Lahutus ja kärgpere
Kunagi varem ei ole elu olnud nii selgelt isikukeskne, soodustades isikliku õnne otsimist. Kohustused ja ühiskondlik norm ei hoia enam paarilisi koos nii tugevalt kui endistel aegadel. Lahutajaks ei ole enamasti enam surm, vaid hoopis elu. Ehkki paljud löövad oma suhtele kindlasti liiga kergelt käega, on siiski hea, et lahutamine pole enam häbimärgistatud. Suhtest võib ja mõnikord peabki lahkuma, kui see üldse rahuldust ei paku ning aina negatiivseid emotsioone tekitab. Kuid mis saab lastest? Tõsi ta ju on: parim koht lapsel kasvamiseks asub kahe bioloogilise vanema armastavas ja hoolivas suhtes. Just nimelt suhtes, sest isegi kui kumbki vanem eraldi last küll armastab, aga vanemate omavaheline suhe on külm või vaenulik, on see lapsele kehvapoolne eeskuju tulevaseks eluks.
Laste lahkuminekujärgsed traumad ei tulene lahkuminekust kui suhte lõpetamise protsessist; mitte sellest, et mindi lahku, vaid sellest, kuidas lahku mindi, vanemate reaktsioonidest lahutusele ja sellele järgnevale elukorraldusele. Traumeeriv on vanemate sõda ning laste ees ja peal väljaelatud valu. Lapse kõige sügavamad traumad tulevad sellest, kui vanem, keda laps ise tähtsaks peab, tema elust kaob. Kuigi partneritevaheline suhe lõpeb, ei tohiks lõppeda endiste partnerite vanemlik liit. Mis on kõige olulisemad asjad, mida äsja lahku läinud vanemad peaksid silmas pidama oma ühiste lastega tegelemisel? Mida ei tohi mitte kunagi ja mitte mingil juhul oma lapsele pärast lahkuminekut öelda?