Teema: suhted

Selles episoodis räägime eneseohverduse skeemist – elamise mustrist, kus inimene seab teiste vajadused järjekindlalt enda omadest ettepoole. See võib tunduda hoolivuse ja headusena, kuid sageli peitub selle taga sügav sisemine uskumus: “Hea inimene mõtleb enne teistele kui iseendale.” Räägime, kuidas see muster võib alguse saada juba lapsepõlves – näiteks siis, kui laps pidi vara teisi toetama või õppis, et armastus sõltub tema “tublidusest”. Eneseohverdus võib täiskasvanuna väljenduda pidevas abistamises, raskustes “ei” ütlemisel või süütundes, kui tekkib vajadus enda eest hoolitseda. Vaatleme, miks selline käitumine võib viia kurnatuse ja läbipõlemiseni. Selgitame ka, mis vahe on hoolimisel ja eneseohverdusel ning kuidas õppida teistest hoolima iseennast kaotamata.

Pidevalt suhte purunemist kartval inimesel on hirm hülgamise ees. Kuigi hülgamiskogemus võib jääda lapsepõlve, aktiveerub see kogemus sageli just paarisuhtes. Miks küll ometi?
Mida tunneb hülgamist kartev inimene? Kurbust ja hirmu. Närvisüsteemis on paanikareaktsioon, mis meenutab väikse lapse vanemast eraldatuse hirmu. Sisemine alarmsüsteem on käivitunud, ärevus on suur, sellega võivad kaasneda kahtlused, reetmishirm, üksildus, lootusetus, viha ja meeleheide. Tugeva hüljatuse skeemiga inimene tõlgendab olukorda, kus ta partner on parasjagu hõivatud oma asjadega: „Ma pole sulle enam oluline ja sa jätad mu maha, hoolimata sellest, et sa kinnitad oma truudust. Ma ei saa sind uskuda!“
Hüljatustunde kogemist peetakse esimeste eluaastate skeemiks ehk et see tekib esmases kiindumussuhtes vanematega, kui lapsel jääb rahuldamata vajadus stabiilsuse ja turvalise seotuse järele. Stabiilsus on siin oluline märksõna, mis aitab eristada hüljatuse/ebastabiilsuse skeemi emotsionaalse ilmajäetuse skeemist (loe: „Emotsionaalne ilmajäetus“, Eesti Naine, november 2025). Ilmajäetuse skeem tekib seetõttu, et lapsel on olnud pidevalt puudu emotsionaalsest hoolest, seotusest ja toetusest, hüljatuse puhul aga on vanem ebastabiilne – ta kord on olemas ja siis pole. Mõnikord on vanem vihane, mõnikord rahulik. Mõnikord kaine, mõnikord alko- või narkojoobes. Kord heas vaimses seisundis, siis depressioonis. Laps saab sellest kogemuse, et armastus ja toetus võivad hetkega kaduda.
Skeemi tekkimine ei tähenda, et vanemad poleks last armastanud. Ei, üldse mitte. Sageli peab vanem olema füüsiliselt eemal, sest ta on hooliv vanem, kes tahab oma lapsele ja perele parimat. Ta on kursis lapse käekäiguga ja kui ta on kodus, on ta pühendunud, ent selles vanuses paratamatult enesekeskse lapseajuga olukorda tõlgendades näib, et vanemat pole tema jaoks olemas.
Samamoodi võib see skeem kujuneda, kui laps on saadetud pikalt vanavanemate juurde, laagrisse või on ta sattunud haiglasse. Sealses keskkonnas on ta kogenud hüljatust ja turvatunde puudumist. Vanemate lahkuminek varases lapsepõlves võib olla samuti hülgav kogemus
Pikemalt kuula Spotify podcastist “Iseendaks kasvamine” 5. osa

