Teema: uskumused

Märkimisväärne osa meie käitumisest ei väljenda mitte pärisolemust, vaid on hoopis kaitseolek. Kaitseolek turvab meid valu eest. Miks ja kuidas see tekib?
Kui jänes kohtab teel rebast ja too pole jänest veel märganud, teeb jänes sõltuvalt kiskja kaugusest rea instinktiivseid otsuseid.
Et ohtu vältida, annab jänes jalgadele valu ja põgeneb. Kui rebane osutub kiiremaks ja saab ta kätte, hakkab jänes elu eest võitlema. Ja kui ta juba kiskja hammaste vahel ripub, on viimane instinktiivne liigutus alistuda ja tarduda, et tunda vähem valu. Mõnikord aitab tardumisstrateegia ka ellu jääda – kiskja arvab, et saak on surnud, ja laseb ta hambust. Nii mõnigi hiir on niimoodi kassi käest pääsenud.
Loomamaailmas näeme ohu puhul – stressiolukorras – järgmisi automaatseid käitumisi:
1) põgenemine ehk konflikti vältimine,
2) tardumine ehk alistumine,
3) võitlemine ehk ründamine.
Loom ei istu maha ega arutle, tema käitumine on instinktiivne.
Inimloom käitub ohtu tajudes metsloomaga sarnasel viisil. Kui inimene on stressiseisundis, tugevate raskete emotsioonide (hirmu, abituse, viha, kadeduse, süü, häbi, kurbuse või vastikuse) küüsis, väga väsinud või kui tema mingid vajadused on rahuldamata, käivituvad temaski loomalikud-loomulikud toimetulekuviisid: põgenemine, tardumine, võitlemine.
Pikemalt kuula Spotify podcastist “Iseendaks kasvamine” 1. osa ja 2. osa

Lapse- ja noorukieas on meil kõigil samad emotsionaalsed põhivajadused. Mida me vajame?
Turvaline kiindumusIga väike inimene vajab emotsionaalselt turvalist keskkonda, kus lisaks sellele, et ta on toidetud ja hooldatud, on vähemalt üks inimene, kellesse kiinduda, kes loob tunde, et laps on väärtuslik, et tema vajadused on tähtsad ja mõistetud.
Iga väike inimene vajab emotsionaalselt turvalist keskkonda, kus lisaks sellele, et ta on toidetud ja hooldatud, on vähemalt üks inimene, kellesse kiinduda, kes loob tunde, et laps on väärtuslik, et tema vajadused on tähtsad ja mõistetud.
Väikelaps vajab soojust, hoolt, empaatiat ja imetlust nii vanema pilgus, sõnas kui ka tegudes. Laps vajab, et ta vanem oleks etteaimatava käitumisega. Vanema pühendunud kohalolek ja võimekus vastata lapse arengulistele vajadustele on lapse enesehinnangu vundament. Pühendunud kohalolekust tekib lapsel esimene ühtekuuluvuskogemus: see on minu inimene, minu pere, kes on minu jaoks olemas. Kiindumusvajaduse täitumise piisavusest saab alguse positiivne minapilt.
… Igal lapsel on põhivajadused, mille rahuldamise määrast sõltub tulevane vaimne tervis. Mis juhtub inimesega, kelle põhivajadusi tema vanemad ei rahulda? Millised automaatsed mustrid võivad tekkida?
Pikemalt kuula Spotify podcastist “Iseendaks kasvamine” 1. osa

