Teema: enesehinnang

Kuniks fookus on puuduval, on raske tunda rõõmu sellest, mis olemas. Kui inimkond elas veel külaühiskonnana, kus kõik teadsid kõiki küla viitsadat asukat, oli pea igaühel võimalik olla milleski oma küla parim: üks oli parim ravitseja, teine sepp, kolmas pillimees, neljanda kapsapirukas oli küla maitsvaim, viiendal oli erakordne lauluhääl. Keegi oli jahimehena ületamatu, mõnel olid kauneimad juuksed, keegi oli targim või kõige rohkem maailmas rännanud või osavaim aednik, naljahammas, välejalg või hobulausuja. Elud möödusid teiste silme all ja inimesed olid kursis ka üksteise puuduste ning ebaõnnestumistega, et arst ei osanud süüa teha või et puusepa lapsed olid kasvatamatud kiusupunnid või et koolmeister oli joodik, rammumees polnud teravaim pliiats pinalis ning jumalasulase naisel ei õnnestunud rasestuda. Saladuseks ei jäänud ei rätsepa dementsus ega puskariajaja depressioon.
Kuniks fookus on puuduval, on raske tunda rõõmu sellest, mis olemas.

Igaüks soovib tagasisidet, olla märgatud, tunnustatud ja ka kiidetud. Paraku on meie seas aga päris palju neid, kes ei suuda head tagasisidet vastu võtta.
Kui neile tehakse siiras kompliment, mis neid tegelikult puudutab, kipuvad nad selle sageli tühistama või jutu mujale suunama. Kui kahe inimese vahel tekib ootamatult ehe puudutus, pöörduvad nad sellest sageli ära. Miks siis?
Päris paljudel on raske uskuda, et nad on võimekad ja kompetentsed, kuigi nad on elus või tööalaselt üksjagu palju saavutanud. Neile tundub, et nad on ühed parajad tüssajad, kes on teised kuidagi ära petnud oma fassaadiga, aga kui keegi vaevuks süvenema, siis paljastuks nende tegelik ebakompetentsus. Need inimesed kannatavad petturi sündroomi käes.
o Neil inimestel on sügav sisemine usk, et nad pole kompetentsed oma tegevustes.
o Neid saadab sügav sisemine hirm, et ühel päeval saavad kõik teada, kui loll, ebakompetentne ta on.
Reeglina on need inimesed palju saavutanud, aga nad arvavad, et saavutused on tulnud lihtsalt selle pärast, et neil on olnud õnne. Või siis arvavad nad, et nad on palju saavutanud suure tööga, aga töökus ei kõiguta nende veendumust oma ebakompetentsuses.
Miks osad inimesed ei usu, et nad ise tõepoolest on head selles, mida nad teevad?
Kuidas vabaneda sellest tundest, et ma pole piisavalt kompetentne ja hea selles, mida ma teen?

Häbitunne on kõigist tunnetest kõige tumedam ja raskem tunne kanda. Iga normaalne inimene teab seda ängistavat tunnet.
Me võime häbeneda ebaedu, eksimusi, välimust, kodu, päritolupere, tööd, rahalist seisu, oma laste või elukaaslase käitumist. Need, kellele on saanud osaks väärkohtlemine (ükskõik, kas füüsiline või emotsionaalne) häbenevad seda, et see on nendega juhtunud. Aga nagu ebaõnnestumiste häbenemisest oleks vähe – paljud häbenevad ka oma edu!
Häbi- ja süütunne on omavahel tihedalt seotud. Ometigi on neil suur vahe. Süütunne tekib tavaliselt siis, kui oleme teinud midagi valesti või halvasti, mis omakorda võib motiveerida meid paremini käituma. Süütundega saab midagi ette võtta – palun vabandust, kahetsen oma tegu, eriti heal juhul heastan oma teo. Ent häbi ütleb, et viga on minus, mina ise olen kuidagi vale ja see tunne rusub ja võib lõpuks paralüseerida.
Saates arutame:
* miks häbi tekib
* kuidas häbenemine mõjutab meie käitumist
* mida teeb häbitunne ja häbistamine meie minapildiga
* kuidas häbiga toime tulla, et teised minust midagi teada saaksid.