Usaldamatuse / väärkohtlemise hirmu skeemiga inimene eeldab, et teised üldjuhul valetavad, petavad, kasutavad teda ära ja tahavad temaga manipuleerida. Äärmuslikumal juhul arvab ta, et ümbritsevad inimesed plaanivad pidevalt tema alandamist ja väärkohtlemist. Nad ei usalda inimesi, on kahtlustavad ja raskematel juhtudel lausa paranoilised. Selle tõttu antud skeemiga inimesed pigem väldivad lähedust ja intiimsust ning ei avalda oma sügavamaid mõtteid ja tundeid teistele. On inimesi, kes aga alistuvad väärkohtlemise ideele ja lubavad ennast jätkuvalt ära kasutada, valides endale väärkohtlevad partnerid või sõbrad. Nad ei usu, et on teistsuguseid valikuid. Mõningatel juhtudel hakkavad selle skeemiga inimesed enesekaitse eesmärgil hoopis ise teisi ründama ja väärkohtlema. Neil on põhimõte: “olen hunt huntide seas” ja “parim kaitse on rünnak.” Vahel hakkavad nad skeemi tulemusel jõuliselt nö teiste inimeste “päästjateks”. Sageli need käitumisviisid vahelduvad. Skeemi all kannatajate tegelikud vajadused on turvatunne, lähedus, ühendus ja kontrollitunne. Nende inimeste elus on nõiaring, sest alistudes, vältides või üle kompenseerides kinnitub uskumus, et inimesed on ohtlikud, mistõttu jätkuvalt tuleb üles näidata usaldamatust ning tõelised vajadused jäävad täitmata.

Sotsiaalse isoleerituse / võõrandumise skeem väljendub inimesel uskumuses, et ta on muust maailmast justkui eraldi, teistest erinev, ei kuulu teiste sekka. Seda skeemi kujundab varane kogemus kõrvalejätmisest ja/või teistest mingil viisil erinev olemisest, näiteks kui inimene on kasvueas kogenud, et ta ei kuulu talle olulisse gruppi eakaaslaste seas või et teda ei võeta tema endana vastu tema enda peres. Sotsiaalse isoleerituse skeemiga kaasneb sotsiaalärevus ja raskesti talutavad üksilduse, kurbuse, eraldatuse ja häbi tunded. Nende tunnetega toime tulemiseks püütakse sageli teistega sobituda enda autentsuse arvelt või välditakse suhteid üleüldse – mistõttu sisemine eraldatuse tunne hoopiski süveneb. Arutame sellest, kuidas sellise nõiaringiga toime tulla ja kas sellest saab ka terveneda.

Hüljatuse ja ebastabiilsuse skeem on üks sügavamaid ja varasemaid skeeme, mis väljendub eelduses, et tähtsad suhted katkevad, ning sellest tulenevas pidevas mures hülgamise ees. Hüljatuse / ebastabiilsuse skeem tekib olukorras, kus kasvukeskkonnas on täitmata lapse vajadus stabiilsuse ja ennustatavuse järele (näiteks on last jäetud pikaks perioodiks üksi) või siis tekib see skeem kogetud kaotuste ja lahkuminekute tulemusena. Kuna hüljatuse skeemiga kaasneb raskesti talutav paanika ja meeleheite tunne, võib selle skeemiga toimetulemiseks tekkida mitmeid teiseseid skeeme ja hüljatuse tunne olla nende all peidus. Räägime taskuhäälingus lähemalt sellest, mis on selle tagajärjed täiskasvanueas ja mida nende tagajärgedega peale hakata.

Saatesarja neljandas osas võtame vaatluse alla emotsionaalse ilmajäetuse skeemi. See on muster, mis kujuneb tavaliselt lapsepõlves, kui inimese olulised vajadused läheduse, mõistmise ja hoolimise järele jäävad täitmata. Selle kogemuse tagajärjel võib inimest hilisemas elus juhtida uskumus, et keegi temast päriselt ei hooli ja aru ei saa ning kõigega tuleb ise toime tulla, sest ta eeldab, et tema vajadus ja soov emotsionaalse toe järele jääb vastamata.
Arutame, kuidas see skeem alguse võib saada, milliseid vajadusi see peegeldab, kuidas see meid täiskasvanuna mõjutab ning millised märgid sellele viitavad.

