Teema: konflikt

Lõpud tekitavad sageli valu, kurbust, viha, hirmu, süüd või häbi. Samas on oskus asju lõpetada üks parimaid emotsionaalse küpsuse näitajaid, olgu tegu paari-, sõprus- või töösuhtega.
Midagi algab ja midagi lõpeb elus kogu aeg. Alguste tähistamises oleme üsna head. Üldiselt pannakse ikka pidu püsti, et rõõmustada suurte alguste, sünni, koolimineku, uue töökoha, koduloomise või abiellumise üle. Meile on tähtis, et keegi märkaks me elus toimuvaid sündmusi ning annaks kaasa head soovid uue alguse õnnestumiseks. Algusi tuleb õnnistada. Pidu meis enestes on muidugi äge, aga tegelikult on ägedam veel, kui saame seda kellegagi jagada.

Juba vanarahvas teadis, et kombetalitused tähistavad tihti üleminekut ühest seisundist või etapist teise, andes elulisele muutusele teadvustatud tähelepanu. Sestap on paljudes peredes just neile iseloomulikud traditsioonid, mis aitavad uut algust tähistada. Pannkoogid võivad tähistada pühapäeva algust, lilled sünnipäeva saabumist, hõbelusikas esimese hamba lõikumist, leib ja sool uue kodu sisseõnnistamist. Slaavlastel on ütlus: „Istume enne teeleasumist.“ Seegi on rituaalne tegevus, et anda õnnistus jalge alla võetavale uuele teekonnale.

Inimesed on muidugi erinevad, mõni oskab tähistada isegi nii väikest asja, kui seda on päeva algus, mõnel ei tõuse kulm ka suursündmuste peale. Mõned uued algused tekitavad suurt ärevust. Ent laias laastus inimesed siiski tervitavad olenevalt oma rõõmustamisoskusest algusi ning loovad uusi ja hoiavad vanu traditsioone, et neid tähistada.

Eks igaüks meist ole mõelnud: küll oleks tore, kui teised näeksid maailma niimoodi kui mina. Et neil oleks sama arusaam heast ja kurjast, naljast, suhtlemisest, puhtusest ja poliitikast. Eks igaüks meist, suuremal või vähemal määral on jõudnud ka tõdemuseni, et inimesed ja nende vaated, vajadused ning huvid on mõnikord lausa vihaleajavalt erinevad.
Mis on konfliktide tekkimise põhjused? Milline on konfliktilahenduse minimudel?
Mis aitas põlisrahvastel konflikte lahendada? Kas meil on neil midagi õppida?
Mida on vaja, et teha koostööd? Mis vahe on koostööl ja kompromissil?
Kas elus saab hakkama ka erimeelsusteta?

Emotsionaalne vägivald võib toimuda nii varjatud kui varjamatul kujul. Nähtav vägivald on näiteks avalik alandamine või kritiseerimine. Peidetud emotsionaalne vägivald on peenem ja salalikum, kuid täpselt sama hävitav. See võib ennast varjata peentes vihjetes, silmade pööritamises, naljades.
On ka teatud käitumisviise, mida võib pidada emotsionaalseks vägivallaks. Neil on isegi oma nimi – sümboolne vägivaldne käitumine. Siia alla kuulub heidutav käitumine, näiteks uste prõmmimine; seina tagumine; nõude, mööbli ja muude esemete loopimine; ebaturvaliselt sõitmine, kui ohver autos on; ohvrile oluliste asjade hävitamine.
Kuidas saada aru, et sinu kallal tarvitatakse emotsionaalset vägivalda? Mida ette võtta, et saavutada olukorra üle mingigi kontroll ning ennast kaitsta? Kuidas ennast aidata? Kuidas partneriga sellest rääkida?

