Teema: suhted

Lõpud tekitavad sageli valu, kurbust, viha, hirmu, süüd või häbi. Samas on oskus asju lõpetada üks parimaid emotsionaalse küpsuse näitajaid, olgu tegu paari-, sõprus- või töösuhtega.
Midagi algab ja midagi lõpeb elus kogu aeg. Alguste tähistamises oleme üsna head. Üldiselt pannakse ikka pidu püsti, et rõõmustada suurte alguste, sünni, koolimineku, uue töökoha, koduloomise või abiellumise üle. Meile on tähtis, et keegi märkaks me elus toimuvaid sündmusi ning annaks kaasa head soovid uue alguse õnnestumiseks. Algusi tuleb õnnistada. Pidu meis enestes on muidugi äge, aga tegelikult on ägedam veel, kui saame seda kellegagi jagada.

Juba vanarahvas teadis, et kombetalitused tähistavad tihti üleminekut ühest seisundist või etapist teise, andes elulisele muutusele teadvustatud tähelepanu. Sestap on paljudes peredes just neile iseloomulikud traditsioonid, mis aitavad uut algust tähistada. Pannkoogid võivad tähistada pühapäeva algust, lilled sünnipäeva saabumist, hõbelusikas esimese hamba lõikumist, leib ja sool uue kodu sisseõnnistamist. Slaavlastel on ütlus: „Istume enne teeleasumist.“ Seegi on rituaalne tegevus, et anda õnnistus jalge alla võetavale uuele teekonnale.

Inimesed on muidugi erinevad, mõni oskab tähistada isegi nii väikest asja, kui seda on päeva algus, mõnel ei tõuse kulm ka suursündmuste peale. Mõned uued algused tekitavad suurt ärevust. Ent laias laastus inimesed siiski tervitavad olenevalt oma rõõmustamisoskusest algusi ning loovad uusi ja hoiavad vanu traditsioone, et neid tähistada.

Naeru tasub väga tõsiselt võtta. Millal sina viimati naersid? Aga millal sa viimati südamest lõbustatult naersid? Naer on justnagu alternatiivne kommunikatsioonivahend – keel, mis ühendab inimesi, kes ei pruugi isegi samas keeles osata rääkida. Teadlased on välja uurinud, et inimene hakkab ligi 30 korda suurema tõenäosusega naerma, kui ta on teistega koos, üksinda ei tundu sama asi nii naljakas. (Seepärast pannaksegi komöödiasarjades sageli taustaks nn purginaeru, et ajada inimene ka üksi naerma). Kui meid juba naerma saadakse, siis tõlgendab me aju seda saadet/olukorda meeldivamana.
Naeru tasub väga tõsiselt võtta. Millal sina viimati naersid? Aga millal sa viimati südamest lõbustatult naersid?
Naer on justnagu alternatiivne kommunikatsioonivahend – keel, mis ühendab inimesi, kes ei pruugi isegi samas keeles osata rääkida. Teadlased on välja uurinud, et inimene hakkab ligi 30 korda suurema tõenäosusega naerma, kui ta on teistega koos, üksinda ei tundu sama asi nii naljakas. (Seepärast pannaksegi komöödiasarjades sageli taustaks nn purginaeru, et ajada inimene ka üksi naerma). Kui meid juba naerma saadakse, siis tõlgendab me aju seda saadet/olukorda meeldivamana.
Naerda on ülimõnus, see lõõgastab meid üle keha. Naerdes vabanevad kehas endorfiinid, millel omakorda on valuvaigistav toime. Seega – naermine on tervislik (üksinda ja ka iseenda üle naermise oskus pole mitte ainult tervisele kasulik, vaid samuti märk emotsionaalsest küpsusest). Inimene, kes naerab sama nalja üle, mis mina, on kuidagi rohkem oma. Läbi teemade, mis inimestele naljakad näivad, saame sotti nende väärtushinnangutest.

