on lihtne – tulid kord mu südamesse ja sinna sa ka jääd. Kuidas on aga asjalood siis, kui pikki suhteid on elus mitu? Kas ka eksil võib olla koht mu südames, kuigi see suhe on läbi ja mu südamesse on teinud pesa juba teine inimene? Üht vana laulu tsiteerides: kas vana arm ka roostetab?

Kuigi emast eemal olek on raske, on lapsele oma isa unustamine pikas perspektiivis palju tõsisemate tagajärgedega.
Veel hiljaaegu jäi pärast lahutust lapse hooldusõigus enamasti ühele vanemale (üldjuhul emale), kes muutus siis justkui psühholoogiliseks ainuvanemaks, otsustades üksi, mis on lapsele parem. Argumendiks kasutati väidet, et kui laps veedab päevi ja öid ka isaga, tekib lapsel segadus, mis vähendab lapse turvatunnet. See väide põhines usul, et väikelapse elus saab olla vaid üks kiindumussuhe, mis tagab arenguks vajaliku stabiilsuse, ja see moodustub emaga. Esines ka uskumus, et isaga jagatud vanemlus kahjustab kiindumussuhet emaga, kuna emast eemal viibimine võib selle asemel et mõlema vanemaga kvaliteetse suhte näol kasu tuua, mõjuda hoopis nii, et lapsel ei teki kummagagi sügavat, stabiilset suhet.

Traditsioonilise monogaamse “kuni surmani” peremudeli kõrvale on tulnud üha selgemalt sarimonogaamia ehk elu üks partner korraga; kärgpered, kus on koos minu-sinu-meie lapsed; mitmikarmastajad, kus vähemalt ühel suhtepartneril on mitu partnerit; samasoolid paarid; kaugsuhted, kus kokku saadakse harva; kooselud, mida moodustatakse näiteks viieks või seitsmeks aastaks; paarid, kes on küll suhtes, aga kus kumbki elab oma kodus; kommuunielu.
“Traditsiooniline pere on ohus! Enam ei osata õigesti armastada!” hüüavad konservatiivseid väärtusi hindavad inimesed. Jah, tõepoolest, traditsiooniline monogaamne heteroseksuaalne pere, kus kasvab 2,5 last, on ohus. Ent kui vaadata tagasi ajaloole, siis näeme, et selline peremudel ei ole isegi mitte sada aastat vana. Eelmine traditsiooniline mudel oli mitmepõlvkondne mudel, mil sama katuse all elasid muuhulgas vanavanemad kuniks neil elupäevi ja jaksu jätkus.
Monogaamne heteroseksuaalne suhe oli, on ja jääb paljudele inimestele ainsaks sobivaks suhtevormiks. Aga see ei sobi kõigile. Fakt on see, et inimesed otsivad lähedust ja suhteid. Mida vabamaks läheb ühiskond, seda leidlikumaks lähevad inimesed, et leida enda väärtushinnangutele vastavat kaaslast.
Millised muutused ühiskonna arengus on toonud kaasa suhte- ja peremudelite muutused? Mis oli Vargamäe aegadel perekonna loomise põhjus? Kui nüüdisaegse paarisuhte moodustamise peamine põhjus – armastus – otsa saab, mis saab siis suhtest?

Traditsiooniline pere on ohus. JälleKuni esimese ilmasõjani, liikusid naised trajektooril Kinder – Kirche – Küche. Esimest korda asusid naised massiliselt tööle väljaspool kodu just maailmasõja ajal – halastajaõdedena ja telegrafistidena. Kuni sinnamaani oli enamiku naiste jaoks abiellumise peamine põhjus majanduslik kindlustunne, sest kuna enamikul naistel puudus ligipääs haridusele või tööle, seisid nad vallaliseks jäädes silmitsi vaesusega. Ühe Briti uuringu kohaselt, mis tehtud vahetult enne teist maailmasõda, paluti järjestada tulevase partneri 18 omadust. Siis oli armastus naiste tähtsusejärjekorras alles viiendal kohal. Esimesel kohal oli majanduslik turvatunne. Mehed aga hindasid kõrgelt võimalust legaalseks seksiks ja naise lapsesaamise võimekust. Seega, ressursside – oma töövõimekuse ja selle tulemusena tekkinud mateeria ning lastesaamiseks funktsioneeriva emaka – ühendamine tagas turvatunde ja püsimajäämise mõlemale soole. Abielu oli üks ratsionaalne tehing. Suhteid sellepärast ei lahutatud, et naljasoon ei klappinud, et polnud millestki inspireerivast rääkida või et polnud ühiseid huvisid. Väljapääsu abielu pühast sakramendist praktiliselt polnud.
Kuni esimese ilmasõjani, liikusid naised trajektooril Kinder – Kirche – Küche. Esimest korda asusid naised massiliselt tööle väljaspool kodu just maailmasõja ajal – halastajaõdedena ja telegrafistidena. Kuni sinnamaani oli enamiku naiste jaoks abiellumise peamine põhjus majanduslik kindlustunne, sest kuna enamikul naistel puudus ligipääs haridusele või tööle, seisid nad vallaliseks jäädes silmitsi vaesusega.
Ühe Briti uuringu kohaselt, mis tehtud vahetult enne teist maailmasõda, paluti järjestada tulevase partneri 18 omadust. Siis oli armastus naiste tähtsusejärjekorras alles viiendal kohal. Esimesel kohal oli majanduslik turvatunne. Mehed aga hindasid kõrgelt võimalust legaalseks seksiks ja naise lapsesaamise võimekust.
Seega, ressursside – oma töövõimekuse ja selle tulemusena tekkinud mateeria ning lastesaamiseks funktsioneeriva emaka – ühendamine tagas turvatunde ja püsimajäämise mõlemale soole.
Abielu oli üks ratsionaalne tehing.
Suhteid sellepärast ei lahutatud, et naljasoon ei klappinud, et polnud millestki inspireerivast rääkida või et polnud ühiseid huvisid. Väljapääsu abielu pühast sakramendist praktiliselt polnud.

