Teema: konflikt

Naistevastase vägivalla puhul oleme lõpuks ometi julgenud peeglisse vaadata. See on hirmus, et veel tänasel päeval nii paljud mehed end oma naiste peal vägivaldselt välja elavad. Tõesti, statistika räägib ennekõike vägivaldsetest meestest. Kuid kas me julgeme peeglit silmitseda ka selle nurga alt, kust paistab, et ka naised võivad olla vägivaldsed meeste suhtes?
Ma ei tea, kas Hollywoodi filmidest või lihtsalt sisemisest nõiast inspireerituna, aga mina olen oma kabinetis kuulnud lugusid vägivaldsetest Eesti naistest, kes on hävitanud mehe parimad särgid, lipsud, purustanud mehe telefoni, visanud arvuti tükkideks, sodinud huulepulgaga mehe elamise, lõhkunud ta spordivarustuse. Rebinud puruks fotod, valanud diivani üle haisva hapupiimaga ja raputanud auto katusele tatart, et linnud seal nokkides katuse perforeeriksid.
Kõige küünilisemad lood, mida kuulnud olen, on sellised, kus naine oma eesmärgi saavutamiseks (saada lahutusprotsessis laste ainuhooldajaks või nõuda mehelt rahalist kompensatsiooni) provotseerib meest vaimse terroriga niikaua, kuni mees enam ei suuda vastu pidada ja lahkub sündmuspaigalt. See omakorda vihastab naist veelgi enam ning mees saab mõni aeg hiljem kutse uurijalt. Naine on ise ennast vigastanud ja väidab, et sinikate autor on hoopis mees. Ja tõestagu mees politseis nüüd vastupidist. Väga raske.

Konfliktid kuuluvad paratamatult elu ja inimeseks olemise juurde. Vastuolud ja vastasseisud võivad avalduda inimese enda sees, kahe inimese suhtes, inimgruppide vahel või ka laiemalt riikide vahel. Sildid, mida üks osapool kasutab teise kohta, väljendavad konflikti arenguastet. See, kelleks või milleks teist nimetatakse, näitab, kui kaugele on konflikt jõudnud.
Tõnu Lehtsaar ütleb: “Sildistamisel on otsene mõju konflikti arengule. Sildistamisel liigutakse kirjeldavast sildist hävitava nimetuse poole. Alguses on soov heita varju, siis teha haiget ja lõpuks hävitada. Võib kergesti juhtuda, et mingist hetkest ei juhi meie enam konflikti, vaid konflikt juhib meid. Sildid eskaleerivad konflikti ja segavad osapooltel teineteisega läbi rääkida ning lahendust leida. Silt otsekui asetub osapoolte vahele ega lase neid enam teineteist näha ega kuulda. Sildil on ka see omadus, et me justkui tahame teist sellega paika panna. Kurb tõsiasi on, et sageli ei mõjuta silt mitte niivõrd teist, vaid hoopiski meid endid. Kord käiku lastud silt sunnib meid sildikohaselt käituma. Meil on raske teha koostööd luhvtivendade, mökude ja intrigaanidega. Meie oma sildilooming võib hakata meie koostöövõimet piirama.”

Elus juhtub igasugu asju. Mõnikord ilmneb, et partneril on kõrvalsuhe. Mida nüüd tegema peaks? Mõnikord puruneb põhisuhe kõrvalsuhte mõjul. Mõnikord muutub kõrvalsuhe ise põhisuhteks, aga sugugi mitte iga kord – vahel valib suhe lõpetaja hoopis üksi elamise kasuks.
Paljud paarid tulevad teraapiasse, sest kõrvalsuhe on tulnud ilmsiks, partnerid on mõlemad valus, aga nad ei soovi oma suhet lõpetada. Kui kõrvalsuhe lõpetatakse ja inimene pöördub tagasi oma põhipartneri juurde, on kolm võimalikku edasist arengut. Neid arenguid on kirjeldanud Ameerika psühholoog Esther Perel oma raamatus „The State on Affairs“: põhisuhe muutub halvemaks; põhisuhe jääb samasuguseks nagu see oli enne kõrvasuhte väljatulekut; põhisuhe muutub paremaks.