Meedia ja reklaamid pommitavad meid igapäevaselt sõnumitega, mis puudutavad elu kõiki aspekte: kuidas me peame välja nägema, kui palju kaaluma, kui tihti seksima, kuidas olla hea lapsevanem, kuidas õige paarisuhe välja näeb, milline on täiuslik naine või mees, kuidas kodu peab välja nägema, kuidas õnnelik olla.
Paljudel on tunne, et tahaks olla täiuslik ja vastata nendele standarditele. Vähemalt mõneski valdkonnas tahaks olla parim. Koolis hinnetes või töösaavutustes. Ainult parim kõlbab! Peab veel pingutama! Või kui saavutusteni ambitsioon ei ulatu, siis vähemalt kodu võiks küll laitmatult korras olla.
Perfektsionist näeb pigem seda, mis on täiuslikkusest puudu. Tal on raske rõõmu tunda sellest, mis on olemas, sest ta tähelepanu fookus on puuduval. Kui saaks selle puuduva tehtud, küll siis rõõmustaks!
Perfektsionism on usk, et kui elame täiuslikult, näeme täiuslikud välja ja käitume täiuslikult, suudame ära hoida süütunnet, hukkamõistu ja häbi, mis kaasneb ebaedu ja ebaõnnestumisega.
Perfektsionist arvab, et alati võiks olla asi parem. Selline nagu ta praegu on – sellisena pole ta iseenese jaoks armastusväärne.
Kuidas kujuneb inimeses perfektsionism?
Mida perfektsionism meiega teeb?
Kuidas ebatäiuslikkus omaks võtta?

Nartsissism on tõdemus, et mul on oma nahas mõnus olla. Eluterve kogus nartsissismi on meile kõigile hädavajalik, ilma selleta puuduks meil enesekindlus, me ei tunneks oma väärtust ega oskaks ka teisi väärtustada.
Aga nii nagu iga asjaga liiale minnes, teeb ka liigne nartsissism kurja.
Liigse nartsissismiga kaasneb väga suur enesetõestamise vajadus, edevus, liigse enese tähtsustamine, enesekesksus ja üleolev või põlglik hoiak teiste suhtes. Patoloogilisel nartsissistil on vähe häbitunnet, see võimaldab tal uhkeldada ja pidada ennast teistest paremaks ja kõiketeadjaks. Ta võib tunda, et üldkehtivad reeglid pole tema jaoks. Ta januneb teiste imetluse ja tunnustuse järele. Tal on madal empaatiavõime ehk ta ei suuda ette kujutada, kuidas tema sõnad ja käitumine teist inimest mõjutavad.
Mis vahe on elutervel ja patoloogilisel nartsissismil?
Kuidas mõjutab liigne nartsissism paarisuhet?

Kuulus Briti psühhoanalüütik Melanie Klein on öelnud: “Elu on kaotustega toimetuleku eksam.”
Kas tõesti on kaotused ja nendega toimetulek heaoluks olulisem kui võidud ja edu? Kas ei sõltu inimese heaolu rohkem sellest, mida tal on õnnestunud luua ja saavutada, kui sellest, millest ta ilma on jäänud? Kas pole see fookuse küsimus – kas keskenduda sellele, mis olemas või sellele, mis käest on libisenud?
Siiski, subjektiivne õnnetunne ja rahulolu eluga on suures osas sõltuv sellest, kuidas me just kaotustega oskame toime tulla. Sa võid olla elus palju saavutanud ja edukas, aga kui sa kaotada ei oska ja pettumustega toime ei tule, võid agoniseerida ka siis kui hõbelusikas parasjagu suus on.
“Elutee on kaotuste kogemise, läbitöötamise ja edasiminekute pidevalt korduv tsükkel. See peaks kaasa tooma erinevuste talumise võime, teiste inimeste vaatepunktide aktsepteerimise ja hindamise võime, oma ainuõigsusest ja -õigusest loobumise võimalikkuse ning üleüldise küpsemise. Oma omnipotentsuse kaotamine, unistuste mannetuse, isegi naeruväärsusega leppimine, armastuse ja partnerluse tähenduste mitmekordne muutumine, sõprade leidmine, kaotamine ja mahajäämine on küpseks isiksuseks kasvamise protsess, mille läbimine tähistab sisuliselt täiskasvanuikka jõudmist,” ütleb Hannes Kuhlbach.

