Teema: suhted

Aastaid valitses meil mentaliteet, et inimene peab oma hinge- ja suhteküsimustega ise hakkama saama. Tänapäeval on see oluliselt muutunud. Abi küsimine pole enam nõrkuse märk, vaid vastupidi, näitab inimese julgust ja soovi areneda.
Me ei suuda olla ise kompetentsed kõigil aladel. Kui ikka juuraharidust pole, aga abi on vaja, siis on otstarbekam pöörduda juristi poole. Rääkimata automehhaaniku või kirurgi usaldamise mõistlikkusest vastavate murede korral. Treenitud terapeudisilm näeb paaride ja perede suhtemustreid sageli kõrvalt paremini. Inimene võib jääda oma muresse kinni ja ta ei näe alternatiivseid lahendusi. Nõustamine pakub inimesele abi tema sisemaailma harmoniseerimise ja suhete korrastamise juures. Aga samas – nõustamine ei tähenda seda, et terapeut annab nõu, vaid pigem ikka seda, et “töö toimub tellija materjalist” ja vastuseid otsitakse kliendi enda seest.

5. mail, avalikul saate salvestusel tuli vastamisele valik aasta jooksul laekunud kuulajaküsimustest. Muuhulgas:
* Kas inimene saab olla üksinda täiuslik?
* Kas on tõsi, et naised tülitsevad suhtes rohkem kui mehed?
* Kuidas vastata partnerile, kui ta räägib minuga tõredalt ja ebaviisakalt?
* Mis võib juhtuda kui ema ja poeg on üleseotud?
* Lahkumineku rituaalid. Lahkuminek tüliga või kooselu lõpu tähistamine?
* Kuidas lahendada võimuvõitluse faas, kui põhiprobleem on alkohol?
* Ajaga olen aru saanud, et olen emale väga sarnane. Miks ma emast eemal olles mõistan teda ja ebamugavustunne on peaaegu olematu, aga kui ma temaga koos olen, siis tekkib eemaletõukav tunne ja mõistmine tuleb palju raskemalt?

Jätkame eelmises saates pooleli jäänud juttu kirest ja armastuse erinevatest vormidest. Millised protsessid paarisuhtes ja vähemalt ühe partneri sees valmistavad ette pinnast kõrvalsuhteks? Truudusetus ei tähenda ju alati, et armastus partneri vastu otsa sai ja tahetakse partnerist lahku minna. Agape hooliv armastus on enamasti sellisel paaril veel alles. Erosest kannustatud tunde taga on vajadus seikluslikkuse järele, vajadus ennast proovile panna ja iseennast taasavastada. Arutame ka seda, kas suhte peaks lõpetama, kui partner on hälbinud kõrvalsuhtesse. Ja veel arutleme suhtemaailma uue trendi – polüamooria üle. Kas mitme partneri üheaegne armastamine on võimalik?

On see võimalik, et kirg püsib paarisuhtes pikki aastaid? Või võiksime leppida sellega, et kirg, mis paneb Päikese särama, Kuu kumama, tõstab ihalusobjekti täiuse etaloniks, lööb vererõhu üles ja põlved nõrgaks, on mööduv kui kevadine külmetus?
Lähisuhteid mõjutavad meie kaks inimlikku, kuid vastandlikku baasvajadust:
1. Vajadus turvalisuse, püsivuse, rahu ja usalduse järele. Selle järele, mida kirjeldab sõna „kodu“
2. Vajadus uudsuse, seikluse, riski ja ohu järele. Erutava ja erootilise järele.
Kuidas elada nende vastukäivate vajadustega? Missuguses vahekorras peaks Erost ja Agapet pikaajalise suhte kokteilis segama?

Kui paarisuhe läheb pingeliseks, võtab vähemalt üks paarilistest pinge maandamiseks kedagi või midagi endale appi. Kolmas maandab paari pinged. Sellesse kolmnurka võib kaasata keda ja mida iganes. See võib olla laps, ühe partneri vanem, sõber, armuke. Või hoopis töö, hobi, alkohol, koer, trenn või kas või ülemäärane koristamine. Rõhk on siin just sõnal ülemäärane, mil vajalikust või toredast tegevusest saab paarisuhtest eemale hoidmise või põgenemise moodus. Siit jõuame erinevate generatsioonide teemani. Eks me oma vanemate suhet vaadates saame ju esimese kogemuse paarisuhtest. Kuidas me vanemad omavahel hakkama said? Kas ka nemad vajasid oma suhtes kellegi või millegi kolmanda abi?

