Teema: lapsed

Lapse- ja noorukieas on meil kõigil samad emotsionaalsed põhivajadused. Mida me vajame?
Turvaline kiindumusIga väike inimene vajab emotsionaalselt turvalist keskkonda, kus lisaks sellele, et ta on toidetud ja hooldatud, on vähemalt üks inimene, kellesse kiinduda, kes loob tunde, et laps on väärtuslik, et tema vajadused on tähtsad ja mõistetud.
Iga väike inimene vajab emotsionaalselt turvalist keskkonda, kus lisaks sellele, et ta on toidetud ja hooldatud, on vähemalt üks inimene, kellesse kiinduda, kes loob tunde, et laps on väärtuslik, et tema vajadused on tähtsad ja mõistetud.
Väikelaps vajab soojust, hoolt, empaatiat ja imetlust nii vanema pilgus, sõnas kui ka tegudes. Laps vajab, et ta vanem oleks etteaimatava käitumisega. Vanema pühendunud kohalolek ja võimekus vastata lapse arengulistele vajadustele on lapse enesehinnangu vundament. Pühendunud kohalolekust tekib lapsel esimene ühtekuuluvuskogemus: see on minu inimene, minu pere, kes on minu jaoks olemas. Kiindumusvajaduse täitumise piisavusest saab alguse positiivne minapilt.
… Igal lapsel on põhivajadused, mille rahuldamise määrast sõltub tulevane vaimne tervis. Mis juhtub inimesega, kelle põhivajadusi tema vanemad ei rahulda? Millised automaatsed mustrid võivad tekkida?
Pikemalt kuula Spotify podcastist “Iseendaks kasvamine” 1. osa

Vanemad soovivad valdavalt oma lastele parimat: et nad oleksid terved ja targad, virgad ja viisakad, lahked ja loovad ning saaksid eluga õnnelikult ja edukalt hakkama (mida iganes keegi nende mõistete all silmas peab). Ometi võivad mõned täiskasvanud oma vanematele kunagist kasvatust kibedalt ette heita. Mis võib olla sellise rahulolematuse taga?
Lapse kasvatamine on keeruline – enda vajadusi (und, vabadust, sotsiaalset elu) mingiks ajaks kõrvale jättes peaksime suunama märkimisväärse osa oma ressurssidest (aja, energia, raha, mõtted) lapse hüvanguks.
Miinimumprogramm = füüsiline hool on täidetud, kui lapse füüsilised vajadused – turvaline katus pea kohal, puhtad riided seljas, söök laual, vajalikud asjad olemas – on kaetud, ta on huviringidesse registreeritud ning igapäevane logistika toimib. Enese lapsepõlvekogemusele tuginedes ja seda alateadlikult jäljendades on paljud vanemad pidanudki miinimumprogrammi piisavalt tugevaks vundamendiks, millele laps ise funktsionaalse pealisehituse rajab.
Maksimumprogramm = füüsiline + emotsionaalne hool
Vundamendi rajamise käigus pole aga paljud vanemad osanud arvestada, et emotsionaalne hool, millega seda vundamenti on ehitatud, osutub sama tähtsaks kui mitte tähtsamakski veel. Emotsionaalse hoole puudust on keeruline ära tunda, sest see ei ole midagi, mida laps on omal nahal kogenud ja mäletab, vaid see on emotsionaalne hool/tugi, millest ta on ilma jäetud. See on kõik see, mida lapsega ei juhtunud.
Keegi pole ideaalne vanem, me kõik teeme vigu. Lapsed on oma arengutee alguses loomult enesekesksed – väiksena on neil ootus, et vanemad on küpsed ja väljaarenenud isiksused, kes teavad kindlameelselt, mida nad teevad. Tegelikkuses on vanemad aga sageli neile tundmatutes oludes improviseerivad inimesed, kes paljusid asju teevad esmakordselt ja on sealjuures stressis. Vanemaks olemist ju koolis ei õpetata. Nii mitmedki olid kurnatud sellest, et ots-otsaga kokku saada miinimumprogrammigi jaoks.

