Teema: lahutus

Hüljatuse ja ebastabiilsuse skeem on üks sügavamaid ja varasemaid skeeme, mis väljendub eelduses, et tähtsad suhted katkevad, ning sellest tulenevas pidevas mures hülgamise ees. Hüljatuse / ebastabiilsuse skeem tekib olukorras, kus kasvukeskkonnas on täitmata lapse vajadus stabiilsuse ja ennustatavuse järele (näiteks on last jäetud pikaks perioodiks üksi) või siis tekib see skeem kogetud kaotuste ja lahkuminekute tulemusena. Kuna hüljatuse skeemiga kaasneb raskesti talutav paanika ja meeleheite tunne, võib selle skeemiga toimetulemiseks tekkida mitmeid teiseseid skeeme ja hüljatuse tunne olla nende all peidus. Räägime taskuhäälingus lähemalt sellest, mis on selle tagajärjed täiskasvanueas ja mida nende tagajärgedega peale hakata.

Üle poolte alla 60aastaste täiskasvanute elus on kaks-kolm pikka ja olulist suhet. See on uus normaalsus. Kas ka eksil võib olla koht mu südames, kuigi sinna on teinud pesa teine inimene? Kas vana arm roostetab?
Mõni paarisuhe sujub nagu muinasjutus. Noored armuvad, armumisest saab esimene armastus ja kui nad veel surnud pole, elavad siiani õnnelikult – eluaegne vastastikku pühendunud armastav monogaamne paarisuhe. Neil, kel nii läinud, on põhjust oma muinasjuttu tähistada. Eelkirjeldatu on siiski väheste saatusejoonele kirjutatud. Üksikutel kestab esimene armastus igavesti. Tänapäeva maailmas katsetatakse suhete ja kooseludega mitmeid kordi, enne kui pühendutakse. Ja ega isegi altari ees tõotuse andmine garanteeri suhte püsimist.
Traditsioonilise monogaamse peremudeli („kuni surm meid lahutab“) kõrvale on elujõulisena tulnud sarimonogaamia ehk üks pikaajaline püsipartner korraga ning neid suhteid võib elu jooksul järjepanu olla mitu tükki. Üle poolte alla 60aastaste täiskasvanute elus on kaks-kolm pikka ja olulist suhet (mõnel rohkemgi). See on nüüdne uus normaalsus. Lühiseiklusi võib nende suhete vahele (ja mõnikord ka suhte ajale) mahtuda mõnel kümneid, püsimatutel sadu.
Kallimal on alati koht me südames. Suhtes „esimesest armastusest kuni surmani“ on lihtne – tulid kord mu südamesse ja sinna sa ka jääd. Kuidas on aga asjalood siis, kui pikki suhteid on elus mitu? Kas ka eksil võib olla koht mu südames, kuigi see suhe on läbi ja mu südamesse on teinud pesa juba teine inimene? Üht vana laulu tsiteerides: kas vana arm ka roostetab?

Lõpud tekitavad sageli valu, kurbust, viha, hirmu, süüd või häbi. Samas on oskus asju lõpetada üks parimaid emotsionaalse küpsuse näitajaid, olgu tegu paari-, sõprus- või töösuhtega.
Midagi algab ja midagi lõpeb elus kogu aeg. Alguste tähistamises oleme üsna head. Üldiselt pannakse ikka pidu püsti, et rõõmustada suurte alguste, sünni, koolimineku, uue töökoha, koduloomise või abiellumise üle. Meile on tähtis, et keegi märkaks me elus toimuvaid sündmusi ning annaks kaasa head soovid uue alguse õnnestumiseks. Algusi tuleb õnnistada. Pidu meis enestes on muidugi äge, aga tegelikult on ägedam veel, kui saame seda kellegagi jagada.

Juba vanarahvas teadis, et kombetalitused tähistavad tihti üleminekut ühest seisundist või etapist teise, andes elulisele muutusele teadvustatud tähelepanu. Sestap on paljudes peredes just neile iseloomulikud traditsioonid, mis aitavad uut algust tähistada. Pannkoogid võivad tähistada pühapäeva algust, lilled sünnipäeva saabumist, hõbelusikas esimese hamba lõikumist, leib ja sool uue kodu sisseõnnistamist. Slaavlastel on ütlus: „Istume enne teeleasumist.“ Seegi on rituaalne tegevus, et anda õnnistus jalge alla võetavale uuele teekonnale.

