Teema: skeemiteraapia

Kas oled kunagi tundnud, et teised justkui saavad eluga paremini hakkama kui sina? Et ükskõik kui palju sa pingutad, ütleb nähtamatu hääl: „Minust ei saa niikuinii asja. Sellest, mis ma teen, ei piisa. Ma ei jõua kunagi samale tasemele.“
Kui see tunne on tuttav, võib selle taga olla läbikukkumise uskumus. Skeemiteraapias räägime sügavatest sisemistest mustritest, mis kujunevad üldjoontes lapsepõlves ja hakkavad hiljem märkamatult meie mõtteid, tundeid ja valikuid juhtima. Läbikukkumise skeem on üks neist. See ei ole lihtsalt ebakindlus või kehv päev, vaid sisemine veendumus, et ollakse teistest halvem, rumalam või vähem võimekas.
Läbikukkumise hirm kannab endas uskumust: „Ma ei ole piisavalt tark, andekas, kompetentne või võimekas, et elu mingi valdkonnaga hakkama saada.“
See ei tähenda, et inimene päriselt oleks ebaõnnestuja. Vastupidi, sageli kannavad sellist uskumust inimesed, kes on objektiivselt edukad, töökad ja vastutustundlikud. Tihti leiab sellise mõttemustriga inimesi juhtide seas. Nad ei tunne oma saavutustest rõõmu ega turvatunnet. Sisemine mõõdupuu edu tundmiseks on saavutatust alati kõrgemal justkui kättesaamatu horisont.
Ükski laps ei sünni tundega, et ta on läbi kukkunud. See tunne õpitakse ära.
Pikemalt kuula ka Spotify podcastist “Iseendaks kasvamine” 8. osa

Pidevalt suhte purunemist kartval inimesel on hirm hülgamise ees. Kuigi hülgamiskogemus võib jääda lapsepõlve, aktiveerub see kogemus sageli just paarisuhtes. Miks küll ometi?
Mida tunneb hülgamist kartev inimene? Kurbust ja hirmu. Närvisüsteemis on paanikareaktsioon, mis meenutab väikse lapse vanemast eraldatuse hirmu. Sisemine alarmsüsteem on käivitunud, ärevus on suur, sellega võivad kaasneda kahtlused, reetmishirm, üksildus, lootusetus, viha ja meeleheide. Tugeva hüljatuse skeemiga inimene tõlgendab olukorda, kus ta partner on parasjagu hõivatud oma asjadega: „Ma pole sulle enam oluline ja sa jätad mu maha, hoolimata sellest, et sa kinnitad oma truudust. Ma ei saa sind uskuda!“
Hüljatustunde kogemist peetakse esimeste eluaastate skeemiks ehk et see tekib esmases kiindumussuhtes vanematega, kui lapsel jääb rahuldamata vajadus stabiilsuse ja turvalise seotuse järele. Stabiilsus on siin oluline märksõna, mis aitab eristada hüljatuse/ebastabiilsuse skeemi emotsionaalse ilmajäetuse skeemist (loe: „Emotsionaalne ilmajäetus“, Eesti Naine, november 2025). Ilmajäetuse skeem tekib seetõttu, et lapsel on olnud pidevalt puudu emotsionaalsest hoolest, seotusest ja toetusest, hüljatuse puhul aga on vanem ebastabiilne – ta kord on olemas ja siis pole. Mõnikord on vanem vihane, mõnikord rahulik. Mõnikord kaine, mõnikord alko- või narkojoobes. Kord heas vaimses seisundis, siis depressioonis. Laps saab sellest kogemuse, et armastus ja toetus võivad hetkega kaduda.
Skeemi tekkimine ei tähenda, et vanemad poleks last armastanud. Ei, üldse mitte. Sageli peab vanem olema füüsiliselt eemal, sest ta on hooliv vanem, kes tahab oma lapsele ja perele parimat. Ta on kursis lapse käekäiguga ja kui ta on kodus, on ta pühendunud, ent selles vanuses paratamatult enesekeskse lapseajuga olukorda tõlgendades näib, et vanemat pole tema jaoks olemas.
Samamoodi võib see skeem kujuneda, kui laps on saadetud pikalt vanavanemate juurde, laagrisse või on ta sattunud haiglasse. Sealses keskkonnas on ta kogenud hüljatust ja turvatunde puudumist. Vanemate lahkuminek varases lapsepõlves võib olla samuti hülgav kogemus
Pikemalt kuula Spotify podcastist “Iseendaks kasvamine” 5. osa

