Teema: suhted

Paljud psühholoogilise nõustamise klientidest räägivad, et neile tehakse suhtes liiga. Psühholoog Beverly Engel ütleb, et nii mitmeski mõttes on emotsionaalne vägivald kahjustavam kui füüsiline väärkohtlemine. Peamiselt seetõttu, et füüsiline vägivald on tsükliline. Vägivaldsed episoodid vahelduvad mesinädalate perioodiga täis kahetsust, tähelepanu, hoolimist ja suuremeelsust. Emotsionaalne vägivald aga toimub igapäevaselt. Selle tagajärjed on kahjustavamad, sest see toimub nii sageli ja ilma “puhkuseta”, mis võimaldaks emotsionaalselt vahepeal kosuda.
Veel üks põhjus, miks emotsionaalne vägivald on füüsilisest väärkohtlemisest ohtlikum, on see, et ohvrid kalduvad ise ennast süüdistama. Kui keegi sind lööb, on lihtne näha, et lööja on süüdi, kuid kui sinu vastu pööratud vägivald on salalik – vihjed või väited, et sa oled kole, halb ema (või isa), ebakompetentne, või et mitte keegi ei suuda sind armastada –, siis võib kergesti juhtuda, et hakataksegi ennast selles kõiges süüdistama.

Siin me oleme – Eestimaa elanikud. Meis on palju sarnast, me hindame Eesti rikkumata loodust, me tahame riiki, mis püsiks vaba ja oleks meile lähedal. Me tahame elada turvaliselt ja tervelt, süüa puhast toitu. Soovime, et meie lapsed saaks hea hariduse. Soovime, et meie vanemad naudiksid väärikat vanaduspõlve. Oleme ju üsna sarnased? Ja mingites väärtushinnangutes, näiteks rahaküsimustes või vaktsineerimisvabaduses, oleme erinevad – osad meist konservatiivsed, osad liberaalsed, paljud kusagil vahepeal. Samamoodi võib meil olla erinev arvamus sellest, kuidas suhtuda geiabieludesse. Ühed arvavad kindlalt, et igal inimesel on õigus armastada ja armastusest abielluda (ka samasoolisega). Teised on veendunud, et igaühel seda õigust pole (riigireetur ja pedofiil näiteks võivad, aga gei mitte).

Kas sa oskad teha vahet sellel, mida sa saad muuta ja mida mitte, ning siis vastavalt kas leppida olukorraga või korjata vapralt jalad kõhu alt välja ja hakata olusid muutma?
Leppimist olukorraga saab vaadelda mitme nurga alt. Kui me kõik lepiksime ainult olemasolevaga, siis progressi ju polekski. Rahulolematus lükkab tegudele. Kui poleks leppimatuid, oleksime siiani orjad. Aga ka ilma leppimisvõimeta oleksime hädas: see lükkaks meid perfektsionismi teele, kus olemasolev pole iialgi piisavalt hea, kus eesmärk on kättesaamatu kui horisont ja kus silmapiiri tabada ihates kukume probleemide otsa, mida kasvab juurde nagu muinasjutus raiumist ootavaid lohepäid – ühe võtad maha ja kolm kasvab asemele. Olukorraga on palju lihtsam leppida, kui sa tunnetad, et sul pole ressurssi enamaks. Meie kasutuses on meie ressursid: aeg, energia, raha, loovad mõtted.
Mis ma ikka unistan uhketest asjadest või luksuslikust töövabast elust, kui raha selleks üldse pole? Lihtsam on loobuda unistusest teha midagi põnevat, kui energiat pole. Palju kergem on oma olulistele suhetele käega lüüa, kui saad vabanduseks tuua, et aega ju pole. Inimesed jäävad olukordadesse sageli kinni just selle pärast, et neil pole ühtegi loovat mõtet, kuidas sellest võiks välja tulla.