Paljud psühholoogilise nõustamise klientidest räägivad, et neile tehakse suhtes liiga. Psühholoog Beverly Engel ütleb, et nii mitmeski mõttes on emotsionaalne vägivald kahjustavam kui füüsiline väärkohtlemine. Peamiselt seetõttu, et füüsiline vägivald on tsükliline. Vägivaldsed episoodid vahelduvad mesinädalate perioodiga täis kahetsust, tähelepanu, hoolimist ja suuremeelsust. Emotsionaalne vägivald aga toimub igapäevaselt. Selle tagajärjed on kahjustavamad, sest see toimub nii sageli ja ilma “puhkuseta”, mis võimaldaks emotsionaalselt vahepeal kosuda.
Veel üks põhjus, miks emotsionaalne vägivald on füüsilisest väärkohtlemisest ohtlikum, on see, et ohvrid kalduvad ise ennast süüdistama. Kui keegi sind lööb, on lihtne näha, et lööja on süüdi, kuid kui sinu vastu pööratud vägivald on salalik – vihjed või väited, et sa oled kole, halb ema (või isa), ebakompetentne, või et mitte keegi ei suuda sind armastada –, siis võib kergesti juhtuda, et hakataksegi ennast selles kõiges süüdistama.

Siin me oleme – Eestimaa elanikud. Meis on palju sarnast, me hindame Eesti rikkumata loodust, me tahame riiki, mis püsiks vaba ja oleks meile lähedal. Me tahame elada turvaliselt ja tervelt, süüa puhast toitu. Soovime, et meie lapsed saaks hea hariduse. Soovime, et meie vanemad naudiksid väärikat vanaduspõlve. Oleme ju üsna sarnased? Ja mingites väärtushinnangutes, näiteks rahaküsimustes või vaktsineerimisvabaduses, oleme erinevad – osad meist konservatiivsed, osad liberaalsed, paljud kusagil vahepeal. Samamoodi võib meil olla erinev arvamus sellest, kuidas suhtuda geiabieludesse. Ühed arvavad kindlalt, et igal inimesel on õigus armastada ja armastusest abielluda (ka samasoolisega). Teised on veendunud, et igaühel seda õigust pole (riigireetur ja pedofiil näiteks võivad, aga gei mitte).

Mart on tõsine Eesti mees. Käib tööl ja teeb mõnikord sporti. Sõpradega õlut juues kirub aeg-ajalt geisid. Tema jaoks on täiesti arusaamatu ja suisa vastik, et keegi mees eelistab naise lähedusele teist meest. Mõte kahest naisest koos on küll isegi nagu natuke intrigeeriv, aga siiski, mõte kahest mehest tekitab Mardile võõristust. Too võõristus paneb geisid nägema kui „neid teisi“, võõraid ja imelikke. Ega ta ühtegi geid ju tunne ka. Ei tahagi tunda.
Kui mõni sõber norib Marti, et tegelikult peaks talle geimehed meeldima, sest siis jääb heterote jaoks rohkem naisi vabaks, ühmab ta, et tal naine olemas ja ta tahab kaitsta lapsi halbade geimõjude eest. Kui ta pelgab, et tema vanemliku eeskuju ja väärtuskasvatusese mõju pole piisav, et tema lapsed heteroteks kasvaksid, siis olgu nii. Jumal temaga. Õnneks on meil vaba maa, arva, mida tahad, jaga seda oma naise ja sõpradega – kuniks ühe inimese arvamus teise inimese õigustest üle ei sõida, on ju kõik hästi.
Kui aga siseminister Mart Helme – kelle üks tähtsaim tööülesanne on tagada kõikide eestimaalaste turvalisus – leiab, et Eestis pole ruumi geidele, siis see on mõnevõrra teistsugune olukord. Siin ei ole ütlejaks keegi kodanik Mart oma sõprade seltsis, vaid Vabariigi Valitsuse liige, meie riigi täidesaatva võimu kandja. Vabariigi Valitsuse liige ei kõnele enam kui üksikisik vaid kui Eesti Vabariigi esindaja. Veelgi enam – nende sõnade ütleja juhib siseriiklikult olulisima jõuministeeriumi siseministeeriumi tööd ning vastutab kodakondsuse ja migratsiooniga seotud küsimuste eest . Ehk siin ei ole küsimussõnavabadusest, vaid jõupositsioonilt ähvardamisest ning väita vastupidist tähendab kas oma rolli mittemõistmist või oma kuulajate jultunud lollitamist.

