Teema: rõõm

Õnneuurijad ütlevad, et õnnetundeks vajame rahulolu eluga. Kui eluolulised valdkonnad, nagu tervis, suhted, töö ja materiaalne turvatunne on piisavalt head, võiksime tunda end mõnusalt. Ent kui palju on piisavalt hea selleks, et rahul olla?
Rahuloluga on ju sageli nagu horisondiga. Kui üks mäetipp vallutatud, tuleb selle tagant nähtavale uus ja veel kutsuvam! Inimloomus on paraku selline, et mis veel eile oli ihaldusväärne, on täna tavaline ja sageli juba homme ei paku enam rõõmu. Siit tekib küsimus: kui mingi valdkond pole piisavalt korras või kui lapsed panevad meid proovile, enesekindlus on nullis, poliitika ajab närvi, teised inimesed tunduvad lollid, välimus häirib, partner ei mõista või pole ilm sobiv, kas siis jääbki õnnetunne ulmeks utoopia rannikul?
Või teistpidi – kuidas on võimalik, et mõni inimene on rahulolematu ka siis, kui tal on objektiivselt kõik hästi ja ta elab unistuste elu (vähemalt kõrvalseisjate silmis)? Kas filmistaaride, kroonitud peade ja miljonäride depressioon on vaid poos? Eks igaüks tunneb inimesi, kellele piisab sellest, et mingi (pisi)asi pole korras, ja tal ongi tunne, et kõik on untsus ja põhjust rõõmustamiseks ei ole kusagilt võtta. Põhjust rahulolematuseks leiab ju alati.
Singer Vinger on lauluks vorminud paljude inimeste õnnetuse: „Ilus oli olla, sest et kole oli möödas“. Kas õnnetundeks piisab sellest, et midagi pole pahasti? Ilmselt pärast raskeid katsumusi küll. Ukrainlased oleksid väga õnnelikud, kui paha möödas oleks. Harvikhaiguse diagnoosi saanud inimesele tunduks elu nagu lill, kui vaid kole tõbi taanduks. Aga selle kole-on-möödas-rahuloluga harjutakse sageli patuselt kiiresti ja õnnetunne möödub.
Singer Vingeri laul läheb tarmukalt edasi järgmise reaga: „Kahju ainult, et ei juhtund miskit erilist.“ Õnneuurijad kinnitavadki: rahulolule lisaks on vaja midagi erilist – positiivseid emotsioone. Õigupoolest on asjalood sellised, et inimesed, kes oskavad argipäevas leida midagi erilist, kogevad subjektiivset õnnetunnet ka siis, kui objektiivne reaalsus on päris karm.

Naeru tasub väga tõsiselt võtta. Millal sina viimati naersid? Aga millal sa viimati südamest lõbustatult naersid? Naer on justnagu alternatiivne kommunikatsioonivahend – keel, mis ühendab inimesi, kes ei pruugi isegi samas keeles osata rääkida. Teadlased on välja uurinud, et inimene hakkab ligi 30 korda suurema tõenäosusega naerma, kui ta on teistega koos, üksinda ei tundu sama asi nii naljakas. (Seepärast pannaksegi komöödiasarjades sageli taustaks nn purginaeru, et ajada inimene ka üksi naerma). Kui meid juba naerma saadakse, siis tõlgendab me aju seda saadet/olukorda meeldivamana.
Naeru tasub väga tõsiselt võtta. Millal sina viimati naersid? Aga millal sa viimati südamest lõbustatult naersid?
Naer on justnagu alternatiivne kommunikatsioonivahend – keel, mis ühendab inimesi, kes ei pruugi isegi samas keeles osata rääkida. Teadlased on välja uurinud, et inimene hakkab ligi 30 korda suurema tõenäosusega naerma, kui ta on teistega koos, üksinda ei tundu sama asi nii naljakas. (Seepärast pannaksegi komöödiasarjades sageli taustaks nn purginaeru, et ajada inimene ka üksi naerma). Kui meid juba naerma saadakse, siis tõlgendab me aju seda saadet/olukorda meeldivamana.
Naerda on ülimõnus, see lõõgastab meid üle keha. Naerdes vabanevad kehas endorfiinid, millel omakorda on valuvaigistav toime. Seega – naermine on tervislik (üksinda ja ka iseenda üle naermise oskus pole mitte ainult tervisele kasulik, vaid samuti märk emotsionaalsest küpsusest). Inimene, kes naerab sama nalja üle, mis mina, on kuidagi rohkem oma. Läbi teemade, mis inimestele naljakad näivad, saame sotti nende väärtushinnangutest.