Traditsioonilise monogaamse “kuni surmani” peremudeli kõrvale on tulnud üha selgemalt sarimonogaamia ehk elu üks partner korraga; kärgpered, kus on koos minu-sinu-meie lapsed; mitmikarmastajad, kus vähemalt ühel suhtepartneril on mitu partnerit; samasoolid paarid; kaugsuhted, kus kokku saadakse harva; kooselud, mida moodustatakse näiteks viieks või seitsmeks aastaks; paarid, kes on küll suhtes, aga kus kumbki elab oma kodus; kommuunielu.
“Traditsiooniline pere on ohus! Enam ei osata õigesti armastada!” hüüavad konservatiivseid väärtusi hindavad inimesed. Jah, tõepoolest, traditsiooniline monogaamne heteroseksuaalne pere, kus kasvab 2,5 last, on ohus. Ent kui vaadata tagasi ajaloole, siis näeme, et selline peremudel ei ole isegi mitte sada aastat vana. Eelmine traditsiooniline mudel oli mitmepõlvkondne mudel, mil sama katuse all elasid muuhulgas vanavanemad kuniks neil elupäevi ja jaksu jätkus.
Monogaamne heteroseksuaalne suhe oli, on ja jääb paljudele inimestele ainsaks sobivaks suhtevormiks. Aga see ei sobi kõigile. Fakt on see, et inimesed otsivad lähedust ja suhteid. Mida vabamaks läheb ühiskond, seda leidlikumaks lähevad inimesed, et leida enda väärtushinnangutele vastavat kaaslast.
Millised muutused ühiskonna arengus on toonud kaasa suhte- ja peremudelite muutused? Mis oli Vargamäe aegadel perekonna loomise põhjus? Kui nüüdisaegse paarisuhte moodustamise peamine põhjus – armastus – otsa saab, mis saab siis suhtest?

Armukadedus on hirm, et mulle ei jätku mulle olulise inimese armu. Et tema armastus saab otsa.
Inimaju on loodud märkama ohtu ja sellele reageerima. Mõnikord on oht armastuse lõppemiseks reaalne, mõnikord on see vaid inimese peas. Kui aju otsib ohumärke, siis ta neid ka leiab. Armukadeduse eesmärk on enamasti kaitsta paarisuhet, kuid selle tulemus on sagedasti vastupidine, see on partneri jaoks eemaletõukav. Armukade inimene piinleb selle näriva tunde käes, mis teeb tema olemise vastikult õõnsaks, tekitab tuska ja röövib hingerahu.
Mida teha, kui tunned armukadedust? Kuidas olla, kui su partner on armukade?
Kas armukadedus on ainult täiskasvanute tunne või tunnevad seda juba ka väikelapsed?

Nii paarisuhetes kui ka muudes suhtes võiksid partnerid suhelda teineteisega kui üks adekvaatne täiskasvanu teisega, kellega saab rahumeelsel teel oma asja arutada ja oma eriarvamused mõistlikult selgeks rääkida.
Tõsiasi on aga see, et sageli kalduvad inimesed samatasandilisest suhtlusest nn. vanema – lapse suhtlusesse. Üks võtab kõrgema ja/või targema positsiooni, kelle nägemus mingist olukorrast on justkui ülimuslik ja ta riidleb või käsutab või kontrollib teist nagu vanem last. Kanada psühhoanalüütik Eric Berne’i transaktsionaalse analüüsi teooria ütleb, et inimese isiksus moodustub kolmest nn ego-seisundist:
· Vanema ego-seisund – käitumised, mõtted ja tunded, mis on kopeeritud vanematelt ja vanemlikelt eeskujudelt. Selles seisundis me anname korraldusi, riidleme, kritiseerime, kontrollime ja oleme veendunud.
· Täiskasvanu ego-seisund – käitumised, mõtted ja tunded, mis on otsesed reaktsioonid sellele, mis toimub siin-ja-praegu. Selles seisundis mõtleme loogiliselt, oskame analüüsida olukordi, leida lahendusi, reageerime nn täiskasvanulikult, küpselt.
· Lapse ego-seisund – käitumised, mõtted ja tunded, mis tulenevad me ihadest, emotsioonidest ja soovidest. Selle seisundis me teeme nalja, innustume kergesti, mängime, jonnime ja keeldume vastutusest. “Ma ei taha!” “Ei huvita!”
Kuidas need seisundid meis tekivad? Milline on sümmeetriline kommunikatsioon? Millal ja miks läheb kommunikatsioon sümmeetriast välja ning partnerid hakkavad suhtlema vanem-lapse tasandil?

