Miks inimesed valetavad, ilustavad ja varjavad?
Me kõik tahame endast olla arvamusel, et oleme ausad ja moraalsed inimesed. Ma tahame vaadata peeglisse ja tunda enda üle head meelt ja uhkust. Seepärast teeme head ja käitume suuremeelselt. Teisest küljest ajame taga kasu. Ja kasu nimel (olgu see siis raha, hüved, võim, head suhted, vähem tülisid, paremaid võistlustulemused, kõrgemad hinded või lihtsalt rahu) on enamik meist nõus – kes rohkem, kes vähem – mõningaseks ebaaususeks. Ilmselgelt on need kaks vajadust (olla aus ja saada kasu ebaaususega) omavahel vastuolus.
Siin tuleb meile appi kognitiivne paindlikkus. Inimestele tundub, et kui ma tüssan natukene, võin kasu lõigata sellest, et ma pole täiesti aus. No et ma otseselt ei valeta, aga ma ei räägi kogu tõde, lihtsalt räägin pisut vähem, või räägin palju vähem, või ei räägi üldse midagi, või räägin midagi hoopis muud, mis mind paremasse valgusesse seab. Kodurahu huvides või kalli kaasa tunnete säästmiseks ei ole ju suur patt öelda, et kleit sobib talle suurepäraselt, ehkki mõne koha pealt see siiski pisut kitsas on.
Enamikul meist on valdkonnad, kus meil on valskuse suhtes nulltolerants ja valdkonnad, kus lubame endale suuremat loomingulist (ebaausamat) mõtteviisi. Võõraste teemade puhul on lihtne hukka mõista ja hoida eetiline piir paigas. Aga oma tegevustes on nüansse, mille taha moraaliküsimused peita, väga palju. Kui suudame leida ratsionaalse põhjenduse, miks me peame natuke tõega nihverdama, siis on palju lihtsam seda teha ja loomulikult on lihtsam selle teadmisega ka elada.
Vaadakem selles saates oma valdkondadesse, kus me ise igapäevaselt toimetame – oma suhetesse, töösse – kuidas meil seal eetika ja moraalipiiridega lood on? Lihtne on öelda, olen eetiline inimene, ma ei pruugi kunagi veredopingut, deklareerin ausalt kogu sissetuleku, aga kas su piirid on sama kindlalt paigas ka suhetes – saad sa kinnitada, et sa ei tee kunagi midagi sellist, mida saab pidada valeks, piire rikkuvaks, taunitavaks?