Naer on siiras reaktsioon, kui sa oled lõbustatud. Siiralt naermiseks peab meil olema kontakt oma sisemise lapsega. Aga naerul on ka muid ülesandeid.
Me naerame, et näidata kokkukuuluvustunnet. Naerame, et siluda suhteid, nõustuda, et näidata koostöövalmisdust ja sümpaatiat, et saada üle ebamugavustundest või piinlikust vaikusest. Naerda võib viisakusest, soovist meeldida. See on sotsiaalne naer.
Naer võib olla võimu sümbol. Naerda võib kahjurõõmust ja üleolekust. Kellegi üle naermisega arvatakse ta sotsiaalsest grupist välja, näidatakse talle koht hierarhias kätte. Naer võib olla ka vastuhaku sümbol, nii saab naeruvääristada võimu, kui enam midagi muud üle ei jää.
Naer nakkab. Mõnikord naerad ainult selle pärast, et teine naerab, mitte selle pärast, et sul on endal kohutavalt naljakas. Tuttava ja sulle meeldiva inimese naer on nakkavam, kui inimene on sulle ebasümpaatne, siis sa tema naerust reeglina ei nakatu. Naerdes tekib kontakt teis(t)e inimese(te)ga. Sarnane huumorimeel valideerib suhteid.
Mõni inimene oskab naerda oma ebaõnnestumiste üle. Teine on kogu aeg nii tõsine, et midagi ei aja teda naerma. Aga sama õudne kui ummistunud naljasoon on ka mõnede inimeste komme iga asi naljaks keerata. Järjepidev nalja tegemine on suhteliselt kindel märk maandamata sisepingeist. Suure tõenäosusega võib tal olla raskusi ka iseendaga kontaktis olemisel. Teemad, mis inimesele nalja teevad, on otseselt seotud alaväärsuskompleksidega meie alateadvuses. Mõni inimene ikka kohe peab iga kord, kui jutt seksuaalsusele läheb, onu Heino väärilise nilbuse viskama.
Hea huumorimeelega inimestel sünnivad ebaõnnestumistest mõne aja möödudes lood. Huumor aitab neil need luhtumised justkui teise võtmesse panna. Inimesed, kes enda üle suudavad naerda, tunnistavad ka kergemini oma vigu ja ebaõnnestumisi ning liiguvad kiiremini konfliktist lahenduse faasi. Nii et eluterve võime naerda mitte ainult ei soodusta kontakti teiste inimestega, vaid aitab leida kontakti ka iseendaga. Terve inimese tunnus on võime enda üle naerda.