See, kui kvaliteetsed on suhted nii teiste kui ka iseendaga, sõltub suuresti sellest, kuidas me ärevusega toime tuleme.
Seostame ärevust sageli intensiivse tundega, mis meid tabab avaliku esinemise või hirmutava olukorra eel – süda klopib, olemine on rahutu, hingamine kiireneb, käed värisevad. Kui oleme abitus seisus või silmitsi ohu, lahendamatuna näivate probleemide, konfliktide, õnnetuste, raskete terviseseisunditega – ühesõnaga, kui ees terendab mugavustsoonist väljumine või oleme mugavustsoonist juba kaugele välja kukkunud –, tunneme enamasti kõik selle tunde hõlpsalt ära. See on ärevus.
Aga ärevusel on ka mahedamad vormid, kus käsi ja hääl ei värise, vererõhk ei tõuse ja kõhus ei keera. Enamasti ei oska me sellistel hetkedel isegi sõnastada, et meil on sees ärevus. Selline ärevus väljendub sisemise ebamugavuse või pingena ja tõstab pead, kui me ootused elule ja inimestele reaalsusest erinevad. Või kui meil on lihtsalt kiire või mingil teemal kellegagi eriarvamus. Või ka siis, kui me ei suuda või ei oska teha valikut: minna või mitte minna, teha või mitte teha, öelda või mitte öelda, osta või jätta ostmata. Läbi aegade kõige tuntum ärev sisemonoloog kõlab: „Olla või mitte olla…“
Enamasti ei oska me sellistel hetkedel isegi sõnastada, et meil on sees ärevus. Selline ärevus väljendub sisemise ebamugavuse või pingena ja tõstab pead, kui me ootused elule ja inimestele reaalsusest erinevad.
Suhetes tekib pidevalt olukordi, kus meil on erinev nägemus või ootus, kuidas me elukaaslane/laps/vanem/ülemus/alluvad/poliitikud/arstid/kaaskodanikud mõtlema või käituma peaks. Asjad pole väga sageli nii, nagu me tahaks, ning see ärritab.
Ärevus on me sees ka siis, kui oleme üksi. Pole isegi vaja teist inimest, kes meis ärevuse käivitaks. Igaüks meist on elus olnud olukorras, kus ta ootused iseendale ja oma elule on tunduvalt suuremad, kui reaalsus lubab. On see siis välimus, edukus, huumorimeel, mõistus, andekus, rahulikkus, rahakott või mis iganes muu, mis tundub ebapiisav. Igaühel on olnud aeg, kus ta pole rahul sellega, mis tal on või kes ta on. Sellised ajad krutivad sisemist ärevust.

Kuniks fookus on puuduval, on raske tunda rõõmu sellest, mis olemas. Kui inimkond elas veel külaühiskonnana, kus kõik teadsid kõiki küla viitsadat asukat, oli pea igaühel võimalik olla milleski oma küla parim: üks oli parim ravitseja, teine sepp, kolmas pillimees, neljanda kapsapirukas oli küla maitsvaim, viiendal oli erakordne lauluhääl. Keegi oli jahimehena ületamatu, mõnel olid kauneimad juuksed, keegi oli targim või kõige rohkem maailmas rännanud või osavaim aednik, naljahammas, välejalg või hobulausuja. Elud möödusid teiste silme all ja inimesed olid kursis ka üksteise puuduste ning ebaõnnestumistega, et arst ei osanud süüa teha või et puusepa lapsed olid kasvatamatud kiusupunnid või et koolmeister oli joodik, rammumees polnud teravaim pliiats pinalis ning jumalasulase naisel ei õnnestunud rasestuda. Saladuseks ei jäänud ei rätsepa dementsus ega puskariajaja depressioon.
Kuniks fookus on puuduval, on raske tunda rõõmu sellest, mis olemas.

Kui inimene ilmutab ülemäärast ja põhjendamatut muret oma tervisliku seisundi pärast kutsutakse seda hüpohondriaks. Hüpohondrik on enamasti veendunud, et ta põeb mõnda rasket või eluohtlikku haigust ning tema mure või hirm püsib ka pärast seda, kui arst on ta terveks tunnistanud.
Hüpohondriale on iseloomulik oma tervisliku seisundi teravdatud jälgimine ja ka kõige väiksemate kehaliste vaevuste seostamine raskete haigustega. Hüpohondrik üritab ise ennast diagnoosida ja leida arstidelt oma diagnoosile kinnitust. Kuna arstid tunnistavad hüpohondriku aga enamasti terveks, süveneb temas usaldamatus arstide vastu.
Mureliku inimese elu on raske. Tema (kujutletavad) haigused vähendavad elu- ja suhete kvaliteeti. Kuidas hüpohondrikuga suhelda ilma tema tundeid riivamata?