Üksi täiearuline inimene ei unista oma “suhtekärjääri” alguses kärgpere loomisest. Ent ometi nii läheb. Tänasel päeval rohkem kui varem. Ideaalses maailmas on uuel partneril hing oma partneri eelmise ringi lapse suhtes tingimusteta armastusest pungil, aga me ei ela ideaalses maailmas. Sageli näevad terapeudid oma kabinetis neid uusi partnereid, kes ütlevad oma partneri lapse kohta : “Ta on minust nii erinev – liiga aktiivne või liiga passiivne, liiga vaikne või liiga lärmakas, liiga lohakas või liiga pirtsakas. Ta ei korista enda järelt ja keerab oma bioloogilise vanema ümber oma näpu, jonnib, manipuleerib, võtab luba küsimata minu asju.”
Kuidas suhtuda oma partneri lapsesse? Mida peaks uus partner tegema, et tema suhe võõra lapsega oleks hea?
Siinkohal mõned üldpõhimõtted:
* Sina valisid pere loomise partneriga, kel on juba laps. Seega oled Sa valinud ka selle lapse. Laps on sundseisus, ta pole saanud Sind valida. Seepärast pead just Sina olema suuteline ületama endas emotsioone, mis takistavad Sul lapsega kohanemast ja lapsega ning tema vajadustega kohanema.
* Õpi austama oma partneri suhteminevikku ja -olevikku. Sa ei pruugi suuta tema last armastada, aga Sa oled piisavalt hea ka siis, kui Sa suudad austada selle lapse õigusi ja vajadusi.
* Sa pead austama lapse vajadust saada osa kõigist oma bioloogilise vanema ressurssidest – tema ajast, energiast, rahast, ka mõtetest ja unistustest.
* Ära kipu talle olema ema või isa eest, kui tal on oma bioloogiline vanem teises kodus olemas.