Inimesed on muidugi erinevad, mõni oskab tähistada isegi nii väikest asja, kui seda on päeva algus, mõnel ei tõuse kulm ka suursündmuste peale. Mõned uued algused tekitavad suurt ärevust. Ent laias laastus inimesed siiski tervitavad olenevalt oma rõõmustamisoskusest algusi ning loovad uusi ja hoiavad vanu traditsioone, et neid tähistada.

Kuigi emast eemal olek on raske, on lapsele oma isa unustamine pikas perspektiivis palju tõsisemate tagajärgedega.
Veel hiljaaegu jäi pärast lahutust lapse hooldusõigus enamasti ühele vanemale (üldjuhul emale), kes muutus siis justkui psühholoogiliseks ainuvanemaks, otsustades üksi, mis on lapsele parem. Argumendiks kasutati väidet, et kui laps veedab päevi ja öid ka isaga, tekib lapsel segadus, mis vähendab lapse turvatunnet. See väide põhines usul, et väikelapse elus saab olla vaid üks kiindumussuhe, mis tagab arenguks vajaliku stabiilsuse, ja see moodustub emaga. Esines ka uskumus, et isaga jagatud vanemlus kahjustab kiindumussuhet emaga, kuna emast eemal viibimine võib selle asemel et mõlema vanemaga kvaliteetse suhte näol kasu tuua, mõjuda hoopis nii, et lapsel ei teki kummagagi sügavat, stabiilset suhet.

Tänases maailmas lagunevad umbes pooled suhted. Mõnikord on see mõlema partneri äratundmine, et suhe ei toimi ning huvi ja tahtmist seda parandada ei ole. Sagedamini otsustab siiski üks partner edasi liikuda ja teine on sundseisus. Eluterve talupojamõistus ütleb, et kui keegi on sulle väga haiget teinud, sind reetnud, su unistused purustanud, siis parim moodus tervenemiseks on sellisest inimesest eemale hoida. Kui last poleks mängus, võikski nii teha. Aga kui laps on mängus? Sellest mängust sõltub lapse närvisüsteemi seisund, turvatunne ja minapilt. See, mis aitaks paraneda üksijääjal, kahjustab last. Lapse nimel peaks ekspartneriga suhtlemist jätkama. See võib mõnikord olla üliraske ülesanne.
Rohkem kui lahutus ise, ruineerib last õnnetu, vihase, pettunud partneri isiklik reaktsioon lahkuminekule. Laps võtab endasse oma armastatud vanema valu ja ängi, ta on niipalju haavatud, kui haavatuna tunneb end nõrgem, õnnetum vanem. Laps armastab ju mõlemat vanemat, ei taha kummastki lahus olla ega soovi oma ellu selles küsimuses mingeid muutusi.
Oma lapse armastamine tähendab mõistmist, et ta on iseseisev olend, kelle sünniõiguse hulka kuulub õigus kahele vanemale ja turvalisele arengukeskkonnale. Ja mõistmist, et lõpeb paarisuhe, vanemlik suhe jääb kestma. Ideaalsel juhul asendab paarisuhet nüüd edaspidi sõbralik, hooliv vanemlus, kus mõlemal on endiselt kohustused ja õigused lapse suhtes ning hoolitakse ka teisest partnerist kui kaasvanemast. Lapsel on õigus tunda oma mõlemat vanemat. Tunda mitte ainult nimepidi, vaid päriselt, läbi koosoldud aja. Mitte ükski täiskasvanute valu ei õigusta lapse ees tema tegelike juurte varjamist ning nendega tutvumise keelamist. Ehk on 21. sajand valmis mõttemuutuseks, et lapse perekond ei purune, kui tema vanemate kooselu laguneb. Lapsele on tema ema ja isa alati pere, ka siis, kui vanemad ei ela enam ühe katuse all.