Kuidas elada oma elu selliseks, et laps su üle uhkust tunneks? Ja mitte su saavutuste või tööde pärast, aga selle pärast, kes sa ise olid ning kuidas sa oma elu ja muutustega toime tulid Sattusin ühel koosviibimisel kuulma lugu ligi kuuekümneaastase Lea elust. Leal on kolm täiskasvanud last, kõik iseseisvad, kõrgesti haritud, hästi toimetulevad. Kõigil oma paarisuhe ja sisutihe elu – üks välismaal akadeemilist kraadi tegemas, kaks Eestis oma elu ja ettevõtet üles ehitamas. Lapselapsi Leal veel pole ja lähiaastail ei ole ilmselt ka tulemas. Lea elab üksi, laste isa suri viisteist aastat tagasi, kui lapsed kõik veel kodus olid. Kui mõni kavaler tekkiski, tõrjus Lea selle mõtte peast – ei olnud lapsed kellestki võõrast nende kodus huvitatud ja ega Leagi ette kujutanud, kuidas mõni mees tema ellu laste kõrvale oleks mahtunud. Praeguses vanuses on uut partnerit raske leida. Mõnega on Lea juttu teinud, aga sügavamaks pole need suhted arenenud. Lea võtab oma elu kokku – lastele elatud elu. Üle poole elust pühendas ta lastele, pärast mehe surma oli ta neile nii ema kui ka isa eest. Et lastel oleks turvaline ja stabiilne elu, aga samas põnev ja sisutihe. Aitas, hoolitses, oli alati olemas. Andis neile tiivad ja juured. Lea lastel tiivad kannavad, mõne aasta eest lendas viimane tibu kodunt.

Kuigi emast eemal olek on raske, on lapsele oma isa unustamine pikas perspektiivis palju tõsisemate tagajärgedega.
Veel hiljaaegu jäi pärast lahutust lapse hooldusõigus enamasti ühele vanemale (üldjuhul emale), kes muutus siis justkui psühholoogiliseks ainuvanemaks, otsustades üksi, mis on lapsele parem. Argumendiks kasutati väidet, et kui laps veedab päevi ja öid ka isaga, tekib lapsel segadus, mis vähendab lapse turvatunnet. See väide põhines usul, et väikelapse elus saab olla vaid üks kiindumussuhe, mis tagab arenguks vajaliku stabiilsuse, ja see moodustub emaga. Esines ka uskumus, et isaga jagatud vanemlus kahjustab kiindumussuhet emaga, kuna emast eemal viibimine võib selle asemel et mõlema vanemaga kvaliteetse suhte näol kasu tuua, mõjuda hoopis nii, et lapsel ei teki kummagagi sügavat, stabiilset suhet.

Eestis on umbes 75 000 depressiooni all kannatavat inimest. Nad on kellegi lapsed, vanemad, partnerid, sõbrad. Seega depressiooniga kokku puutuvate inimeste ring ulatub mitmesaja tuhande inimeseni.
Meil kõigil võib olla mõnikord kergelt depressiivseid meeleolusid, kus rõõmu ja energiat napib ja elu ei näi tore. Depressiivsel skaalal on aga tumedam ots, kus inimese meeleolu on juba pikalt ja pidevalt rõõmutu, jaksu midagi teha pole ning tunneli lõpus valgust ei paista. Depressiooni iseloomustab jõuetus, huvipuudus, toimetuleku langus, motivatsiooni kadumine, tähelepanu- ja kontsentratsioonivõime alanemine ning suhteprobleemid. Inimene ärritub kergemini, teda saadab pidev ärevus, hinges on tühjus. Inimese uni muutub, ta kas magab halvasti või vastupidi – magaks kogu aeg. Ta söögiisu võib olla kadunud või vastupidi – ta sööks kogu aeg. Depressiivsel inimesel on raske olla kellegagi lähedases kontaktis. Tal on raske enese eest head hoolt kanda. Veel raskem on tal kellegi teise eest hoolitseda.
Iga laps on väärt seda, et ta vanemad on tema jaoks tähelepanelikult ja hoolivalt olemas. Iga lapsevanem soovib, et ta lapse tiivad kannaksid. Suurim kingitus, mida üks lapsevanem saab loomuliku hoole ja lapse vajaduste rahuldamise kõrval oma lapsele anda, on enda õnnelik, rahulduspakkuv elu.
Paljudel niimoodi ongi. Aga sugugi mitte igaühel. Mõni laps kasvab üles depressiivse vanema tiiva all. Milline mõju on depressiivsel vanemal oma lapsele? Mida tunneb üks laps, kui tema vanem on depressiivne?