Me võiksime osata tulla toime nii eluraskustega kui näha elu helgemat poolt. Oma teel kohtame ju nii seda kui teist. Pole mõtet olla võltspositiivne ja pigistada silmad kinni katsumuste ees, samas võiksime ka rasketel aegadel tunda, et elus on siiski ka midagi head. Paljudele meist tundub, et raskel ajal rõõmustada on peaaegu et võimatu. Aga rõõmu kõrval on veel teisigi häid tundeid – tänulikkus, sügav sisemine rahu, huvi, lootus, uhkus, lõbustatus, inspiratsioon, imetlus, vaimustus, armastus. Kas neid võiks oma ellu lubada ka siis, kui olud on keerulised?
Argipäevas (mitte kriisisituatsioonis) on neutraalseid või positiivseid hetki tavaliselt rohkem kui negatiivseid, aga need libisevad paljudel meist üldisesse heaoluseisundisse jälge jätmata nagu mööda teflonpinda alla, samas kui negatiivne jääb kui takjapaberisse kinni.
Kuulaja saab võimaluse mõtiskleda, millistest tunnetest see lai ja hägus mõiste – hea vaimne seisund – koosneb? Soovi korral saab teha ühe igapäevaelu kandvad emotsioone näitava testi. Millal ja milliseid meeldivaid tundeid Sa koged? Kas üldse koged?
Mida ütlevad teadusuuringud selle kohta, milline peaks olema meeldivate ja raskete emotsioonide omavaheline suhe, et me saaksime öelda – mul on hea olla!
Oma emotsionaalse seisundi testi inglisekeelne originaalversioon on leitav!

Lihtne on olla õnnelik ja tasakaalukas, kui kõik on hästi. Valdavalt on meil elus siiski suuremaid või väiksemaid probleeme – suhtes, tervises, tööl, või panevad lapsed proovile, riigijuhtimine ajab närvi, kehakaal häirib ja ilm on pidevalt halb.
Mõnele inimesele piisab, kui midagi sellest loetelust pole korras ja tal ongi tunne, et kõik on untsus. Mõni inimene on õnnetu ka siis, kui tal on objektiivselt kõik hästi. Mõni teine aga suudab olla kuidagi tasakaalukas ka siis, kui ta elus on mitmeid probleeme.
Lapsed oskavad olla õnnelikud ilma põhjuseta. Neil on vaja põhjust, et õnnelikust olekust välja kukkuda. Nad saavad kukkudes haiget, kurvastavad millestki ilma jäädes, kardavad tundmatuid asju, aga kui põhjus raskeks tundeks otsa saab, taastub tavapärane heaolu ja rõõmu seisund kiiresti. Paraku on paljude täiskasvanute tavapärane meeleseisund tusane ja nad vajavad mingit põhjust, et õnnelik olla.
Õnnelikkus, rahu ja sisemine tasakaal ei ole mitte mingid ulmelised seisundid, mis saavutatavad ainult siis, kui kõik on hästi, vaid hoopis õpitavad oskused. Keegi ei suuda olla kogu aeg püsivas õnne- või rahuloluseisundis. Aga luua oma päevadesse natuke rohkem rõõmu ja rahulolu on meie võimuses küll.
Elust võiks ehk mõelda kui laulust – seal on salmid, mis on mõnikord keerulised: tervis halb, raha vähe, tööl keeruline, suhted rasked. Aga salmide vahel peab olema refrään. Ja refrääniks võiks olla rõõmu kogemine.
Kuidas tunda rõõmu ülekehalisena?
Kuidas treenida oma meelt, et olla natuke rohkem kohal ja leida seeläbi oma ellu väikseid rõõmuhetki?

Eks tahaksime kõik olla tasakaalukad ning mitte vihastada laste, partneri, vanemate, töökaaslaste ning poliitikute, lollide ja liiklushuligaanide peale. Aga me pole kaugeltki nii ratsionaalsed olendid, kui tahaks uskuda. Meie lähisuhted pole enamasti üldse ratsionaalsed, vaid pigem emotsionaalsed. Emotsioon tuleb ladinakeelsest sõnast “emovere”, mis tähendab liikumapanevat jõudu.
Mõtle, mida oled võimeline tegema, kui sind kannustavad sellised emotsionaalsed seisundid nagu rõõm, armastus, joovastus! Mõni raske tunne – enesehaletsus, viha, hirm, kadedus – võib kogu energia röövida või arutult ja ennast kahjustavalt käituma panna.
Emotsioonid on nakkavad. Sinu emotsionaalne seisund mõjutab inimesi sinu ümber. Eriti neid, kelle seltsis sa palju viibid.
Mis on emotsioonide eesmärk? Milline on emotsioonide mõju meie keha biokeemiale?
Kuidas neid endas aktsepteerida? Miks on raskeid tundeid keeruline taluda? Mida inimesed teevad, et neist lahti saada?
Kas me saame kuidagi oma emotsioone juhtida? Kas on võimalik emotsioone välja lülitada ja üldse mitte tunda?
Miks mõni inimene jääb oma emotsiooni justkui kinni?
Ja eriti oluline küsimus – kas ja kuidas sa koged rõõmu?