Kas sa oskad teha vahet sellel, mida sa saad muuta ja mida mitte, ning siis vastavalt kas leppida olukorraga või korjata vapralt jalad kõhu alt välja ja hakata olusid muutma?
Leppimist olukorraga saab vaadelda mitme nurga alt. Kui me kõik lepiksime ainult olemasolevaga, siis progressi ju polekski. Rahulolematus lükkab tegudele. Kui poleks leppimatuid, oleksime siiani orjad. Aga ka ilma leppimisvõimeta oleksime hädas: see lükkaks meid perfektsionismi teele, kus olemasolev pole iialgi piisavalt hea, kus eesmärk on kättesaamatu kui horisont ja kus silmapiiri tabada ihates kukume probleemide otsa, mida kasvab juurde nagu muinasjutus raiumist ootavaid lohepäid – ühe võtad maha ja kolm kasvab asemele. Olukorraga on palju lihtsam leppida, kui sa tunnetad, et sul pole ressurssi enamaks. Meie kasutuses on meie ressursid: aeg, energia, raha, loovad mõtted.
Mis ma ikka unistan uhketest asjadest või luksuslikust töövabast elust, kui raha selleks üldse pole? Lihtsam on loobuda unistusest teha midagi põnevat, kui energiat pole. Palju kergem on oma olulistele suhetele käega lüüa, kui saad vabanduseks tuua, et aega ju pole. Inimesed jäävad olukordadesse sageli kinni just selle pärast, et neil pole ühtegi loovat mõtet, kuidas sellest võiks välja tulla.

On koolkondi, mis väidavad, et argessioon pole meis peituv otsene vihane tung, vaid hoopis kaitsereaktsioon, mis vallandub, kui tunneme end jõuetu, nõutu või nurka surutuna. Agressiooni võib vallandada ka vajadus domineerida, näidata oma üleolekut ja võimu.
Mõlemal juhul – nii jõuetuse kui ka domineerimissoovi puhul – aitab agressioon saada oma tahtmist. Nagu kõigega siin elus, nii on ka agressiooni puhul oluline, et seda oleks parasjagu. Kui seda on liiga palju, muutub see vägivaldseks ja ahistavaks teiste suhtes. Kui seda jõudu on inimese sees liig vähe, on tal endal keeruline, sest nii ei suuda ta enese eest seista.
Sageli on inimese vägivaldne käitumine reaktsioon partneri eelnevale käitumisele, kus kumbki lisab omalt poolt õli tulle ja konflikt eskaleerub, millesse kumbki annab oma panuse. Mõnikord aga juhtub hoopiski nii, et mida vägivaldsem on üks partner, seda allaheitlikumaks muutub teine. Ja mida rohkem teine eemaldub ja tagasi astub, seda vägivaldsemaks esimene muutub ja nuhtleb teise kaela oma stressi ja rahulolematuse. Ta saab seda teha, sest teine on nõrgemal positsioonil.

Koolikius riigikogusKui koolis üks jõmm kiusab teisi sõnadega, et sa oled loll, su vanemad on lihtsad töölised või et sa oled köögitüdruk, siis ilmselt oleme ühel meelel – koolikius on halb, lausa vastik. Tahaks loota, et ei ole palju eestlasi, kes sellist käitumist ühemõtteliselt ei tauniks.
Lapsed on julmad, nad märkavad hästi, kui keegi on teistest kuidagi erinev. Mõnede laste pealtnäha tugeva enesekindluse taha on sageli peidetud sisemine alaväärsus. Et oma väärtust enda (ja teiste) silmis tõsta, hakkab kiusaja teistest millegi poolest erinevat last kiusama.

Vanarahva ütlus aususe kohta on selline: hea moodus teada saada, kas keegi on aus või mitte, on küsida inimeselt endalt “Kas sa oled läbi ja lõhki aus?”. Kui ta vastab jaatavalt, on tegemist ebaausa inimesega.
Me kõik aeg-ajalt varjame, vassime, moonutame ja ilustame tõde, mahendame valet, painutame enda kasuks reegleid, esitame pooltõdesid, loome hädavalesid, varjame oma tegelikke motiive või anname lubadusi, mida pole võimalik täita. Kes rohkem, kes vähem. Mõni meist valetab, et saada isiklikku kasu, mõni sellepärast, et teisele mitte haiget teha.