Igaühele on eluliselt oluline kuuluda meile tähtsate inimestega kokku – olla Meie. Samal ajal on meil vaja olla ka Mina ise, olla teadlik oma vajadustest, soovidest, piiridest, veendumustest.
Ega see lihtne pole. Mõni inimene teeb nii, nagu ta partner või sõbrad ütlevad. Teadmatagi, mida ta ise asjast arvab. Mõni teine ei suuda lahkarvamuse puhul teisele rahulikult oma seisukohta väljendada, vaid tõttab hoopis kolmandale kurtma kui valesti temaga käitutakse. Aga mõni on jälle selline, kes näeb pindu kõigi teiste silmis, aga enda silmas palki märgata ei suuda. Temalgi on oma minaga segased lood – tal läheb pingelises olukorras mingi emotsioon kiiresti lõkkele, hääl või halval juhul ka rusikas tõuseb enne, kui ta kainelt asja üle järele mõelda suudab. K õigil neil käitumisviisidel on ühine nimetaja – inimest lükkab sellistel viisidel käituma sügaval lainetav ärevus, selline käitumine on antud olukorras parim toimetulekuviis oma ärevuse maandamiseks. Millega see ärevus ise aga seotud on?
Oleme mitmes saates muude teemade kõrval käsitlenud mina-eristumise taset. Mina-eristumise tase on justkui isiksuse vundament, mille peale me ehitame oma suhted endaga, teistega ja maailmaga. Kõikuva vundamendi peale stabiilset maja ju ei ehita. Mina-eristumise tase määratleb inimese isiksuslikku küpsust.
Laias laastus tähendab see inimese võimet eristada oma mõtteid oma tunnetest. Mida madalam on inimese mina-eristumise tase, seda emotsionaalsemalt ta reageerib, seda suurem ärevus teda sotsiaalsetes olukordades valdab, seda väiksem on ta võime selgelt mõelda. Mida kõrgem mina-eristus, seda lihtsam on inimesel olla kontaktis teise inimesega kaotamata võimet olla Mina ise. Mina eristumine tähendab ka seda, et inimene suudab vahet teha enda ja teiste inimeste mõtetel ja tunnetel.

Pereterapeudid on kaardistanud partnerite automaatsete reageerimisviiside järgi neli enamlevinud suhtetüüpi, mis stressi- või konfliktiolukorras tekivad: domineerija – domineerija; domineerija – alistuja; domineerija – vältija; vältija – vältija. Mis juhtub paarisuhtes, kui sellised inimesed kokku saavad? Kui jänes kohtab oma teel tiigrit ja too pole teda veel märganud, tardub jänes hetkeks, et olukorda hinnata. Seejärel teeb jänes sõltuvalt tiigri kaugusest rea instinktiivseid otsuseid. Vältimaks ärasöömist, annab jänes jalgadele valu. Kui põgeneda on hilja, tardub jänes paigale ja loodab, et kiskja teda ei näinud. Kui tiiger jänest siiski märkas, püüab jänes põgeneda. Kui põgenemine ei õnnestu, on jänesel kaks võimalust: ta kas alistub või hakkab elu eest võitlema ja rabeleb. Ning kui ta juba tiigri hammaste vahel ripub, siis viimane instinktiivne liigutus jänesel on tarduda ehk dissotsieeruda oma kehast teadvuse kaotamiseni välja, et tunda vähem valu ja võtta surm vastu. Mõnikord aitab tardumisstrateegia ellugi jääda – tiiger arvab, et saak on surnud, ja laseb selle hetkeks hambust. Nii mõnigi hiir on nõndamoodi kassi hambust pääsenud.
Pereterapeudid on kaardistanud partnerite automaatsete reageerimisviiside järgi neli enamlevinud suhtetüüpi, mis stressi- või konfliktiolukorras tekivad: domineerija – domineerija; domineerija – alistuja; domineerija – vältija; vältija – vältija. Mis juhtub paarisuhtes, kui sellised inimesed kokku saavad?