Tänases maailmas lagunevad umbes pooled suhted. Mõnikord on see mõlema partneri äratundmine, et suhe ei toimi ning huvi ja tahtmist seda parandada ei ole. Sagedamini otsustab siiski üks partner edasi liikuda ja teine on sundseisus. Eluterve talupojamõistus ütleb, et kui keegi on sulle väga haiget teinud, sind reetnud, su unistused purustanud, siis parim moodus tervenemiseks on sellisest inimesest eemale hoida. Kui last poleks mängus, võikski nii teha. Aga kui laps on mängus? Sellest mängust sõltub lapse närvisüsteemi seisund, turvatunne ja minapilt. See, mis aitaks paraneda üksijääjal, kahjustab last. Lapse nimel peaks ekspartneriga suhtlemist jätkama. See võib mõnikord olla üliraske ülesanne.
Rohkem kui lahutus ise, ruineerib last õnnetu, vihase, pettunud partneri isiklik reaktsioon lahkuminekule. Laps võtab endasse oma armastatud vanema valu ja ängi, ta on niipalju haavatud, kui haavatuna tunneb end nõrgem, õnnetum vanem. Laps armastab ju mõlemat vanemat, ei taha kummastki lahus olla ega soovi oma ellu selles küsimuses mingeid muutusi.
Oma lapse armastamine tähendab mõistmist, et ta on iseseisev olend, kelle sünniõiguse hulka kuulub õigus kahele vanemale ja turvalisele arengukeskkonnale. Ja mõistmist, et lõpeb paarisuhe, vanemlik suhe jääb kestma. Ideaalsel juhul asendab paarisuhet nüüd edaspidi sõbralik, hooliv vanemlus, kus mõlemal on endiselt kohustused ja õigused lapse suhtes ning hoolitakse ka teisest partnerist kui kaasvanemast. Lapsel on õigus tunda oma mõlemat vanemat. Tunda mitte ainult nimepidi, vaid päriselt, läbi koosoldud aja. Mitte ükski täiskasvanute valu ei õigusta lapse ees tema tegelike juurte varjamist ning nendega tutvumise keelamist. Ehk on 21. sajand valmis mõttemuutuseks, et lapse perekond ei purune, kui tema vanemate kooselu laguneb. Lapsele on tema ema ja isa alati pere, ka siis, kui vanemad ei ela enam ühe katuse all.

Kui mõni inimene või ka inimeste grupp ei käitu vastavalt meie soovile, tekib jõuetuse tunne: kuidas mind ei kuulata, kuidas minuga ei arvesta! Oma pahameele välja näitamiseks võib tunduda parim viis selle põhjustajat karistada.
Füüsiline karistamine on tänapäeval õnneks oma populaarsust kaotamas, aga psühholoogilist karistamist on inimkäitumisest väga raske välja rookida. Suure tõenäosusega on igaüks meist kogenud omal nahal vaikivat karistamist. Kui teine kõnnib kivinäoga meist mööda nagu meid polekski olemas.
Kas karistamine on kasvatusvahendina efektiivne? Mida teeb karistav käitumine paarisuhtega? Kas karistamisele on alternatiive?

