Teema: üksildus

Sotsiaalse isoleerituse / võõrandumise skeem väljendub inimesel uskumuses, et ta on muust maailmast justkui eraldi, teistest erinev, ei kuulu teiste sekka. Seda skeemi kujundab varane kogemus kõrvalejätmisest ja/või teistest mingil viisil erinev olemisest, näiteks kui inimene on kasvueas kogenud, et ta ei kuulu talle olulisse gruppi eakaaslaste seas või et teda ei võeta tema endana vastu tema enda peres. Sotsiaalse isoleerituse skeemiga kaasneb sotsiaalärevus ja raskesti talutavad üksilduse, kurbuse, eraldatuse ja häbi tunded. Nende tunnetega toime tulemiseks püütakse sageli teistega sobituda enda autentsuse arvelt või välditakse suhteid üleüldse – mistõttu sisemine eraldatuse tunne hoopiski süveneb. Arutame sellest, kuidas sellise nõiaringiga toime tulla ja kas sellest saab ka terveneda.

Hüljatuse ja ebastabiilsuse skeem on üks sügavamaid ja varasemaid skeeme, mis väljendub eelduses, et tähtsad suhted katkevad, ning sellest tulenevas pidevas mures hülgamise ees. Hüljatuse / ebastabiilsuse skeem tekib olukorras, kus kasvukeskkonnas on täitmata lapse vajadus stabiilsuse ja ennustatavuse järele (näiteks on last jäetud pikaks perioodiks üksi) või siis tekib see skeem kogetud kaotuste ja lahkuminekute tulemusena. Kuna hüljatuse skeemiga kaasneb raskesti talutav paanika ja meeleheite tunne, võib selle skeemiga toimetulemiseks tekkida mitmeid teiseseid skeeme ja hüljatuse tunne olla nende all peidus. Räägime taskuhäälingus lähemalt sellest, mis on selle tagajärjed täiskasvanueas ja mida nende tagajärgedega peale hakata.

Tõrjutuse tunne on meile kõigile tuttav. Oleme kõik tundnud, kuis on olla, kui sind ei kutsuta sünnipäevale, kui su sõber leiab endale uue sõbra või seltskonna ja ei kutsu sind sellega ühinema. Või kui teised sind mängu ei võta või kui sa oled viimane, keda koolis kehalise kasvatuse tunnis võistkonda valitakse. Võibolla on sind narritud või kiusatud.