Tõrjutuse tunne on meile kõigile tuttav. Oleme ilmselt kõik tundnud lapsepõlves, kui on valus on, kui sind ei kutsuta sünnipäevale, kui su sõber leiab endale uue seltskonna ja ei kutsu sind sellega ühinema, kui teised sind mängu ei võta, kui sa oled viimane, keda võistkonda valitakse. Täiskasvanuna kogeme tõrjutust sageli veelgi valusamalt – inimene, kellega tahaksime sõbrustada, ei tundu meist huvitatud. Sõber ei helista tagasi. Tööandja, kelle juures tahaks töötada, ei võta jutule, või tänatakse viisakalt ja öeldakse, et see kollektiiv enam su teeneid ei vaja. Enamik saab meist vastu näppe ka armusuhetes. Mida tõrjumine meiega teeb? Kuidas end aidata?
Räägime ka sellest, kuidas oma partneriga paremini tuttavaks saada. Kas on võimalik varakult tuvastada ohumärke, et vältida suhtesse sattumist inimesega, kes osutub hiljem vägivaldseks, hoolimatuks või lihtsalt sobimatuks? Või saada varakult teada valdkonnad, mille käsitlemist tulevases kooselus tuleb delikaatsemalt võtta.

Täiskasvanute romantiline armastus on kiindumussuhe justnagu kiindumus ema ja lapse vahel. Igas vanuses inimestele on omane otsida ja säilitada emotsionaalset lähedust vähemalt ühe kaaslasega. Eriliselt vajame seda kaaslast siis, kui oleme stressis, ebakindlad või ärevad. Millised on inimeste kiindumusstiilid? Kuidas meie esmane kiindumussuhe vanematega mõjutab seda, kuidas täiskasvanuna kiindume? Kuidas me kiindumusstiilid mõjutavad meie käitumist?

Internet ümbritseb meid kõikjal. Internet pakub teadmisi, meelelahutust, seltsi. Isegi seksi. Võrgus aja veetmine toob kaasa paradoksi – internet toob maailma koju kätte, suhtlusvõrgustikud ühendavad inimesi, aga ometi – paljud on just tänu pidevale võrgus olemisele võõrdunud nii maailmast, lähedastest kui ka iseendast. Nad veedavad võrgus palju rohkem aega, kui lihast ja luust inimeste keskel. Kuidas internet ja tehnikavidinad meid ja meie suhteid mõjutavad, milliseid käitumisi see kaasa toob?

Rääkimine hõbe, vaikimine kuld, õpetati vanasti. Teeks selle vanasõna ümber – rääkimine hõbe, kuulamine kuld. Kuulamisoskus on iga hea suhte alustala ja üldse üks olulisim suhtlemisoskus. Neil, kes oskavad teist inimest kuulata, on palju lihtsam olla nende inimestega kontaktis. Ja kui veel oskaks mitte ainult kõrvadega kuulata, vaid ka südamega, oleks maailm ilmselt palju helgem paik.
Saadet alustame teemal, miks mõnikord annab peres täiskasvanu oma võimupositsiooni lapsele ja kuidas see lapsele mõjub.

Sedapuhku käib jutt perekonna struktuurist. Pereprobleemid tekivad tihti sellest, et perekonna ülesehituse mustrid on paigast ära. Ideaalis juhib perekonda vanemate liit kus partnerid teevad koostööd ja on kõrgemal hierarhilisel positsioonil. Lapsed on alumisel positsioonil ja alluvad selles hierarhias oma vanematele. Muidugi võivad ka vanematel tekkida omavahelised hierarhiad.
Mõnikord juhtub aga nii, et üks vanem on liidus hoopis lapsega ja teisel vanemal puudub sõnaõigus. Mõnikord taandub üks vanem perekonna juhtpositsioonilt alkoholi, haiguse või lihtsalt vastutustundetuse tõttu. Päris halval juhul juhib perekonda aga hoopis laps.
Kuidas mõjub selline olukord lapsele? Mida toob see kaasa partnerite suhtele?