See, kui kvaliteetsed on suhted nii teiste kui ka iseendaga, sõltub suuresti sellest, kuidas me ärevusega toime tuleme.
Seostame ärevust sageli intensiivse tundega, mis meid tabab avaliku esinemise või hirmutava olukorra eel – süda klopib, olemine on rahutu, hingamine kiireneb, käed värisevad. Kui oleme abitus seisus või silmitsi ohu, lahendamatuna näivate probleemide, konfliktide, õnnetuste, raskete terviseseisunditega – ühesõnaga, kui ees terendab mugavustsoonist väljumine või oleme mugavustsoonist juba kaugele välja kukkunud –, tunneme enamasti kõik selle tunde hõlpsalt ära. See on ärevus.
Aga ärevusel on ka mahedamad vormid, kus käsi ja hääl ei värise, vererõhk ei tõuse ja kõhus ei keera. Enamasti ei oska me sellistel hetkedel isegi sõnastada, et meil on sees ärevus. Selline ärevus väljendub sisemise ebamugavuse või pingena ja tõstab pead, kui me ootused elule ja inimestele reaalsusest erinevad. Või kui meil on lihtsalt kiire või mingil teemal kellegagi eriarvamus. Või ka siis, kui me ei suuda või ei oska teha valikut: minna või mitte minna, teha või mitte teha, öelda või mitte öelda, osta või jätta ostmata. Läbi aegade kõige tuntum ärev sisemonoloog kõlab: „Olla või mitte olla…“
Enamasti ei oska me sellistel hetkedel isegi sõnastada, et meil on sees ärevus. Selline ärevus väljendub sisemise ebamugavuse või pingena ja tõstab pead, kui me ootused elule ja inimestele reaalsusest erinevad.
Suhetes tekib pidevalt olukordi, kus meil on erinev nägemus või ootus, kuidas me elukaaslane/laps/vanem/ülemus/alluvad/poliitikud/arstid/kaaskodanikud mõtlema või käituma peaks. Asjad pole väga sageli nii, nagu me tahaks, ning see ärritab.
Ärevus on me sees ka siis, kui oleme üksi. Pole isegi vaja teist inimest, kes meis ärevuse käivitaks. Igaüks meist on elus olnud olukorras, kus ta ootused iseendale ja oma elule on tunduvalt suuremad, kui reaalsus lubab. On see siis välimus, edukus, huumorimeel, mõistus, andekus, rahulikkus, rahakott või mis iganes muu, mis tundub ebapiisav. Igaühel on olnud aeg, kus ta pole rahul sellega, mis tal on või kes ta on. Sellised ajad krutivad sisemist ärevust.

Üle poolte alla 60aastaste täiskasvanute elus on kaks-kolm pikka ja olulist suhet. See on uus normaalsus. Kas ka eksil võib olla koht mu südames, kuigi sinna on teinud pesa teine inimene? Kas vana arm roostetab?
Mõni paarisuhe sujub nagu muinasjutus. Noored armuvad, armumisest saab esimene armastus ja kui nad veel surnud pole, elavad siiani õnnelikult – eluaegne vastastikku pühendunud armastav monogaamne paarisuhe. Neil, kel nii läinud, on põhjust oma muinasjuttu tähistada. Eelkirjeldatu on siiski väheste saatusejoonele kirjutatud. Üksikutel kestab esimene armastus igavesti. Tänapäeva maailmas katsetatakse suhete ja kooseludega mitmeid kordi, enne kui pühendutakse. Ja ega isegi altari ees tõotuse andmine garanteeri suhte püsimist.
Traditsioonilise monogaamse peremudeli („kuni surm meid lahutab“) kõrvale on elujõulisena tulnud sarimonogaamia ehk üks pikaajaline püsipartner korraga ning neid suhteid võib elu jooksul järjepanu olla mitu tükki. Üle poolte alla 60aastaste täiskasvanute elus on kaks-kolm pikka ja olulist suhet (mõnel rohkemgi). See on nüüdne uus normaalsus. Lühiseiklusi võib nende suhete vahele (ja mõnikord ka suhte ajale) mahtuda mõnel kümneid, püsimatutel sadu.
Kallimal on alati koht me südames. Suhtes „esimesest armastusest kuni surmani“ on lihtne – tulid kord mu südamesse ja sinna sa ka jääd. Kuidas on aga asjalood siis, kui pikki suhteid on elus mitu? Kas ka eksil võib olla koht mu südames, kuigi see suhe on läbi ja mu südamesse on teinud pesa juba teine inimene? Üht vana laulu tsiteerides: kas vana arm ka roostetab?