Kunagi varem pole elu olnud nii selgelt isikukeskne. Meid julgustatakse otsima, mis meile parim, leidma oma õnne ning pöörama oma isiklikule arengule tähelepanu. Probleemide ilmnedes ja emotsionaalse sideme lõdvenedes hakatakse unistama partnerist, kelle kõrval tunduks elu ja isiklik areng paremini kulgevat. Mõnikord lahutatakse liiga kiiresti, aga mõnikord viivitatakse selle otsusega liiga kaua, nii et partneri suhtes pole enam mingit austust, hoolimist, on vaid tohutu viha.
Lahkuminemise otsuseni ei jõuta tavaliselt üleöö. Enamasti on see keeruline protsess kõigile osapooltele. Suhtest lahkuda soovija tunneb süütunnet, häbi, hirmu. Teda vaevavad kahtlused. Mahajäetul tunnete spektris on šokk, eitus, viha, kurbus, ahastus, abitus, ebakindlus, kättemaks, hirm, süü, häbi. Ta tunneb end hüljatu ja reedetuna.
Kuidas partnerile oma lahkuminemise soovist teada anda? Millal ja kuidas kindlasti ei sobi oma kaaslast teavitada?
Milliseid samme võiks astuda, et võimalikult rahulikult neil teemadel rääkida?
Kuidas väärikalt lahku minna? Mis teha, kui peres on laps? Kas lapse pärast peaks jääma kokku?

Lapse kontakti bioloogiliste vanematega ei tohiks kunagi täiskasvanute keeruliste või lõppenud suhete pärast ohverdada. Lapsel on õigus tunda oma mõlemat vanemat. Tunda mitte ainult nimepidi, vaid päriselt, koos oldud aja kaudu.
Küsimus pole mitte vanemate õiguses veeta lapsega aega, vaid lapse inimõiguses veeta aega oma mõlema vanemaga, osaleda mõlema vanema elus, õppida neid tundma, saada osa mõlema vanema ajalistest ja materiaalsetest ressurssidest. Laps ei pea valima ema või isa vahel. Lapsel peab olema õigus olla koos nii ühe kui teise vanemaga.
Ühel vanemal pole õigust otsustada, et lapsel pole teist vanemat vaja. Hoolimatute, süüdimatute, vägivallatsejate ja kuritarvitajate eest tuleb lapsi kaitsta. „Normaalsete“ vanemate puhul peaks pärast paarisuhte lõppemist jätkuma vanemlik liit, mis võiks väljenduda heatahtliku koostöö vormis.
Lahkumineku järgsel elukorraldusel pole üht ainuõiget lahendit. Ma ei saa öelda, et 50-50 jaotus on ainuõige või kuidas see protsent kummagi vanemaga oldud ajas peaks täpselt väljenduma. Aga kindlasti on olemas vale lahendus – kui laps näeb oma teist vanemat harva või üldse mitte. Eriti oluline on see just alla nelja/viie aastaste laste puhul, sest selles vanuses on kahjuks nii, et mis silmist, see meelest. Vanemlik lepe, mille alusel väikelaps kohtub teise vanemaga vähem kui 6 päeva kuus ja kus laps peab ootama kontakti üle nädala, võtab lõivu lapse-vanema suhtest ning annab põhjust oletada, et kiindumussuhe saab kannatada.
Vanemlik lepe, mille alusel väikelaps kohtub teise vanemaga vähem kui 6 päeva kuus ja kus laps peab ootama kontakti üle nädala, võtab lõivu lapse-vanema suhtest ning annab põhjust oletada, et kiindumussuhe saab kannatada.
Oluline on see, et laps saab piisavalt mõlema vanemaga koos olla. Kvaliteetaeg on tähtsam kvantiteetajast. Laps tahab tunda, et ta on oluline nendele inimestele, keda ta ise oluliseks peab. Iga laps peab oma vanemaid oluliseks.
Raske on öelda, kui palju koosoldud aega just piisav on. Teadlased ütlevad, et laps ei tohiks teist vanemat näha vähem kui umbes 35% ajast. Mulle endale tundub, et see protsent võiks tasavägisemgi olla. Seda ei pea joonlauaga mõõtma kuu või nädala lõikes. Võib-olla võiks seda vaadata aasta lõikes, et anda vanematele nn. graafikute sättimiseks suuremat vabadust.
Lahkumineku läbi, kus üks vanem kaob lapse elust, kaotab laps samast soost vanema näol samastumisobjekti ja vastassoost vanema näol esimese partneri, kelle peal harjutada esimesi loomulikke kiindumussuhteid vastassooga. Väiksel poisil on raske elada ilma isa-eeskujuta, keda matkides õppida meheks olemise viise ja väikesel tüdrukul on raske elada ilma ema-eeskujuta, keda jäljendades omandada naiseks olemise kunsti.
Lahkumineku läbi, kus üks vanem kaob lapse elust, kaotab laps samast soost vanema näol samastumisobjekti ja vastassoost vanema näol esimese partneri, kelle peal harjutada esimesi loomulikke kiindumussuhteid vastassooga. Väiksel poisil on raske elada ilma isa-eeskujuta, keda matkides õppida meheks olemise viise ja väikesel tüdrukul on raske elada ilma ema-eeskujuta, keda jäljendades omandada naiseks olemise kunsti.
Lahkumineku läbi, kus üks vanem kaob lapse elust, kaotab laps samast soost vanema näol samastumisobjekti ja vastassoost vanema näol esimese partneri, kelle peal harjutada esimesi loomulikke kiindumussuhteid vastassooga.