Me kõik tahame endast olla arvamusel, et oleme ausad ja moraalsed inimesed. Ma tahame vaadata peeglisse ja tunda enda üle head meelt ja uhkust. Seepärast teeme head ja käitume suuremeelselt. Teisest küljest ajame taga kasu. Ja kasu nimel (olgu see siis raha, hüved, võim, head suhted, vähem tülisid, paremaid võistlustulemused, kõrgemad hinded või lihtsalt rahu) on enamik meist nõus – kes rohkem, kes vähem – mõningaseks ebaaususeks. Ilmselgelt on need kaks vajadust (olla aus ja saada kasu ebaaususega) omavahel vastuolus.
Siin tuleb meile appi kognitiivne paindlikkus. Inimestele tundub, et kui ma tüssan natukene, võin kasu lõigata sellest, et ma pole täiesti aus. No et ma otseselt ei valeta, aga ma ei räägi kogu tõde, lihtsalt räägin pisut vähem, või räägin palju vähem, või ei räägi üldse midagi, või räägin midagi hoopis muud, mis mind paremasse valgusesse seab. Kodurahu huvides või kalli kaasa tunnete säästmiseks ei ole ju suur patt öelda, et kleit sobib talle suurepäraselt, ehkki mõne koha pealt see siiski pisut kitsas on.
Enamikul meist on valdkonnad, kus meil on valskuse suhtes nulltolerants ja valdkonnad, kus lubame endale suuremat loomingulist (ebaausamat) mõtteviisi. Võõraste teemade puhul on lihtne hukka mõista ja hoida eetiline piir paigas. Aga oma tegevustes on nüansse, mille taha moraaliküsimused peita, väga palju. Kui suudame leida ratsionaalse põhjenduse, miks me peame natuke tõega nihverdama, siis on palju lihtsam seda teha ja loomulikult on lihtsam selle teadmisega ka elada.
Vaadakem selles saates oma valdkondadesse, kus me ise igapäevaselt toimetame – oma suhetesse, töösse – kuidas meil seal eetika ja moraalipiiridega lood on? Lihtne on öelda, olen eetiline inimene, ma ei pruugi kunagi veredopingut, deklareerin ausalt kogu sissetuleku, aga kas su piirid on sama kindlalt paigas ka suhetes – saad sa kinnitada, et sa ei tee kunagi midagi sellist, mida saab pidada valeks, piire rikkuvaks, taunitavaks?

Mis toimub ühe inimese paarisuhtes ja tema sisemaailmas, et ta avastab end ühtäkki kõrvalsuhtest? Enamus paarisuhtesse astujaid ei mõtle suhte alguses, et kindlasti saab mul olema kõrvalhüpe. Pigem vastupidi – alguses nähakse, et olen leidnud selle õige, kellega tahan olla koos ja keda ma ei peta iial.

Tõrjutuse tunne on meile kõigile tuttav. Oleme kõik tundnud, kuis on olla, kui sind ei kutsuta sünnipäevale, kui su sõber leiab endale uue sõbra või seltskonna ja ei kutsu sind sellega ühinema. Või kui teised sind mängu ei võta või kui sa oled viimane, keda koolis kehalise kasvatuse tunnis võistkonda valitakse. Võibolla on sind narritud või kiusatud.