Naer on siiras reaktsioon, kui sa oled lõbustatud. Siiralt naermiseks peab meil olema kontakt oma sisemise lapsega. Aga naerul on ka muid ülesandeid.
Me naerame, et näidata kokkukuuluvustunnet. Naerame, et siluda suhteid, nõustuda, et näidata koostöövalmisdust ja sümpaatiat, et saada üle ebamugavustundest või piinlikust vaikusest. Naerda võib viisakusest, soovist meeldida. See on sotsiaalne naer.
Naer võib olla võimu sümbol. Naerda võib kahjurõõmust ja üleolekust. Kellegi üle naermisega arvatakse ta sotsiaalsest grupist välja, näidatakse talle koht hierarhias kätte. Naer võib olla ka vastuhaku sümbol, nii saab naeruvääristada võimu, kui enam midagi muud üle ei jää.
Naer nakkab. Mõnikord naerad ainult selle pärast, et teine naerab, mitte selle pärast, et sul on endal kohutavalt naljakas. Tuttava ja sulle meeldiva inimese naer on nakkavam, kui inimene on sulle ebasümpaatne, siis sa tema naerust reeglina ei nakatu. Naerdes tekib kontakt teis(t)e inimese(te)ga. Sarnane huumorimeel valideerib suhteid.
Mõni inimene oskab naerda oma ebaõnnestumiste üle. Teine on kogu aeg nii tõsine, et midagi ei aja teda naerma. Aga sama õudne kui ummistunud naljasoon on ka mõnede inimeste komme iga asi naljaks keerata. Järjepidev nalja tegemine on suhteliselt kindel märk maandamata sisepingeist. Suure tõenäosusega võib tal olla raskusi ka iseendaga kontaktis olemisel. Teemad, mis inimesele nalja teevad, on otseselt seotud alaväärsuskompleksidega meie alateadvuses. Mõni inimene ikka kohe peab iga kord, kui jutt seksuaalsusele läheb, onu Heino väärilise nilbuse viskama.
Hea huumorimeelega inimestel sünnivad ebaõnnestumistest mõne aja möödudes lood. Huumor aitab neil need luhtumised justkui teise võtmesse panna. Inimesed, kes enda üle suudavad naerda, tunnistavad ka kergemini oma vigu ja ebaõnnestumisi ning liiguvad kiiremini konfliktist lahenduse faasi. Nii et eluterve võime naerda mitte ainult ei soodusta kontakti teiste inimestega, vaid aitab leida kontakti ka iseendaga. Terve inimese tunnus on võime enda üle naerda.

Sõltuvusse võib jääda mitte ainult alkoholist, narkootikumidest, šokolaadist, poodlemisest ja töötegemisest, vaid ka suhetest. Räägime inimestest, kelle jaoks suhe – meie – on palju tähtsam kui mina, kes taluvad suhte nimel ära partneri ebameeldiv käitumine ja ei kehtestata oma piire.
Enamasti satub kaassõltuvusse hea inimene, kes on oma lähedase sõltuvuse või probleemi osaliselt või täiesti enda õlule võtnud. Sellele inimesele meeldib võtta vastutust, teist aidata ja olla vajalik. Kaassõltlane vabandab teise inimese ebameeldiva käitumise või sõltuvuse enda jaoks välja. Ta pelgab, et kui ta oma kaaslase hülgaks, ei saaks ta kaaslane ise kuidagi oma probleemiga (või eluga) hakkama.
Ka suhtesõltlane kardab olla isekas ja öelda ei. Sellel heal inimesel võib olla raskusi oma piiride seadmisega, eneseaustuse väljendamisega ning oma soovide ja vajaduste eest hoolitsemisega. Ta klammerdub oma lähedase külge, mõnikord sulandumiseni välja. Oma vajadused jäävad tal kõrvale. Peaasi, et suhe kestaks, sest ilma suhteta ei kujuta suhtesõltlane elu ette.
Iga suhtesõltlane pole veel kaassõltlane, küll on aga kaassõltlane tavaliselt suhtesõltlane. Mis toimub sellise sõltlase hinges?