Lapse kontakti bioloogiliste vanematega ei tohiks kunagi täiskasvanute keeruliste või lõppenud suhete pärast ohverdada. Lapsel on õigus tunda oma mõlemat vanemat. Tunda mitte ainult nimepidi, vaid päriselt, koos oldud aja kaudu.
Küsimus pole mitte vanemate õiguses veeta lapsega aega, vaid lapse inimõiguses veeta aega oma mõlema vanemaga, osaleda mõlema vanema elus, õppida neid tundma, saada osa mõlema vanema ajalistest ja materiaalsetest ressurssidest. Laps ei pea valima ema või isa vahel. Lapsel peab olema õigus olla koos nii ühe kui teise vanemaga.
Ühel vanemal pole õigust otsustada, et lapsel pole teist vanemat vaja. Hoolimatute, süüdimatute, vägivallatsejate ja kuritarvitajate eest tuleb lapsi kaitsta. „Normaalsete“ vanemate puhul peaks pärast paarisuhte lõppemist jätkuma vanemlik liit, mis võiks väljenduda heatahtliku koostöö vormis.
Lahkumineku järgsel elukorraldusel pole üht ainuõiget lahendit. Ma ei saa öelda, et 50-50 jaotus on ainuõige või kuidas see protsent kummagi vanemaga oldud ajas peaks täpselt väljenduma. Aga kindlasti on olemas vale lahendus – kui laps näeb oma teist vanemat harva või üldse mitte. Eriti oluline on see just alla nelja/viie aastaste laste puhul, sest selles vanuses on kahjuks nii, et mis silmist, see meelest. Vanemlik lepe, mille alusel väikelaps kohtub teise vanemaga vähem kui 6 päeva kuus ja kus laps peab ootama kontakti üle nädala, võtab lõivu lapse-vanema suhtest ning annab põhjust oletada, et kiindumussuhe saab kannatada.
Vanemlik lepe, mille alusel väikelaps kohtub teise vanemaga vähem kui 6 päeva kuus ja kus laps peab ootama kontakti üle nädala, võtab lõivu lapse-vanema suhtest ning annab põhjust oletada, et kiindumussuhe saab kannatada.
Oluline on see, et laps saab piisavalt mõlema vanemaga koos olla. Kvaliteetaeg on tähtsam kvantiteetajast. Laps tahab tunda, et ta on oluline nendele inimestele, keda ta ise oluliseks peab. Iga laps peab oma vanemaid oluliseks.
Raske on öelda, kui palju koosoldud aega just piisav on. Teadlased ütlevad, et laps ei tohiks teist vanemat näha vähem kui umbes 35% ajast. Mulle endale tundub, et see protsent võiks tasavägisemgi olla. Seda ei pea joonlauaga mõõtma kuu või nädala lõikes. Võib-olla võiks seda vaadata aasta lõikes, et anda vanematele nn. graafikute sättimiseks suuremat vabadust.
Lahkumineku läbi, kus üks vanem kaob lapse elust, kaotab laps samast soost vanema näol samastumisobjekti ja vastassoost vanema näol esimese partneri, kelle peal harjutada esimesi loomulikke kiindumussuhteid vastassooga. Väiksel poisil on raske elada ilma isa-eeskujuta, keda matkides õppida meheks olemise viise ja väikesel tüdrukul on raske elada ilma ema-eeskujuta, keda jäljendades omandada naiseks olemise kunsti.
Lahkumineku läbi, kus üks vanem kaob lapse elust, kaotab laps samast soost vanema näol samastumisobjekti ja vastassoost vanema näol esimese partneri, kelle peal harjutada esimesi loomulikke kiindumussuhteid vastassooga. Väiksel poisil on raske elada ilma isa-eeskujuta, keda matkides õppida meheks olemise viise ja väikesel tüdrukul on raske elada ilma ema-eeskujuta, keda jäljendades omandada naiseks olemise kunsti.
Lahkumineku läbi, kus üks vanem kaob lapse elust, kaotab laps samast soost vanema näol samastumisobjekti ja vastassoost vanema näol esimese partneri, kelle peal harjutada esimesi loomulikke kiindumussuhteid vastassooga.

Mõned vanemad leiavad pärast lahutust kergelt ja loovalt lahenduse lapse elukorralduseks, nii et lapsel säilib mõlema vanemaga tihe kontakt. Mõnel juhul läheb see aga väga vaevaliselt ja mõnikord juhtub suisa nii, et laps teatab, et ta ise ei taha teise vanema juurde minna. Teraapias kuuleb sageli küsimust: “Aga mida ma peaksin tegema? Sundima oma last teise vanema juurde minema, kui ta ei taha? Laps ise ütleb, et ta ei taha minna, mina pole talle neid sõnu suhu pannud!”
Tänase saates on fookuses põhjused, miks laps võib öelda pärast vanemate lahkuminekut, et ta ei soovi teise vanema juurde minna. Mida sellises olukorras ette võtta, et laps ikka tahaks minna? On ju kumbki vanem pool lapse geneetilisest koodist ja see on kindlasti iga lapse esimene inimõigus – õppida tundma oma geneetilise koodi mõlemat algallikat.

Kunagi varem ei ole elu olnud nii selgelt isikukeskne, soodustades isikliku õnne otsimist. Kohustused ja ühiskondlik norm ei hoia enam paarilisi koos nii tugevalt kui endistel aegadel. Lahutajaks ei ole enamasti enam surm, vaid hoopis elu. Ehkki paljud löövad oma suhtele kindlasti liiga kergelt käega, on siiski hea, et lahutamine pole enam häbimärgistatud. Suhtest võib ja mõnikord peabki lahkuma, kui see üldse rahuldust ei paku ning aina negatiivseid emotsioone tekitab. Kuid mis saab lastest? Tõsi ta ju on: parim koht lapsel kasvamiseks asub kahe bioloogilise vanema armastavas ja hoolivas suhtes. Just nimelt suhtes, sest isegi kui kumbki vanem eraldi last küll armastab, aga vanemate omavaheline suhe on külm või vaenulik, on see lapsele kehvapoolne eeskuju tulevaseks eluks.
Laste lahkuminekujärgsed traumad ei tulene lahkuminekust kui suhte lõpetamise protsessist; mitte sellest, et mindi lahku, vaid sellest, kuidas lahku mindi, vanemate reaktsioonidest lahutusele ja sellele järgnevale elukorraldusele. Traumeeriv on vanemate sõda ning laste ees ja peal väljaelatud valu. Lapse kõige sügavamad traumad tulevad sellest, kui vanem, keda laps ise tähtsaks peab, tema elust kaob. Kuigi partneritevaheline suhe lõpeb, ei tohiks lõppeda endiste partnerite vanemlik liit. Mis on kõige olulisemad asjad, mida äsja lahku läinud vanemad peaksid silmas pidama oma ühiste lastega tegelemisel? Mida ei tohi mitte kunagi ja mitte mingil juhul oma lapsele pärast lahkuminekut öelda?