Teema: enesehool

Teame ju kõik seda tunnet – elu on ülekohtune, mulle tehakse liiga. Ohvrienergia võib peale tulla, kui mind on valesti mõistetud, keegi on mind alt vedanud või hüljanud. Kui elu näib nii ebaõiglane.
Vahet pole, kas ohvrienergiasse viis lähedase kaotus, reetmine või plaanide luhtumine. Ohvrienergias inimene tunneb end abitu, kurva või pahasena. Petetuna, õnnetuna ja lootusetuna. Ohvrienergias inimese tähelepanu on sellel, mis on puudu, mitte sellel, mis tal on olemas. Sest sageli on tal reaalselt olemas päris palju, mis võiks teda õnnelikuks teha. Tal on tunne, et asjad on halvasti ja enam paremaks ei lähe. Ta on sundseisus. Ta ei taha seda olukorda, mis tal on või ta ei taha seda teha, mida ta tegema peab.
Ohvrienergias võib olla ka ilma erilisse õnnetusse sattumata. Näiteks siis, kui elus on andmise ja saamise vahekord paigast ära. Nii võib ohvrina tunda end lapsevanem, kes jookseb kui orav rattas või inimene, kes tunneb, et tema kanda on kogu materiaalne vastutus pere olme eest. Arved kuhjuvad kuu algul ja ükskõik kui palju ta ka tööd ei teeks, raha kõrvale panna ei õnnestu.
Räägimegi saates, kuidas ohvrienergia meid mõjutab? Mida me teeme, kui oleme ohvrienergias? Mida tegemata jätame? Ja mida võiks teha, et sellest enesehaletsuse soost pääseda?

Räägime elutervest küpsemisest ja elukogemuse kogumisest. Aga ka mutistumisest ja ätistumisest ning sellest, kuidas neid protsesse ohjas hoida. Kas vanuse kasvades võib vaim virguda, kuigi keha tasahilju kuhtub? Vananemise tunnistamine ei ole kerge ja me kipume kõigest hingest selle vastu võitlema. Kuid võitlus paratamatuse vastu paneb meid kannatama. Vananemine tuleb ju niikuinii. Sellega toime tulekuks on vaja sisemist rahu, meelerahu. Leppimise oskust. Leppimist sellega, et välimus muutub, et keha ei jaksa enam nii palju, et kõigest ei saa aru, et mitut asja ühekorraga enam ei tee. Vananemine võiks olla aeg, kus õpime paljutki uue pilguga vaatama. Rahuliku, küpse ja sõbraliku pilguga. Vananedes muutuvad inimesed lahkemaks või kibedamaks, kui nad olid küpses keskeas. Kummas suunas – see valik on iga inimese enda teha.

Laias laastus ei ole meil võimalik kontrollida elu. Ainus, mis meile oskusliku elu ja mõttetegevuse tulemusena saab alluda, on meie meel. Paljud kurdavad, et ei saa midagi parata kui mõtted ise lähevad mingi teema juurde, püsivad seal ja ajavad hulluks. Aga kas me siiski saame midagi oma meele ja mõtetega ette võtta? Miks on tõrjumine nii valus?

Oleme harjunud mõtlema leinast kui tundest, mis järgneb kellegi surmale. Ometigi on lein palju laiem mõiste. Kogeme leina, kui peame lahti laskma kellestki või millestki, millest me loobuda ei taha. Kogeme leina, kui kaob tervis, noorus, lõpeb paari- või sõprussuhe. Ka iseenesest väga positiivsete sündmustega võib kaasneda lein – näiteks saab su laps suureks ja lahkub kodunt. Leinas on palju erinevaid tundeid – ennekõike kurbus, tühjus, igatsus. Aga võivad olla ka tunded, mida me endale ega teistele tunnistada ei taha – viha, süü, häbi. Miks on oluline need tunded läbi elada? Miks ei ole mõistlik lemmiku kaotanud lapse leina uue koduloomaga summutada? Kas naised ja mehed leinavad erinevalt?

Mis on liiga hea mehe ja liiga hea naise sündroom? Sümbiootiline suhe ja iseseisvumine. Miks on oluline eristada oma tundeid ja vajadusi oma partneri tunnetest? Kuidas suhted vanematega mõjutavad tulevast suhet partneriga? Piirid ja lähedus. Kuidas tunda iseenda „jäämäe“ veealust osa ja kuidas seda teistele näidata? Mina-sõnumid. Kuidas öelda „Ei“. Piirid ja vastutus.

Miks on suhetes vaja piire? Mis juhtub kui piire ületatakse? Kas ja kuidas seada piire laste kasvatamisel? Milles erinevad intuitiivne ja teadlik kasvatus? Kuidas erinevad piirid ja reeglid? Mida on vaja piiride seadmisel silmas pidada?