Korraarmastus, seks, raha (ja nende puudumine), autojuhtimisstiil ning truudusetus on ühed kirgikütvaimad tüliallikad paarisuhetes. Monk on ühest detektiivisarjast tuntud sundmõtete ja sundkäitumisega tegelane, kelle üks eripära seisnes selles, et tal pidi olema kõik väga korras. Ta hullus, kui nägi kuskil prügi või puru. Toit pidi taldrikul olema serveeritud õigesti. Kui asjad polnud tema standardi järgi paigas, tõusis Monkis sisemine ärevus, mis ei taandunud enne, kui ta oli häiriva elemendi kõrvaldanud. Notsu on aga Kukerpillide laulust tuntud Mudamere ääres porikalda peal elav muretu tegelane, kellel on kärss must ja kes ei keela endale väikest vallatust. Notsul on boheemlaslik nägemus korrast – asjad on parasjagu seal, kuhu nad seljast või käest pannakse.
Korraarmastus, seks, raha (ja nende puudumine), autojuhtimisstiil ning truudusetus on ühed kirgikütvaimad tüliallikad paarisuhetes.
Monk on ühest detektiivisarjast tuntud sundmõtete ja sundkäitumisega tegelane, kelle üks eripära seisnes selles, et tal pidi olema kõik väga korras. Ta hullus, kui nägi kuskil prügi või puru. Toit pidi taldrikul olema serveeritud õigesti. Kui asjad polnud tema standardi järgi paigas, tõusis Monkis sisemine ärevus, mis ei taandunud enne, kui ta oli häiriva elemendi kõrvaldanud.
Notsu on aga Kukerpillide laulust tuntud Mudamere ääres porikalda peal elav muretu tegelane, kellel on kärss must ja kes ei keela endale väikest vallatust. Notsul on boheemlaslik nägemus korrast – asjad on parasjagu seal, kuhu nad seljast või käest pannakse.

Traditsiooniline pere on ohus. JälleKuni esimese ilmasõjani, liikusid naised trajektooril Kinder – Kirche – Küche. Esimest korda asusid naised massiliselt tööle väljaspool kodu just maailmasõja ajal – halastajaõdedena ja telegrafistidena. Kuni sinnamaani oli enamiku naiste jaoks abiellumise peamine põhjus majanduslik kindlustunne, sest kuna enamikul naistel puudus ligipääs haridusele või tööle, seisid nad vallaliseks jäädes silmitsi vaesusega. Ühe Briti uuringu kohaselt, mis tehtud vahetult enne teist maailmasõda, paluti järjestada tulevase partneri 18 omadust. Siis oli armastus naiste tähtsusejärjekorras alles viiendal kohal. Esimesel kohal oli majanduslik turvatunne. Mehed aga hindasid kõrgelt võimalust legaalseks seksiks ja naise lapsesaamise võimekust. Seega, ressursside – oma töövõimekuse ja selle tulemusena tekkinud mateeria ning lastesaamiseks funktsioneeriva emaka – ühendamine tagas turvatunde ja püsimajäämise mõlemale soole. Abielu oli üks ratsionaalne tehing. Suhteid sellepärast ei lahutatud, et naljasoon ei klappinud, et polnud millestki inspireerivast rääkida või et polnud ühiseid huvisid. Väljapääsu abielu pühast sakramendist praktiliselt polnud.
Kuni esimese ilmasõjani, liikusid naised trajektooril Kinder – Kirche – Küche. Esimest korda asusid naised massiliselt tööle väljaspool kodu just maailmasõja ajal – halastajaõdedena ja telegrafistidena. Kuni sinnamaani oli enamiku naiste jaoks abiellumise peamine põhjus majanduslik kindlustunne, sest kuna enamikul naistel puudus ligipääs haridusele või tööle, seisid nad vallaliseks jäädes silmitsi vaesusega.
Ühe Briti uuringu kohaselt, mis tehtud vahetult enne teist maailmasõda, paluti järjestada tulevase partneri 18 omadust. Siis oli armastus naiste tähtsusejärjekorras alles viiendal kohal. Esimesel kohal oli majanduslik turvatunne. Mehed aga hindasid kõrgelt võimalust legaalseks seksiks ja naise lapsesaamise võimekust.
Seega, ressursside – oma töövõimekuse ja selle tulemusena tekkinud mateeria ning lastesaamiseks funktsioneeriva emaka – ühendamine tagas turvatunde ja püsimajäämise mõlemale soole.
Abielu oli üks ratsionaalne tehing.
Suhteid sellepärast ei lahutatud, et naljasoon ei klappinud, et polnud millestki inspireerivast rääkida või et polnud ühiseid huvisid. Väljapääsu abielu pühast sakramendist praktiliselt polnud.

