Teema: enesehool

See, millist lugu me endale (ja ka teistele) jutustame sellest, mis meiega juhtus, määrab, kas oleme ohvrid või edasiliikujad. Mis mälestused jäävad teistele minu lugudest?
Kas oled kunagi lugenud raamatut või näinud filmi, kus kõik on kogu aeg hästi, midagi halba või ebaõiglast ei juhtu, kus keegi ei tee ühtegi halba valikut või kus ei kogeta mõnd rasket tunnet, nagu hirm, viha, kadedus, kurbus, üksildus, süütunne, häbi või lootusetus?
Üdini positiivseid lugusid kohtab ainult väikelaste multikates, kus teletupsud kõnnivad mäest üles ja alla. Või siis looduse dokfilmides. Aga ka Lotte ja Sipsiku lugudes on vähemalt mõni takistus kangelase teel, et lugu oleks kaasaelamist ja mäletamist väärt. Vargamäe Andrese lugu poleks nii paeluv, kui tema teel poleks takistuseks Pearu krutskilisest loomusest vallandatud tõe ja õigluse otsing. Elutargad ütlevad: halbadest valikutest tulevad head lood. Selles ütluses on iva – keerad autoga elukaaslase manitsust ignoreerides keset eikuskilt lumisele kõrvalteele, jääd kinni ja saad pärast pool päeva kaevata. Hakkad küpsistele kreemi tegema ja unustad kondenspiima purgi keema, purk plahvatab ja katab su köögi ühtlaselt pruuni lögaga, nii et tuleb nädalake kööki küürida. Palkad ehitaja, kes võtab ettemaksu, keerab su majas mingi käki kokku ja siis haihtub. Annad laenu sõbrale, keda jäägitult usaldasid, selle tagajärjel kaotad nii raha kui ka sõbra. Soovid kaubanduskeskuses poodi astuda ja kõnnid hajameelselt vastu poe klaasseina. Aga mõnikord on elu selline, et inimesel endal pole mingit vastutust raske olukorra tekkimise eest, sa pole teinud valet valikut. Lihtsalt juhus juhtis, saatus saatis sulle õnnetuse, tervisemure, sõja, elektrihinna, talumatu kuumalaine või sinu päritoluperekonna. Sõltumata sellest, kas inimesel on oma panus sellesse, mis juhtus, või lihtsalt shit happened (vabandust vulgarismi eest), on nüüd kaks võimalust.

Kuigi enamasti saab kaine mõistus aru küll, et ilmaelus on objektiivselt palju suuremaid hädasid, taanduvad näljahädad, kodutus, töötus ja minevikuõudused igaühe sisemise subjektiivse kannatuse ees, kus argielus pole näiteks partneriga sama lainepikkust, võrguühendus on aeglane või nõudepesumasin on katki. Ajab ikka närvi küll, kui tahad kontserdil kallimaga kvaliteetaega veeta ja mingi laps su taga laliseb. “Kõik on rikutud!” vallutab tusatuju meeled ja kannatus sirutab oma kombitsad inimese teadvuses harali.
Praegu ongi paljudel objektiivselt väga raske. Eriti raske on näiteks neil, kel tervis väga halb, kes on kaotanud töö ega oma hinge taga varusid, millega arveid maksta, ja ettevõtjatel, kelle elutööd praegu kokku kukuvad.
Aga nende kõrval on inimesed, kelle elul justkui objektiivsete parameetrite kohaselt pole kõrvalt vaadates väga vigagi. Mõni neist kannatab isolatsiooni all ja ihkab sotsiaalset kontakti. Teine ohkab, et tema “kongikaaslased” – pereliikmed ajavad teda hulluks ja ta tahaks neist puhata. Kolmas vaevleb, et ta ei suuda enam rööprähelda – ta peab olema üheaegselt kokk, õpetaja, meelelahutaja, perelepitaja, töövõtja, lapsevanem. Neljandal on lihtsalt rutiinist ja igavusest kopp ees.