Lapse kontakti bioloogiliste vanematega ei tohiks kunagi täiskasvanute keeruliste või lõppenud suhete pärast ohverdada. Lapsel on õigus tunda oma mõlemat vanemat. Tunda mitte ainult nimepidi, vaid päriselt, koos oldud aja kaudu.
Küsimus pole mitte vanemate õiguses veeta lapsega aega, vaid lapse inimõiguses veeta aega oma mõlema vanemaga, osaleda mõlema vanema elus, õppida neid tundma, saada osa mõlema vanema ajalistest ja materiaalsetest ressurssidest. Laps ei pea valima ema või isa vahel. Lapsel peab olema õigus olla koos nii ühe kui teise vanemaga.
Ühel vanemal pole õigust otsustada, et lapsel pole teist vanemat vaja. Hoolimatute, süüdimatute, vägivallatsejate ja kuritarvitajate eest tuleb lapsi kaitsta. „Normaalsete“ vanemate puhul peaks pärast paarisuhte lõppemist jätkuma vanemlik liit, mis võiks väljenduda heatahtliku koostöö vormis.
Lahkumineku järgsel elukorraldusel pole üht ainuõiget lahendit. Ma ei saa öelda, et 50-50 jaotus on ainuõige või kuidas see protsent kummagi vanemaga oldud ajas peaks täpselt väljenduma. Aga kindlasti on olemas vale lahendus – kui laps näeb oma teist vanemat harva või üldse mitte. Eriti oluline on see just alla nelja/viie aastaste laste puhul, sest selles vanuses on kahjuks nii, et mis silmist, see meelest. Vanemlik lepe, mille alusel väikelaps kohtub teise vanemaga vähem kui 6 päeva kuus ja kus laps peab ootama kontakti üle nädala, võtab lõivu lapse-vanema suhtest ning annab põhjust oletada, et kiindumussuhe saab kannatada.
Vanemlik lepe, mille alusel väikelaps kohtub teise vanemaga vähem kui 6 päeva kuus ja kus laps peab ootama kontakti üle nädala, võtab lõivu lapse-vanema suhtest ning annab põhjust oletada, et kiindumussuhe saab kannatada.
Oluline on see, et laps saab piisavalt mõlema vanemaga koos olla. Kvaliteetaeg on tähtsam kvantiteetajast. Laps tahab tunda, et ta on oluline nendele inimestele, keda ta ise oluliseks peab. Iga laps peab oma vanemaid oluliseks.
Raske on öelda, kui palju koosoldud aega just piisav on. Teadlased ütlevad, et laps ei tohiks teist vanemat näha vähem kui umbes 35% ajast. Mulle endale tundub, et see protsent võiks tasavägisemgi olla. Seda ei pea joonlauaga mõõtma kuu või nädala lõikes. Võib-olla võiks seda vaadata aasta lõikes, et anda vanematele nn. graafikute sättimiseks suuremat vabadust.
Lahkumineku läbi, kus üks vanem kaob lapse elust, kaotab laps samast soost vanema näol samastumisobjekti ja vastassoost vanema näol esimese partneri, kelle peal harjutada esimesi loomulikke kiindumussuhteid vastassooga. Väiksel poisil on raske elada ilma isa-eeskujuta, keda matkides õppida meheks olemise viise ja väikesel tüdrukul on raske elada ilma ema-eeskujuta, keda jäljendades omandada naiseks olemise kunsti.
Lahkumineku läbi, kus üks vanem kaob lapse elust, kaotab laps samast soost vanema näol samastumisobjekti ja vastassoost vanema näol esimese partneri, kelle peal harjutada esimesi loomulikke kiindumussuhteid vastassooga. Väiksel poisil on raske elada ilma isa-eeskujuta, keda matkides õppida meheks olemise viise ja väikesel tüdrukul on raske elada ilma ema-eeskujuta, keda jäljendades omandada naiseks olemise kunsti.
Lahkumineku läbi, kus üks vanem kaob lapse elust, kaotab laps samast soost vanema näol samastumisobjekti ja vastassoost vanema näol esimese partneri, kelle peal harjutada esimesi loomulikke kiindumussuhteid vastassooga.

Sage lahendus, mida vanemad lapse kasvatamiseks valivad, on riidlemine, ähvardamine, karistamine ja kui see ei tööta, riieldakse veel, ähvardatakse rohkem ja karistatakse karmimalt.
Paarisuhtes on sama dünaamika. Kui partner teeb midagi, mis ei meeldi, saab ta tihti peapesu. Ent see ei too kunagi soovitud tulemust. Peaaegu alati tunneb peapesu saanu, et teda ei mõisteta, tema eneseaustus saab riivata.
Tänases saates arutleme, mis siis aitab inimlastel, nii suurtel kui väikestel, kokkulepitud piiridest kinni hoida. Piiride seadmise ja nendest kinnihoidmise oluline eeldus on usalduslik suhe. Suhe tuleb luua enne kui püüad kedagi õpetada, korrale kutsuda või piire seada. See on nagu maaharimine – isegi kui su seemned, mida tahad maha külvata, on head, pole neid mõtet kobestamata mullale visata. Need seemned ei pruugi idanema minna. Suhte loomine on nagu maa kobestamine ja seemned on need head mõtted, mida tahad teise inimese pähe istutada. Harimata maal idaneb vaid umbrohi. Kui inimesega on loodud hea ja mõistev suhe, on reeglite ja piiride kehtestamine palju, palju lihtsam.

5. mail, avalikul saate salvestusel tuli vastamisele valik aasta jooksul laekunud kuulajaküsimustest. Muuhulgas:
* Kas inimene saab olla üksinda täiuslik?
* Kas on tõsi, et naised tülitsevad suhtes rohkem kui mehed?
* Kuidas vastata partnerile, kui ta räägib minuga tõredalt ja ebaviisakalt?
* Mis võib juhtuda kui ema ja poeg on üleseotud?
* Lahkumineku rituaalid. Lahkuminek tüliga või kooselu lõpu tähistamine?
* Kuidas lahendada võimuvõitluse faas, kui põhiprobleem on alkohol?
* Ajaga olen aru saanud, et olen emale väga sarnane. Miks ma emast eemal olles mõistan teda ja ebamugavustunne on peaaegu olematu, aga kui ma temaga koos olen, siis tekkib eemaletõukav tunne ja mõistmine tuleb palju raskemalt?