Truudusetuse teema on igihaljas. Päris suure osa terapeudi poole pöördujatest moodustavad suhtekolmnurgas olevad inimesed. Inimesed, kelle partner pole neile truu. Neil on valus, sest nende usaldus saab murtud ja sageli vajutab see kahtlusepitseri kogu eelnenud suhtele.

Mis toimub ühe inimese paarisuhtes ja tema sisemaailmas, et ta avastab end ühtäkki kõrvalsuhtest? Enamus paarisuhtesse astujaid ei mõtle suhte alguses, et kindlasti saab mul olema kõrvalhüpe. Pigem vastupidi – alguses nähakse, et olen leidnud selle õige, kellega tahan olla koos ja keda ma ei peta iial.

Seekordne lugu räägib hierarhiast peres. Kuidas sinu peres asjad käivad? Kuidas peresisene hierarhia toimib? Kes otsustab, kes juhib? Oled Sa sellega rahul? Igal perekonnal on sisemine struktuur ehk ülesehitus. Selle struktuuri hierarhiline ülesehitus näitab, kellele kuulub perekonnas võim – kes teeb otsuseid, kellel on rohkem õigusi, kes kelle sõna kuulab, kes vastutab, kes juhib, kes allub, kellel on õigus teistele ettekirjutusi teha, kelle nägemus elust ja selle korraldusest peale jääb.

Suhe lõpeb enamasti mitte tülitsemise, vaid hoopis vastastikuse kiindumuse ja huvi kadumise pärast. Tülidejärgne pikaajalises solvumises, andestamatuses ja leppimatuses vindumine närib suhet kui rooste metalli. Ka pisike asi võib mõnikord hõõruda keha verele. Vaid paar liivatera soki sees võib mõningase käimise tagajärjel tekitada jalale valusa villi. Tüli on nagu liivatera. Kui seda mitte minema pühkida, võib too liivaterale sarnaselt nühkida hinge verele.

Pühendunud suhtes otsivad paarilised pidevalt üksteiselt nii sõnas kui tegudes tuge ja mõistmist. Nii tahaks, et partner oleks minu jaoks olemas just sellisel viisil, nagu ma seda igatsen. Seda me ju soovime: hooli minust, ole minu jaoks olemas! Tegelikult on see muidugi ulme utoopia rannikul. Mitte keegi pole kogu aeg võimeline olema oma partneri jaoks olemas, märkama ja rahuldama iga tema vajadust. Pole selleks võimelised vanemad oma lapse puhul, pole selleks suutelised ka sõbrad. Rääkimata siis intiimsetest partneritest. Kõige lähem inimene frustreerib sageli kõige rohkem. Me tahame, et ta oleks olemas, aga ta on mingi oma asjaga hõivatud.

Mida teha, kui partnerid tahavad suhtes erinevaid asju? Kui neil on erinevad vajadused? Mida teha, kui üks soovib palju rääkida ja ennast avada ning tahab teada, mis partneri see toimub, teisele tundub rääkimine aga ahistamisena. Mida teha, kui ühe seksuaalvajadused on kordades suuremad kui teisel? Mida teha, kui üks tahab raha säästa tuleviku tarbeks, teine aga tahab just praegu elu nautida? Mida teha, kui üks tahab peole, sõpradega seltsida, teine on aga kodulemb ning tahaks hoopis rahus ja vaikuses mere ääres jalutada?

Paarisuhte üks võtmesõnadest on omavaheline kontakt. Meil on vaja kontakti materiaalses liidus, et arutada olmelisi ja logistilisi küsimusi. Me ihkame kehalist, seksuaalset kontakti. Vajame emotsionaalset kontakti. Tahame teada, kas partner on meie jaoks olemas ka sotsiaalses plaanis – kas ta tahab veeta aega minuga, meie perega või omaette. Paljudel inimestel on vajadus ka intellektuaalse liidu järele. Ja otse loomulikult tekivad inimestel mingites valdkondades probleemid, mis viivad konfliktini ja konfliktis kaob sageli kontakt.