Teema: suhted

Kui mõni inimene või ka inimeste grupp ei käitu vastavalt meie soovile, tekib jõuetuse tunne: kuidas mind ei kuulata, kuidas minuga ei arvesta! Oma pahameele välja näitamiseks võib tunduda parim viis selle põhjustajat karistada.
Füüsiline karistamine on tänapäeval õnneks oma populaarsust kaotamas, aga psühholoogilist karistamist on inimkäitumisest väga raske välja rookida. Suure tõenäosusega on igaüks meist kogenud omal nahal vaikivat karistamist. Kui teine kõnnib kivinäoga meist mööda nagu meid polekski olemas.
Kas karistamine on kasvatusvahendina efektiivne? Mida teeb karistav käitumine paarisuhtega? Kas karistamisele on alternatiive?

Naistevastase vägivalla puhul oleme lõpuks ometi julgenud peeglisse vaadata. See on hirmus, et veel tänasel päeval nii paljud mehed end oma naiste peal vägivaldselt välja elavad. Tõesti, statistika räägib ennekõike vägivaldsetest meestest. Kuid kas me julgeme peeglit silmitseda ka selle nurga alt, kust paistab, et ka naised võivad olla vägivaldsed meeste suhtes?
Ma ei tea, kas Hollywoodi filmidest või lihtsalt sisemisest nõiast inspireerituna, aga mina olen oma kabinetis kuulnud lugusid vägivaldsetest Eesti naistest, kes on hävitanud mehe parimad särgid, lipsud, purustanud mehe telefoni, visanud arvuti tükkideks, sodinud huulepulgaga mehe elamise, lõhkunud ta spordivarustuse. Rebinud puruks fotod, valanud diivani üle haisva hapupiimaga ja raputanud auto katusele tatart, et linnud seal nokkides katuse perforeeriksid.
Kõige küünilisemad lood, mida kuulnud olen, on sellised, kus naine oma eesmärgi saavutamiseks (saada lahutusprotsessis laste ainuhooldajaks või nõuda mehelt rahalist kompensatsiooni) provotseerib meest vaimse terroriga niikaua, kuni mees enam ei suuda vastu pidada ja lahkub sündmuspaigalt. See omakorda vihastab naist veelgi enam ning mees saab mõni aeg hiljem kutse uurijalt. Naine on ise ennast vigastanud ja väidab, et sinikate autor on hoopis mees. Ja tõestagu mees politseis nüüd vastupidist. Väga raske.

Antropoloog Gary Chapmanil on populaarne ja lihtne teooria armastuse viiest keelest, mis ütleb, et armastust, hoolivust ja tähelepanu saab väljendada mitmel viisil.
On olemas viis armastuse keelt, mida me igaüks vastavalt oma eripärale kasutame ja mida me igatseme, tundmaks, et oleme armastatud. Need on: sõnad, kvaliteetaeg, kingituste saamine, teenimiskunst, füüsilise puudutuse keel. .
On olemas viis armastuse keelt, mida me igaüks vastavalt oma eripärale kasutame ja mida me igatseme, tundmaks, et oleme armastatud. Need on: sõnad, kvaliteetaeg, kingituste saamine, teenimiskunst, füüsilise puudutuse keel.

Elus juhtub igasugu asju. Mõnikord ilmneb, et partneril on kõrvalsuhe. Mida nüüd tegema peaks? Mõnikord puruneb põhisuhe kõrvalsuhte mõjul. Mõnikord muutub kõrvalsuhe ise põhisuhteks, aga sugugi mitte iga kord – vahel valib suhe lõpetaja hoopis üksi elamise kasuks.
Paljud paarid tulevad teraapiasse, sest kõrvalsuhe on tulnud ilmsiks, partnerid on mõlemad valus, aga nad ei soovi oma suhet lõpetada. Kui kõrvalsuhe lõpetatakse ja inimene pöördub tagasi oma põhipartneri juurde, on kolm võimalikku edasist arengut. Neid arenguid on kirjeldanud Ameerika psühholoog Esther Perel oma raamatus „The State on Affairs“: põhisuhe muutub halvemaks; põhisuhe jääb samasuguseks nagu see oli enne kõrvasuhte väljatulekut; põhisuhe muutub paremaks.

Truudusetuse teema on igihaljas. Päris suure osa terapeudi poole pöördujatest moodustavad suhtekolmnurgas olevad inimesed. Inimesed, kelle partner pole neile truu. Neil on valus, sest nende usaldus saab murtud ja sageli vajutab see kahtlusepitseri kogu eelnenud suhtele.