Mõned vanemad leiavad pärast lahutust kergelt ja loovalt lahenduse lapse elukorralduseks, nii et lapsel säilib mõlema vanemaga tihe kontakt. Mõnel juhul läheb see aga väga vaevaliselt ja mõnikord juhtub suisa nii, et laps teatab, et ta ise ei taha teise vanema juurde minna. Teraapias kuuleb sageli küsimust: “Aga mida ma peaksin tegema? Sundima oma last teise vanema juurde minema, kui ta ei taha? Laps ise ütleb, et ta ei taha minna, mina pole talle neid sõnu suhu pannud!”
Tänase saates on fookuses põhjused, miks laps võib öelda pärast vanemate lahkuminekut, et ta ei soovi teise vanema juurde minna. Mida sellises olukorras ette võtta, et laps ikka tahaks minna? On ju kumbki vanem pool lapse geneetilisest koodist ja see on kindlasti iga lapse esimene inimõigus – õppida tundma oma geneetilise koodi mõlemat algallikat.

5. mail, avalikul saate salvestusel tuli vastamisele valik aasta jooksul laekunud kuulajaküsimustest. Muuhulgas:
* Kas inimene saab olla üksinda täiuslik?
* Kas on tõsi, et naised tülitsevad suhtes rohkem kui mehed?
* Kuidas vastata partnerile, kui ta räägib minuga tõredalt ja ebaviisakalt?
* Mis võib juhtuda kui ema ja poeg on üleseotud?
* Lahkumineku rituaalid. Lahkuminek tüliga või kooselu lõpu tähistamine?
* Kuidas lahendada võimuvõitluse faas, kui põhiprobleem on alkohol?
* Ajaga olen aru saanud, et olen emale väga sarnane. Miks ma emast eemal olles mõistan teda ja ebamugavustunne on peaaegu olematu, aga kui ma temaga koos olen, siis tekkib eemaletõukav tunne ja mõistmine tuleb palju raskemalt?

Mis on lapsele parim elukorraldus, kui tema bioloogilised vanemad on otsustanud hakata lahus elama? Sõltumata sellest, kes lahkus või mis põhjusel ta lahkus, tuleb esimese sammuna korraldada lapse kontakti alalhoidmine mõlema vanemaga (ei laiene muidugi vägivaldsete ja/või vastutustundetute vanemate puhul, kes lapse turvalisuse ohtu seavad).
Lapsele ei tohi panna otsustamise raskust, kus ta elab ning millal ta teise vanemaga kohtub. See veeretab otsustamise vastutuse koorma vanematelt lapse õlgadele ja paneb ta ränkraskesse lojaalsuskonflikti. Väikelaps ei adu veel enda vajadusi, ta ei oska sõnastada, et ta vajab kontakti mõlemaga. Kui ta pannakse valiku ette, tundub lapsele, et ta peab valima ühe VÕI teise. Ta ei oska veel niimoodi mõelda, et ta saab valida NII ÜHE KUI teise.
Head kokkulepped sünnivad siis, kui vanemad tõesti oskavad kuulata ja mõista, mida laps tunneb ning lähtuvad lapse huvidest. Tihti aitab parema lahenduse leidmiseks õige ülesande sõnastus: mitte rääkida vanema ajast lapsega vaid lapse ajast vanemaga.