Kuni surm ei puuduta meid isiklikult, on ta enesestmõistetav, abstraktne ja mõõtmatult kauge. Just see kaugus ja abstraktsus annavad meile turvatunde, et vaatamata sellele, et surm meid igal sammul ümbritseb, ei ulatu ta meieni. Ja siis, ühel hetkel, on ta kohal, siinsamas meie kõrval, sirutamas oma jäist haaret armastatud inimese, hea sõbra või meie enda järele. (Inna Narro)

Mida mõtlevad ja tunnevad need, kes peavad surmaga silmitsi seisma? Kuidas olla, kui teadvustavad, et aega on jäänud vähe? Kuidas kasutada seda aega targalt?
Kuidas aidata surijat? Kuidas aidata surijate lähedasi?
Kuidas rääkida surmast lapsele?
Mida õpetab surm elu ja elamise kohta?
Mida surijad kahetsevad?

Kui oleme väsinud, magamata, stressis ja oma teadvustamata emotsioonide poolt lükata-tõmmata, siis pole me arukad olendid, kellega saab rahulikult rääkida, kelle peale saab loota, kes teevad hoolivaid valikuid, kes on lahked ja sõbralikud. Kurnatuna ei suuda me käituda viisil, mida teoreetiliselt hindame õigeks. Suhtlemispsühholoogia kuldtõed:
* Ole lahke ja sõbralik!
* Enne kui hakkad kellelegi piire kehtestama, loo temaga mõistev suhe!
* Kuula vestluspartner või laps ära!
* Enne lahenduse pakkumist paku lohutust ja mõistmist!
kipuvad kurnatuseseisundis ununema.
Kui meil on hea olla ja stressihormoonide tase madal, suudab enamik meist rahulikult reageerida. Kui vanema “tass on tühi”, siis on tõenäolisem, et iga väiksemgi lapse virin võib vihastada ja partner ajab hulluks. Kui vanem paneb tähele, et ta viimasel ajal liiga sageli ärritub, käitub agressiivselt või vastupidi lööb käega ja tõmbub iseendasse, on sellised käitumised selged märgid vanema suurenenud stressist.
“Õnnelik vanem = õnnelik laps”. Kui vanema “tass on täis” ja ta on puhanud, siis suudab vanem lapsega seotud probleemseid olukordi tõhusamalt lahendada, suudab lapsele jagada piisavalt armastust ning tuge – seda ju laps vajab! Ehk nagu lennukis õpetatakse – kõigepealt endale hapnikumask ette ja alles siis abista last!
Kuidas stress tekib ja mis toimub väsinud lapsevanemaga? Kuidas vanem saab “täita oma tassi”? Lapsevanema “tassi täitmise” soovitusi saab juurde lugeda www.tarkvanem.ee lehelt.

Vanarahva ütlus aususe kohta on selline: hea moodus teada saada, kas keegi on aus või mitte, on küsida inimeselt endalt “Kas sa oled läbi ja lõhki aus?”. Kui ta vastab jaatavalt, on tegemist ebaausa inimesega.
Me kõik aeg-ajalt varjame, vassime, moonutame ja ilustame tõde, mahendame valet, painutame enda kasuks reegleid, esitame pooltõdesid, loome hädavalesid, varjame oma tegelikke motiive või anname lubadusi, mida pole võimalik täita. Kes rohkem, kes vähem. Mõni meist valetab, et saada isiklikku kasu, mõni sellepärast, et teisele mitte haiget teha.