Me kõik tahame endast olla arvamusel, et oleme ausad ja moraalsed inimesed. Ma tahame vaadata peeglisse ja tunda enda üle head meelt ja uhkust. Seepärast teeme head ja käitume suuremeelselt. Teisest küljest ajame taga kasu. Ja kasu nimel (olgu see siis raha, hüved, võim, head suhted, vähem tülisid, paremaid võistlustulemused, kõrgemad hinded või lihtsalt rahu) on enamik meist nõus – kes rohkem, kes vähem – mõningaseks ebaaususeks. Ilmselgelt on need kaks vajadust (olla aus ja saada kasu ebaaususega) omavahel vastuolus.
Siin tuleb meile appi kognitiivne paindlikkus. Inimestele tundub, et kui ma tüssan natukene, võin kasu lõigata sellest, et ma pole täiesti aus. No et ma otseselt ei valeta, aga ma ei räägi kogu tõde, lihtsalt räägin pisut vähem, või räägin palju vähem, või ei räägi üldse midagi, või räägin midagi hoopis muud, mis mind paremasse valgusesse seab. Kodurahu huvides või kalli kaasa tunnete säästmiseks ei ole ju suur patt öelda, et kleit sobib talle suurepäraselt, ehkki mõne koha pealt see siiski pisut kitsas on.
Enamikul meist on valdkonnad, kus meil on valskuse suhtes nulltolerants ja valdkonnad, kus lubame endale suuremat loomingulist (ebaausamat) mõtteviisi. Võõraste teemade puhul on lihtne hukka mõista ja hoida eetiline piir paigas. Aga oma tegevustes on nüansse, mille taha moraaliküsimused peita, väga palju. Kui suudame leida ratsionaalse põhjenduse, miks me peame natuke tõega nihverdama, siis on palju lihtsam seda teha ja loomulikult on lihtsam selle teadmisega ka elada.
Vaadakem selles saates oma valdkondadesse, kus me ise igapäevaselt toimetame – oma suhetesse, töösse – kuidas meil seal eetika ja moraalipiiridega lood on? Lihtne on öelda, olen eetiline inimene, ma ei pruugi kunagi veredopingut, deklareerin ausalt kogu sissetuleku, aga kas su piirid on sama kindlalt paigas ka suhetes – saad sa kinnitada, et sa ei tee kunagi midagi sellist, mida saab pidada valeks, piire rikkuvaks, taunitavaks?

Sage lahendus, mida vanemad lapse kasvatamiseks valivad, on riidlemine, ähvardamine, karistamine ja kui see ei tööta, riieldakse veel, ähvardatakse rohkem ja karistatakse karmimalt.
Paarisuhtes on sama dünaamika. Kui partner teeb midagi, mis ei meeldi, saab ta tihti peapesu. Ent see ei too kunagi soovitud tulemust. Peaaegu alati tunneb peapesu saanu, et teda ei mõisteta, tema eneseaustus saab riivata.
Tänases saates arutleme, mis siis aitab inimlastel, nii suurtel kui väikestel, kokkulepitud piiridest kinni hoida. Piiride seadmise ja nendest kinnihoidmise oluline eeldus on usalduslik suhe. Suhe tuleb luua enne kui püüad kedagi õpetada, korrale kutsuda või piire seada. See on nagu maaharimine – isegi kui su seemned, mida tahad maha külvata, on head, pole neid mõtet kobestamata mullale visata. Need seemned ei pruugi idanema minna. Suhte loomine on nagu maa kobestamine ja seemned on need head mõtted, mida tahad teise inimese pähe istutada. Harimata maal idaneb vaid umbrohi. Kui inimesega on loodud hea ja mõistev suhe, on reeglite ja piiride kehtestamine palju, palju lihtsam.

Mis toimub ühe inimese paarisuhtes ja tema sisemaailmas, et ta avastab end ühtäkki kõrvalsuhtest? Enamus paarisuhtesse astujaid ei mõtle suhte alguses, et kindlasti saab mul olema kõrvalhüpe. Pigem vastupidi – alguses nähakse, et olen leidnud selle õige, kellega tahan olla koos ja keda ma ei peta iial.

Neil, kel suhe oma õe või vennaga on hea, on väga vedanud. See on harukordne, kui keegi, kes on tehtud justkui samast savist, mis sinagi, mõistab sind, hoolib sinust ja on sinu jaoks olemas siis, kui sul teda vaja on. Ta on sinu kõrval olnud läbi su kasvamise aja, ta mõistab su päritolupere ja kõiki nende veidrusi. Ta teab su lapsepõlve saladusi, teab su üleskasvamise rõõme ja kui lapsepõlves on juhtunud midagi ebameeldivat, siis on ta vandeseltslane ka su valus, vihas või häbis.
Õed-vennad on ka meie esimesed konkurendid. Sugugi mitte aga iga kord pole see eluterve konkurents, vaid mõnikord tahaks ikka lõplikult kõrvaldada selle isendi. Kasvamine koos õdede ja vendadega – see on olelusvõitluse ja diplomaatia kool.
Saates tuleb juttu:
*konkurentsist, mida lapsepõlv koos õdede-vendadega õpetab
*kompleksidest, mida see konkurents tekitab
*kuidas sünnijärjekord mõjutab laste rolli perekonnas ja omavahelisi suhteid

Pereterapeudid muigavad, et tore oleks, kui inimesed enne kooselu alustamist ikka tuttavaks ka saaksid. Ega see teisest inimesest aru saamine lihtne ju pole, sest alguses ähmastab me selget nägemist romantilise faasi udu ja kehas möllu tekitavad hormoonid. Kuidas vältida suhtesse sattumist inimesega, kes osutub hiljem hoolimatuks, lihtsalt sobimatuks või lausa vägivaldseks? Kuidas inimest tundma õppida?