Emotsionaalse ilmajäetuse skeem tähendab uskumust, et minu emotsionaalsed vajadused ei saa kunagi piisavalt rahuldatud, et mu soov emotsionaalse toe järele jääb vastamata. See on tunne, et mind ei mõisteta, ei kuulata. Minust ei hoolita. Tulemuseks võib olla pidev väsimus, tühjus, depressiivsus.
See skeem tekib lapsepõlves kui laps on jäänud ilma endale vajalikust hulgast emotsionaalsest hoolest.
Enamasti ei tähenda see, et vanemad ei armastanud ega hoolinud. Sageli on vanemad ise saanud lapsepõlves samasuguse kogemuse ega osanud teisiti. Ajad olid ju sellised – peaaegu igas peres oli tunda teise maailmasõja ja sellejärgse okupatsiooniaja traumaatilist mõju, kus vanemad olid niivõrd mures, hädas ja hõivatud, et ka pere füüsiliste vajaduste täitmine oli keeruline. Või nii ära kurnanud, et riidlemine ja pettumus olid kergelt tulemas ning emotsionaalseks kohal olekuks ei jätkunud energiat. Niisamuti on pikalt valitsenud lapse kasvatamisel uskumused, mis on selle skeemi tekkimist hoolikalt raamatute põhjal last kasvatades võimendanud (näiteks Spocki „Teie laps“ õpetas, et vanemad ei peaks nutvat last sülle võtma, sest see hellitab lapse ära, ning kui imikul läheb kiiremini kõht tühjaks kui ettenähtud neli tundi, siis nutku, kuni harjub).
Emotsionaalset ilmajäetust on keeruline ära tunda, sest see ei ole midagi, mida laps on omal nahal kogenud ja mäletab, vaid see on emotsionaalne hool ja tugi, millest ta on ilma jäetud. Laps ei teagi, et elu võiks teistmoodi käia, sest kodu on ju see, kust saadakse esimene elukogemus. Kodus kogetu on tema jaoks “normaalne”.
Pikemalt kuula Spotify podcastist “Iseendaks kasvamine” 4. osa

Märkimisväärne osa meie käitumisest ei väljenda mitte pärisolemust, vaid on hoopis kaitseolek. Kaitseolek turvab meid valu eest. Miks ja kuidas see tekib?
Kui jänes kohtab teel rebast ja too pole jänest veel märganud, teeb jänes sõltuvalt kiskja kaugusest rea instinktiivseid otsuseid.
Et ohtu vältida, annab jänes jalgadele valu ja põgeneb. Kui rebane osutub kiiremaks ja saab ta kätte, hakkab jänes elu eest võitlema. Ja kui ta juba kiskja hammaste vahel ripub, on viimane instinktiivne liigutus alistuda ja tarduda, et tunda vähem valu. Mõnikord aitab tardumisstrateegia ka ellu jääda – kiskja arvab, et saak on surnud, ja laseb ta hambust. Nii mõnigi hiir on niimoodi kassi käest pääsenud.
Loomamaailmas näeme ohu puhul – stressiolukorras – järgmisi automaatseid käitumisi:
1) põgenemine ehk konflikti vältimine,
2) tardumine ehk alistumine,
3) võitlemine ehk ründamine.
Loom ei istu maha ega arutle, tema käitumine on instinktiivne.
Inimloom käitub ohtu tajudes metsloomaga sarnasel viisil. Kui inimene on stressiseisundis, tugevate raskete emotsioonide (hirmu, abituse, viha, kadeduse, süü, häbi, kurbuse või vastikuse) küüsis, väga väsinud või kui tema mingid vajadused on rahuldamata, käivituvad temaski loomalikud-loomulikud toimetulekuviisid: põgenemine, tardumine, võitlemine.
Pikemalt kuula Spotify podcastist “Iseendaks kasvamine” 1. osa ja 2. osa

Lumivalgekese muinasjutust teame seitset pöialpoissi. Nende seas oli tõre Toriseja, rõõmus Õnneseen, uje Häbelik, Ninatark, kes pidas end targimaks kõigis maailma asjades, ja Doktor, kes suutis säilitada kriitilistes olukordades külma pea. Päriselus võib öelda, et igaühe sees elab samal ajal piltlikult samasugune pöialpoiste või alaisiksuste kamp – igaühel oma nägu ja oma tegu, omad uskumused. Mõni neist tegelastest on lustlik ja loov. Mõnel on meid pisendavad uskumused, näiteks “mul niikuinii midagi ei õnnestu”, “ma ei saa üksi hakkama”, “kõigi teiste vajadused on tähtsamad kui minu omad”. Mõne tegelase uskumused teevad ta nartsissistlikult suureks – “minul on alati õigus”. Mõni tegelane meie sees võib olla vihane, teine kurb, kolmas tuulepea, neljas karistab, viies kritiseerib. Mõnikord ei saa me sisemised tegelased omavahel hästi läbi – näiteks impulsiivne tegelane tahaks söösta seiklusesse, aga alalhoidlik ei luba. Ja aeg-ajalt üllatume – ma ei tea, mis mul hakkas, et ma nii käitusin! Justkui oleks ootamatu etteaste teinud keegi, keda ma isegi ei teadnud endas olevat.
Lumivalgekese muinasjutust teame seitset pöialpoissi. Nende seas oli tõre Toriseja, rõõmus Õnneseen, uje Häbelik, Ninatark, kes pidas end targimaks kõigis maailma asjades, ja Doktor, kes suutis säilitada kriitilistes olukordades külma pea.
Päriselus võib öelda, et igaühe sees elab samal ajal piltlikult samasugune pöialpoiste või alaisiksuste kamp – igaühel oma nägu ja oma tegu, omad uskumused. Mõni neist tegelastest on lustlik ja loov. Mõnel on meid pisendavad uskumused, näiteks “mul niikuinii midagi ei õnnestu”, “ma ei saa üksi hakkama”, “kõigi teiste vajadused on tähtsamad kui minu omad”.
Mõne tegelase uskumused teevad ta nartsissistlikult suureks – “minul on alati õigus”. Mõni tegelane meie sees võib olla vihane, teine kurb, kolmas tuulepea, neljas karistab, viies kritiseerib. Mõnikord ei saa me sisemised tegelased omavahel hästi läbi – näiteks impulsiivne tegelane tahaks söösta seiklusesse, aga alalhoidlik ei luba. Ja aeg-ajalt üllatume – ma ei tea, mis mul hakkas, et ma nii käitusin! Justkui oleks ootamatu etteaste teinud keegi, keda ma isegi ei teadnud endas olevat.
Pikemalt kuula Spotify podcastist “Iseendaks kasvamine” 2. osa