Ohvrienergiast vabaksKõik teavad seda tunnet – elu on ülekohtune, mulle tehakse liiga. Ohvrienergia võib peale tulla, kui sind on valesti mõistetud või kui keegi on alt vedanud või hüljanud. Või siis, kui on tunne, et peab tegema midagi, mis käib üle jõu või mida teha ei taha ja näib, et sarnaselt antiik-kreeka mütoloogilisele Atlasele tuleb kanda õlgadel kogu maailma raskust. Või siis elu ei vasta ootusele või unistusele ja suur pettumus hiilib hinge. Igatahes, ohvrienergias olles hakkab endast hirmus kahju, nii lootusetult raske on. Ta tahaks lihtsalt kaevelda.
Ohvrienergias inimese tähelepanu fookus on sellel, mis on puudu, mitte sellel, mis tal on olemas. Sageli on reaalselt olemas päris palju, mis võiks õnnelikuks teha. Aga paraku pole see piisav. .
Ohvrienergias inimese tähelepanu fookus on sellel, mis on puudu, mitte sellel, mis tal on olemas. Sageli on reaalselt olemas päris palju, mis võiks õnnelikuks teha. Aga paraku pole see piisav.

Kuulus Briti psühhoanalüütik Melanie Klein on öelnud: “Elu on kaotustega toimetuleku eksam.”
Kas tõesti on kaotused ja nendega toimetulek heaoluks olulisem kui võidud ja edu? Kas ei sõltu inimese heaolu rohkem sellest, mida tal on õnnestunud luua ja saavutada, kui sellest, millest ta ilma on jäänud? Kas pole see fookuse küsimus – kas keskenduda sellele, mis olemas või sellele, mis käest on libisenud?
Siiski, subjektiivne õnnetunne ja rahulolu eluga on suures osas sõltuv sellest, kuidas me just kaotustega oskame toime tulla. Sa võid olla elus palju saavutanud ja edukas, aga kui sa kaotada ei oska ja pettumustega toime ei tule, võid agoniseerida ka siis kui hõbelusikas parasjagu suus on.
“Elutee on kaotuste kogemise, läbitöötamise ja edasiminekute pidevalt korduv tsükkel. See peaks kaasa tooma erinevuste talumise võime, teiste inimeste vaatepunktide aktsepteerimise ja hindamise võime, oma ainuõigsusest ja -õigusest loobumise võimalikkuse ning üleüldise küpsemise. Oma omnipotentsuse kaotamine, unistuste mannetuse, isegi naeruväärsusega leppimine, armastuse ja partnerluse tähenduste mitmekordne muutumine, sõprade leidmine, kaotamine ja mahajäämine on küpseks isiksuseks kasvamise protsess, mille läbimine tähistab sisuliselt täiskasvanuikka jõudmist,” ütleb Hannes Kuhlbach.

Tammsaare paneb Põrgupõhja Jürka suhu sõnad, et kannatused, ohvri­meelsus, enesesalgamine ja vaev teevad õndsaks.
Raskused on elus muidugi vältimatud. Vältimatu on ka psühholoogiline valu, mis ebaõnne ja hädadega kaasneb. Valud ja raskused on mingis mõtted head. Nad annavad võimaluse enesearenguks ja targemaks saamiseks. Õpetavad empaatiat teiste inimeste suhtes ja probleemide lahendamist. Aga kui raskused ja probleemid kestavad liiga kaua, toob see sageli endaga kaasa kannatusi.

Tõrjutuse tunne on meile kõigile tuttav. Oleme kõik tundnud, kuis on olla, kui sind ei kutsuta sünnipäevale, kui su sõber leiab endale uue sõbra või seltskonna ja ei kutsu sind sellega ühinema. Või kui teised sind mängu ei võta või kui sa oled viimane, keda koolis kehalise kasvatuse tunnis võistkonda valitakse. Võibolla on sind narritud või kiusatud.

Iga kord, enne kui aasta läbi saab, võtan oma aasta kokku. Nagu kaptenid peavad laeva logiraamatut, kannan mina ühte märkmikku möödunud aasta eredamad hetked. Aastaraamat on mu väline mälu, kõvaketas mu aasta kirkaimate hetkedega. Selle käigus annan ma välja mõttelisi auhindu erinevates kategooriates: Aasta Inimene, Kohtumine, Kaunis Hetk, Tegu, Esimene Kord, Naudingud, Naer või Nali, Aasta Hirm, Lollus, Ora, Õppetund, … .