Kui inimene on stressis, väsinud, raskete emotsioonide küüsis või kui tema mingid vajadused on rahuldamata, käivituvad temas automaatsed “roomaja aju” käitumisviisid: ründa, põgene või tardu. Selliseid olukordi võib tekkida igas paaristuhtes. Selle asemel, et lahkelt oma seisukohti väljendada, teise osapoole arvamus ära kuulata ja teha sõbralikult koostööd, hakatakse oma tõe ja õiguse nimel teist ründama, põgenetakse garaaži, tööle, sotsiaalmeediasse või alistutakse domineerivama ja tugevama partneri survele.
Kuidas väljenduvad need toimetulekuviisid paarisuhtes? Pereterapeudid on kaardistanud inimeste automaatsete reageerimisviiside järgi 4 enamlevinud suhtetüüpi:
domineerija – alistuja
domineerija – vältija
domineerija – domineerija
vältija – vältija
Mis siis saab, kui kokku saavad “tiigritüüpi” domineerija, kes seisab oma tõe ja õiguse eest ning “kilpkonnatüüpi” vältija? Mis juhtub suhtega, kus on kaks vältijat? Milline on sinu suhte dünaamika – kas oled pingeolukorras pigem aktiivsem pool, kipud alistuma või oled hoopis rohkem see, kes kilpkonna moodi tahaks olukorrast eemalduda kaitsvaks kilbiks tõstetud ajalehe alla või teleriekraani?

Sõprussuhted on paljude rõõmude, toe ja mõistmise, aga sageli ka valusate kogemuste allikas. Sõber on ju meie enese valitud perekonnaliige, kes ideaalis rahuldab kolme tähtsat vajadust – me oleme vastastikku olulised, me mõistame teineteist ja me kuulume kokku.
Sõber võib olla meist väga erinev. Mida vanemaks saame, seda olulisemaks mingis mõttes sõbrad muutuvad. Sõbrad on meie mälu toredatest aegadest, kui endal mälu kustuma hakkab; tugi, kui elukaaslased kõrvalt kaovad ja terapeudid, kellele hinge puistata, kui elu on vaiba jalge alt sikutanud.

Raha, lähisuhted, tervis ja eneseteostus läbi töö – on meie suurimate õnnehetkede ja kõige kibedamate valude allikad. Kõigil rahaga oma suhe – ühed kalduvad pigem kulutamise, teised säästmise poole. Ühed on pigem kitsid, teised helded. Meie suhe rahaga mõjutab aga ka lähisuhteid.
Rahast rääkimist ei peeta üldjoones heaks tooniks, sestap ei võta inimesed sageli rahateemasid suhetes jutuks. Ootused või nägemused, kuidas raha peaks sisse tulema ning kuidas seda omavahel jagada/kulutada on aga kõigil olemas.
Raha on üks perede suurimaid probleemide ja tülide allikaid. Raha ajab inimesi lahku, aga samas hoiab ka koos. Raha võib anda ja kulutada kellegi hüvanguks armastuse ning hoolimise sümbolina, aga rahast saab peresuhetes sageli ka kontrolli ja vägivalla sümbol, kus tülitsetakse küll raha teemadel, aga tegelik tüli käib teemal, kellel on peres võim.

Emotsionaalne vägivald võib toimuda nii varjatud kui varjamatul kujul. Nähtav vägivald on näiteks avalik alandamine või kritiseerimine. Peidetud emotsionaalne vägivald on peenem ja salalikum, kuid täpselt sama hävitav. See võib ennast varjata peentes vihjetes, silmade pööritamises, naljades.
On ka teatud käitumisviise, mida võib pidada emotsionaalseks vägivallaks. Neil on isegi oma nimi – sümboolne vägivaldne käitumine. Siia alla kuulub heidutav käitumine, näiteks uste prõmmimine; seina tagumine; nõude, mööbli ja muude esemete loopimine; ebaturvaliselt sõitmine, kui ohver autos on; ohvrile oluliste asjade hävitamine.
Kuidas saada aru, et sinu kallal tarvitatakse emotsionaalset vägivalda? Mida ette võtta, et saavutada olukorra üle mingigi kontroll ning ennast kaitsta? Kuidas ennast aidata? Kuidas partneriga sellest rääkida?