Lapse- ja noorukieas on meil kõigil samad emotsionaalsed põhivajadused. Mida me vajame?
Turvaline kiindumusIga väike inimene vajab emotsionaalselt turvalist keskkonda, kus lisaks sellele, et ta on toidetud ja hooldatud, on vähemalt üks inimene, kellesse kiinduda, kes loob tunde, et laps on väärtuslik, et tema vajadused on tähtsad ja mõistetud.
Iga väike inimene vajab emotsionaalselt turvalist keskkonda, kus lisaks sellele, et ta on toidetud ja hooldatud, on vähemalt üks inimene, kellesse kiinduda, kes loob tunde, et laps on väärtuslik, et tema vajadused on tähtsad ja mõistetud.
Väikelaps vajab soojust, hoolt, empaatiat ja imetlust nii vanema pilgus, sõnas kui ka tegudes. Laps vajab, et ta vanem oleks etteaimatava käitumisega. Vanema pühendunud kohalolek ja võimekus vastata lapse arengulistele vajadustele on lapse enesehinnangu vundament. Pühendunud kohalolekust tekib lapsel esimene ühtekuuluvuskogemus: see on minu inimene, minu pere, kes on minu jaoks olemas. Kiindumusvajaduse täitumise piisavusest saab alguse positiivne minapilt.
… Igal lapsel on põhivajadused, mille rahuldamise määrast sõltub tulevane vaimne tervis. Mis juhtub inimesega, kelle põhivajadusi tema vanemad ei rahulda? Millised automaatsed mustrid võivad tekkida?
Pikemalt kuula Spotify podcastist “Iseendaks kasvamine” 1. osa

Pingelises olukorras reageerivad inimesed erinevalt. Mõni vihastab ja hakkab teisi süüdistama, teine alistub olukorrale. Kolmas tahaks lihtsalt põgeneda. Neljas hakkab veiderdama. Viiest korraldab tõelise draama. Kuues ei võta mingit vastutust. Mõni suudab ka keerulisimas olukorras jääda peaaegu alati rahumeelseks ja adekvaatseks.
Kui öelda vihastajale: “Jää järgmisel korral rahulikuks!” või soovitada ohvrimeelsele alistujale, et ta ei laseks endale pähe istuda, siis võib ta nõustuda, et nii oleks õigem ja targem tõesti. Aga kui pingeline olukord käes, reageerib ta enamasti harjumuspärasel moel nagu käivituksid temas automaatselt mingid sisemised arvutiprogrammid. Tänapäeva psühholoogia kutsub neid harjumuspäraseid programme või mustreid skeemideks.
Skeem on nagu rada, mida mööda oleme hakanud astuma lapsepõlves ja mida tallame automaatselt korduvalt kogu elu jooksul. Tuttaval rajal on turvaline käia. See võib tekitada kannatusi, aga me oleme neid õppinud taluma, seega tundub meile meie käitumine – vihastumine, alistumine, põgenemine, jne – normaalne ja ainuvõimalik. Skeem on nagu lihas, ta tugevneb kordamise tagajärjel.
Metafooride keeles võib öelda, et ühe inimese isiksuse sees elaksid oma iseseisvat elu alaisiksused, kel igaühel oma nägu ja tegu. Nagu pöialpoiste perekond – meie sees elab Hellik, Toriseja, Õnneseen, Ninatark, Häbelik. Neil tegelastel on omad uskumused – mõned neist pisendavad meid, (“ma pole armastust väärt”, “mul niikuinii midagi ei õnnestu”). Või teevad need uskumused inimesi ebakohaselt, nartsissistlikult suureks (“mul on alati õigus”). Mõnikord ei saa need sisemised tegelased omavahel isegi läbi – sisemisest lapsest juhitud osa tahaks süüdimatult afääri sukelduda, ettevaatlik ja moraliseeriv osa aga keelab seda tegemast ja nii leiame end nii mõnigi kord sisemisest konfliktist – kumb jääb peale?
Kust need skeemid pärit on? Millal skeemid aktiveeruvad? Kuidas inimesed ise enda skeeme märgata võiksid? Kas me saame oma skeeme muuta?