Arutasime sõpradega, millised head hetked meie poolsada aastat kestnud elus tulevad kõige eredamana meelde. Mäluskänneriga oma kogemustest üle käies leidsime, et kõige erksamalt kiirgavad hetked, kus sai palju nalja. Lõppotsus kujunes selliseks, et hästi elatud elus peab olema lõbusat, muretut naeru. Naer ja armastus üheskoos on maailma parimad asjad.
Arutasime sõpradega, millised head hetked meie poolsada aastat kestnud elus tulevad kõige eredamana meelde. Mäluskänneriga oma kogemustest üle käies leidsime, et kõige erksamalt kiirgavad hetked, kus sai palju nalja. Lõppotsus kujunes selliseks, et hästi elatud elus peab olema lõbusat, muretut naeru. Naer ja armastus üheskoos on maailma parimad asjad.
Naerdes tekib kontakt teise inimesega. Sa võid arvata, et suudad oma sümpaatiat kellegi suhtes ainult enese teada, salajas hoida. Kui mingis seltskonnas inimesed naerma puhkevad, siis vaatab inimene automaatselt selle inimese poole, kes talle selles seltskonnas kõige sümpaatsem/lähedasem tundub. Ta ei saa sinna kohe midagi parata.

Ohvrienergiast vabaksKõik teavad seda tunnet – elu on ülekohtune, mulle tehakse liiga. Ohvrienergia võib peale tulla, kui sind on valesti mõistetud või kui keegi on alt vedanud või hüljanud. Või siis, kui on tunne, et peab tegema midagi, mis käib üle jõu või mida teha ei taha ja näib, et sarnaselt antiik-kreeka mütoloogilisele Atlasele tuleb kanda õlgadel kogu maailma raskust. Või siis elu ei vasta ootusele või unistusele ja suur pettumus hiilib hinge. Igatahes, ohvrienergias olles hakkab endast hirmus kahju, nii lootusetult raske on. Ta tahaks lihtsalt kaevelda.
Ohvrienergias inimese tähelepanu fookus on sellel, mis on puudu, mitte sellel, mis tal on olemas. Sageli on reaalselt olemas päris palju, mis võiks õnnelikuks teha. Aga paraku pole see piisav. .
Ohvrienergias inimese tähelepanu fookus on sellel, mis on puudu, mitte sellel, mis tal on olemas. Sageli on reaalselt olemas päris palju, mis võiks õnnelikuks teha. Aga paraku pole see piisav.

Ühe ameerika uuringu kohaselt on inimesed viiekümnendete eluaastate lõpus kõige õnnelikumad – nad on rahul oma eluoluga, sellega, mis neil on, mis toimub nende ümber ja nad on leppinud oma välimuses toimunud muutustega.
Kõige õnnetumad pidavat inimesed olema aga 45 ja 59 vahel. Nii see kõige õnnetum kui kõige õnnelikum aeg jääb keskea piiridesse. Ilmselt on mingid põhjused, miks just keskealised tunnevad end sageli rahulolematult. Võib-olla see peabki niimoodi olema, et enne rahuolu ja rahunemist peabki olema rahuolematu ja närviline. Aga võib-olla annab oma sisemist ja välist maailma ka niimoodi korraldada, et mitte ainult keskea lõpp, vaid kogu keskiga on üks mõnus aeg?