Kui oleme väsinud, magamata, stressis ja oma teadvustamata emotsioonide poolt lükata-tõmmata, siis pole me arukad olendid, kellega saab rahulikult rääkida, kelle peale saab loota, kes teevad hoolivaid valikuid, kes on lahked ja sõbralikud. Kurnatuna ei suuda me käituda viisil, mida teoreetiliselt hindame õigeks. Suhtlemispsühholoogia kuldtõed:
* Ole lahke ja sõbralik!
* Enne kui hakkad kellelegi piire kehtestama, loo temaga mõistev suhe!
* Kuula vestluspartner või laps ära!
* Enne lahenduse pakkumist paku lohutust ja mõistmist!
kipuvad kurnatuseseisundis ununema.
Kui meil on hea olla ja stressihormoonide tase madal, suudab enamik meist rahulikult reageerida. Kui vanema “tass on tühi”, siis on tõenäolisem, et iga väiksemgi lapse virin võib vihastada ja partner ajab hulluks. Kui vanem paneb tähele, et ta viimasel ajal liiga sageli ärritub, käitub agressiivselt või vastupidi lööb käega ja tõmbub iseendasse, on sellised käitumised selged märgid vanema suurenenud stressist.
“Õnnelik vanem = õnnelik laps”. Kui vanema “tass on täis” ja ta on puhanud, siis suudab vanem lapsega seotud probleemseid olukordi tõhusamalt lahendada, suudab lapsele jagada piisavalt armastust ning tuge – seda ju laps vajab! Ehk nagu lennukis õpetatakse – kõigepealt endale hapnikumask ette ja alles siis abista last!
Kuidas stress tekib ja mis toimub väsinud lapsevanemaga? Kuidas vanem saab “täita oma tassi”? Lapsevanema “tassi täitmise” soovitusi saab juurde lugeda www.tarkvanem.ee lehelt.

Empaatia on võime panna ennast teise inimese olukorda. Empaatilistel lastel läheb koolis paremini, nad saavad paremini hakkama sotsiaalsetes situatsioonides ja täiskasvanuna on nad tööalaselt edukamad, nad on nii tervemad ning neil on armastavad suhted. Empaatia aitab koostööd teha.
Vähene empaatia muudab meid kalgiks ning egoistlikuks. Liiga kõrge tase aga võib kaasa tuua enese kaotuse. Nii nagu elus ikka – ka empaatias peab olema tasakaalukas.
Me ei sünni empaatiliseks, empaatiat tuleb õppida ning vanemad vastutavad selle õppeprotsessi eest.
Kuidas empaatiat õppida? Mis takistab meil olemast empaatilised?
Kuidas on seotud empaatia puudumine ja vägivald?